Medellin ja igavene kevad

Saabumine Medellin'i (mida hääldati mitmekümnel eri moel, kõige sagedamini 'medezin', 'medejin' või 'medehhin') oli justkui mõnda läänelikku linna sattumine. Hosteli ümbruses olid üksnes väga kenad eramajad, palmidega palistatud kõnniteed, uued peened autod, korralikud poed-ärid ja viisakad inimesed. Ja seal oli Kolumbia ainus "metroo"!! Üsna pea sai muidugi selgeks, et see läänelik oaas on koondunud mõnda üksikusse linnaossa, kuid see ei takistanud igavese kevade linna nautimast.

Ahjaa, tee peal sai veel läbi hüpatud kuumaveeallika-spa'st ;) – Šveitsi mägimaja sarnast ehitist ümbritsesid ohtralt koskesid ja erinevate temperatuuritsoonidega basseinid. Valikud polnud pahad - võis vedeleda troopiliste taimekasvude all vannisoojas vees ja jäätist süüa, minna külma vihmapahavaku eest kuumemasse vette peitu, keha ülekuumenedes võtta üks jahutav dužž otse kohiseva kose all (valikus olid kuni 170-meetri kõrgused) või ronida naturaalsesse aurusauna-koopasse kuumavee-kose veejoa taha. Mmmmm... Santa Rosa termid...

Medellin oli väga hea koht laisklemiseks. Aasta läbi on temperatuur ca 25C kandis, mis tähendab, et sul on üks mure vähem. Mõnel erksamal hetkel sai üle vaadatud ka eredamad kohalikud paigad. Mägises linnas on nendeks mõistagi erinevate mägede tipud. Ühe otsas oli näiteks lugematu arv moodsa kunsti taieseid ning mõnusad varjulised jalgrajad nende vahel. Mõne taiese sisse sai peaaegu isegi istuda.

Moodne kunst

Ühistranspordi üle võis imestada veel ja veel. Lisaks metroole saab liigelda nt ka gondlite abil. See süsteem olevat ehitatud silmas pidades üleval mägedes elavaid kodanikke, kes ei saanud läbi mäe külgi katva geto kesklinna tööle liikuda. Seal kandis on asjad kuidagi nii seatud, et orus on alati kesklinn ja rikkamad naabruskonnad, kõrgemal mägedes on aga millegipärast vaesed agulipiirkonnad. Ei saa aru, kõrgemal on ju paremad vaated!

Vältides aguleid

Mugav sõit viis üles mägedes asuvasse rahuvsparki, kus sai ka väike matkarada läbitud. Poole tee peal ilmusid eikuskilt mõned väga ähvardavad pilved.

Ning tagasisõit oli juba märksa huvitavamates ilmaoludes...

Aeg-ajalt on Kolumbias tunne, nagu oleks paarkümmend aastat ajas tagasi sattunud - vanu veneaegseid autosid leidub seal palju ja need näevad sageli välja peaaegu nagu uued! Näiteks see Niva:

Ühe teise mäe otsas ootas meid üks kunstnikuhakatis ning 5 euro eest sai ennast igaveseks paberile talletada lasta.

Ja siis muidugi oli seal palju härra Botero meisterdatud kujusid. Lausa terve pargitäis. Tema sünnilinn ju ikkagi.

Kui turvalisest El Pobladost natuke kõrvale triivida ja hämarusel linna kohale laskuda lasta, võib ka veidi ärevust kogeda. Ühe pargi otsinguil näiteks sattusime linnaossa, kus teatud kella ajal hakkasid kõikjalt välja ilmuma erineva kuju, suuruse ja alastuse astmega naisi. Kui pilk kellegi või millegi peale kauemaks kui mõned sekundid peatuma jäi, tõi keegi meesolevus kuuldavale valju käratuse. Andis vist mõista, et "you look at her, you buy her". Ja kõik silmapaarid olid ainult kahel blanco'l...

Aga muidu oli tegu linnaga, kust võis lihtsalt unustada ära minna. Ja nii täpselt juhtuski. Kuni lõpuks tuli ikkagi meelde järgmisele 10-tunnisele bussisõidule asuda. Praegust sünget eestimaist novembriilma vaadates hakkan mõtlema, et võibolla oleks parem olnud pikemaks ajaks ennast sinna unustada.