Sõdur ja soolane leib

Küünlakuu algusepoole saabusid Austraaliamaale Ain Lutsepp, Roman Baskin ja
muud inimesed, ilma kelleta ei oleks saanud toimuda näitetüki "Sõdur" etendamist ühe kohaliku kolledžihoone auditooriumis. Kuna eesti teatrit ei ole õnnestunud juba rohkem kui aastapäevade jagu näha, ei olnud mul muud valikut kui asi üle vaadata - seda enam, et sain kutse pärast etendust osaleda ka väikesel teeõhtul Eesti aukonsuli juures ning ajada näitlejatega silmast silma juttu. Sama kutse said aga ka kõik ülejäänud teatripileti soetajad :P

Põhjalikku etenduse ülevaadet ma ei anna, teatrikriitiku töö jäägu teatrikriitikutele. Aga nii palju ütlen, et kuigi tegu oli veidi süngevõitu sisuga tükiga, siis meisterlikku näitlemist ja musta huumorit nautisin ma täiel rinnal. Näidendi kohta märkis Baskin hiljem veiniklaasi taga väga hästi: "Siin on kõik inimesed nii rõõmsad, tundus lausa kohatu karjuda ja nukrat lugu etendada". Aga võibolla oligi kohalikel reality-call-i tarvis, pole ju neid kordagi üritatud okupeerida...

Kuigi etendus oli väga hea, pani i-le täpi aiapidu konsuli juures. Siinkohal teeks kraapsu Anule, kes kogu selle rahvamassi oma koju kutsus ja meid kõiki terve pärastlõuna väga rahulolevatena suutis hoida. Väga meeldiva üllatusena oli aianurgas püsti pandud suur joogilaud eeskujuliku menüüga alkoholiga ja alkoholita jookidest (mida kahjuks mõni eestlane liiga kurjalt ära kasutas), lisaks käisid ringi kenad noored näitsikud kodus valmistatud snäkikandikutega. Neiud kahjuks eesti keelt ei vallanud (tegu oli Anu tütre sõpradega), kuid musta leivaga heeringa-munavõikud, lõhesaiad, sellerikepikesed hummuse-dipiga, Kalevi kommid jne jne maitsesid hästi sellegipoolest.

Huvitav oli vaadata ka erinevate põlvkondade omavahelist lõimumist - sõja ajal või pärast seda Eestist emigreerunud põlvkond suudab siiani väga edukalt tänapäeva noortega suhelda. Võibolla sellepärast, et tegu on keskmisest huvitavama elukäigu ja -kogemustega inimestega, aga võibolla hoopis sellepärast, et kaugel maal tekib lihtsalt suurem kokkukuuluvustunne. Mina näiteks kuulasin tükk aega 30 aastat Sydneys taksojuhi ametit pidanud Villemi huvitavaid lugusid, kelle üks poeg majandab Margaret River kandis asuvat veinikoda ning teine on Austraalia suurimate naftakompaniide hulka kuuluva firma üks direktoritest. Sealt veinikojast plaanime muide homme-ülehomme kohe algava roadtripi käigus läbi sõita ;)

Aga õhtu pähkel oli muidugi Baskini & Lutsepaga maast ja ilmast pajatamine - Eestis ei avane just tihti taolist võimalust. Lutsepal tundus peaaegu täiuslik mälu olevat, ta suutis mitu tundi hiljemgi varem räägitud pisidetaile uuesti konteksti panna, isegi pärast korduvat veiniklaasi tühjendamist :) Aga muidu vist näitlejaks ei saagi... Igal juhul sain kätte oma esimesed autogrammid ning lubasin neid uuesti Draamateatrisse vaatama minna. Järgmisel korral me ainult sama veinipudelit ilmselt enam ei tühjenda...

Kuna näidend läks väga hästi kokku 24. veebruari teemaga ning ka Merle püüdis musse tsutike patriotismi süstida, siis teengi ühe väga isamaaliku lükke ning soovin kõigile head vabariigi aastapäeva! Et sul vastlaliug pikem oleks kui naabril ;)

Ahjaa, selle üritusega sai ka mu uus mänguasi sisse ristitud, tulemusi saab uudistada siit:

View Album

Get your own

------

Teine eestlaste eestvedamisel toimunud üritus oli Kuuno ja Triin-Liisu soolaleivapidu vaikses Perthi suburbias. Triin-Liis on tuntud kui kohalik organisaator, kes alati rõõmsameelsena kaasmaalaste rahvamasse kokku ajab (k.a. "Sõdurit" vaatama) ning Kuuno on hall kardinal, kes kulisside tagant plaane haub ja kõige õnnestumisele kaasa aitab. Nende jaoks tähendab sponsorship-viisa pikaajalist Perthi sisseseadmist ja nii nad maja endale üürisidki.

Peole jäin ma loomulikult hiljaks, sest ma ei suutnud vastu panna kiusatusele tee peal peatus teha ning võrratult lummavat päikeseloojangut nautida/pildistada ja sama tegevust harrastava vanakesega juttu puhuda :) Aga kohale jõudes oli üllatus suur, kui esimese asjana mulle pits Viru Valget sisse joodeti ja siis eesti toitudest lookas laua äärde talutati. Kartulisalat viinerite ja ketšupiga, must leib, hapukurgid, täidetud munad jne pakkusid rahuldust kümneteks minutiteks, kui mitte rohkemgi.

Kuna järgmine päev oli laupäev, siis tähendas see ainult üht - ees seisis järjekordne tööpäev restoranis. Seega tegin mina vehkat just sel hetkel, kui pidu alles hoogu hakkas minema ning kuulu järgi lõppes trall alles siis, kui mul juba pool tööpäeva läbi oli. Anyway, taas üks lahe koosoleng, sina saad sellele kaasa elada järgnevat fotosessiooni vaadeldes:

View Album

Get your own

Natuke sellest, mis vahepeal Oliveri ja Madliga teinud oleme, saab lugeda siit. Eriti palun tähelepanu pöörata haiuimega tegelasele, sest see mõistatus vaevab mind siiani. Mingi aeg ehk panen ka asjakohased albumid üles.. Nii, aga nüüd on kell 1.40 ja on viimane aeg end roadtripi jaoks konditsiooni ajada. Hiljemkuulmiseni.

Tööst, Austraalia päevast ja tulevikust ehk sellest, kuidas Perth põles

Enne siit mandrilt lahkumist tahtsin veel mõnest asjast juttu teha ning nüüd on selleks ka viimane aeg.

Kõigepealt aga lähituleviku plaanidest. Mõnda aega tagasi sai krediitkaart ohtralt valu ja viletsust ning selle tagajärjel on mul olemas lennupiletid kuni sõbraliku naaberriigi Lätini. Lennuplaan on järgmine:

03.03 Perth - Melbourne
04.03 Melbourne - Auckland
25.03 Christchurch - Dubai - Ateena (kahju, et Dubais lennujaamast välja ei lasta ja seal töötava Triinuga kokku ei õnnestu saada)
31.03 Ateena - Riia

Eestisse saabun koos aprillinaljadega, aga praegu palvetan iga päev, et ilm oleks juba kevadine, sest pärast 15 kuud soojust on sisemise termomeetri Eesti-lainelt tugevalt kõrvale kallutanud. Ning panustan ka sellele, et step-by-step aklimatiseerumine Uus-Meremaal ja Kreekas aitab mu maandumist veidi pehmendada.

Aga nüüd natuke mu tööst Perth Botanic Gardens and Kings Park Operations divisionis. Operations on selline laia haardega osakond, mis peab hoolt kandma kõige sellise eest, millega teised divisionid hakkama ei saa (või lihtsalt teha ei taha). Kõikide tööülesannete kirja panemiseks tuleks omaette raamat kirjutada, seetõttu piirdun ainult lühikese loeteluga enda kogemustest: liiklusmärkide postide värvimine; pinkide ehitamine/parandamine/paigaldamine/õlitamine; prügikastide vahetamine; laste mänguväljakute/mänguasjade hooldamine-parandamine-ehitamine; WCdes lukkude/kraanide/veesüsteemide/kahhelikivide/jne parandamine-paigaldamine; turba/muru/mulla ja kõikvõimalike muude objektide transportimine; ajutiste piirete rajamine/maha võtmine ja crowd-control massiürituste ajal; ehitusmaterjalide ostmine jne jne jne jne. Ühesõnaga, meie motoks on "You name it - we do it".

Aga tegema ei pea asju ju kiiresti! Kohe esimesel päeval pandi mind paari Vietnami vanakesega Lam-iga, kes küll 22 aastat juba siinmail elanud, kuid inglise keelt pursib endiselt hullemini kui 2-aastane laps. Mõned sõnad on tal aastate jooksul siiski mällu talletunud, kõige rohkem kasutab ta neist sõnapaari "Steady-steady!". Selle illustreerimiseks toon näite - meile on antud ülesanne värvida kõik pargi territooriumil (mida on kokku 1000 aakrit e 400 hektarit - kesklinnas!!!) asuvate liiklusmärgite postid kollasest või valgest mustaks (lollus, aga manedžment tahab noh). Ühe posti värvimine võtab aega umbes 10 min. Tööpäev on 8,5h miinus 0,5h ametlikku lõunapausi, mis enamasti venib 1h pikkuseks; miinus veel 0,5h smoko tarbeks ehk siis 7h on aega poste värvida. Päeva jooksul värvime keskmiselt 16-18 posti. Tehke matemaatikat - kus on konks?? Sõnapaaris "steady-steady" loomulikult ;) Kui Lam on juba 22 aastat sellist tempot arendanud, siis ei tohi ju kiiremini tööd teha ning nii möödubki pool päevast lihtsalt puu all istudes ja telefoniga RSS-uudiseid lugedes või niisama netis surfates.

Ma eelistaks tegelikult tööd teha, sest päev möödub kiiremini sebides, kui muru kasvamist vaadates. Aga kuna Lam on koloneli auastmega Vietnami sõja veteran, kel ette näidata 3 kuulihaavagi, siis ei tasu talle väga vastu vaielda :) Mingi hetk võttis mind 'oma tiiva alla' aga aussie tüüp nimega Kym, kellega on märksa huvitavam päevi mööda saata, sest tal on väga lai silmaring ning alati on midagi huvitavat jutuks. Ning ei ole ka mõttetuid nurga-taga-salaja-päevavarastamise pause. Tööseltskond on meil üldse üsna kirev, alustades Zimbabwe-st pärit ülemusega, lõpetades šefi itaalia aktsendiga italiaano ning poola juurtega hasartmängusõltlasega. Ning mainimata ei saa loomulikult jätta Doug-i, kes sünnilt küll austraallane, kuid näeb välja täpselt nagu Sopranos sarjast välja astunud mafioso - itaalia näojooned, geeliga üle pea kammitud juuksed, suured stiilsed päikseprillid, kaelas kuldkett ja põhifraasiks elutargalt lausutud jaatus 'Ye-yee'.

Erinevalt aednukutööst haiglas sain siin endale ka vormiriietuse ning raadiosaatja, mis ennast päris autoriteetselt tundma paneb :P Saan nüüd täitsa aru, miks politseinikud vormiriides käia tahavad ja ega kragisev saatjast kostuv kõnegi ametliku imidži loomisele halba ei tee. Kui selga tõmmata veel helkurvestki, siis võis täitsa vabalt näiteks õhtul pargis etendust andva Simply Red kontserdile sisse astuda või ilutulestiku vaatamiseks parema positsiooni saavutamiseks muudel inimestel lahkuda paluda.

Ühel jaanuarikuu nädalal oli siin JUBE kuumus ning päeval, mil termomeetri sammas küündis 43C peale, toimus pargis midagi väga kahetsusväärset. Maailmas leidub liiga palju haigeid inimesi ja maniakke, kahjuks elab üks neist ka Perthis ning otsustas just sel päeval pargile tule otsa panna (selle maniaki peal ma üldse ei taha peatuda, tänu kellele pool Victoria osariiki maha põles). Suur tuul ning mitu kuud vihmatut ilma tähendas gepardi kiirusel liikuvat punast kukke ning ausalt öeldes hakkasin kahtlema, kas mul esmaspäeval on üldse kuskile tööle naasta või tuleb uut kohta otsima hakata. Ruletirattana tiirutav helikopteri-armaada ning kogu linna tuletõrjeautod aga suutsid tulele paari päevaga siiski piiri panna ning praeguseks võib teatud kohtades metsas ringi jalutades näha suhteliselt ebamaist pilti, kus lume sarnaselt maad kattev valge vaip moodustab terava kontrasti süsimustade puutüvedega....

43C oli ühtlasi ka minu jaoks absoluutne soojarekord, sellise ilmaga on tunne, et oled seinadeta saunas ning ventilaatorist puhuv õhk mitte ei jahuta, vaid kõrvetab. Kui kõige-kõigest rääkida, siis pean ära mainima ka lained, mille taolisi mul varem pole õnnestunud näha. Ühel õhtul rannas, pool tundi pärast järjekordset hai-hoiatust hakkas rahvas tagasi ookeani voorima ning kohalikke järgides läksime ka meie lainetesse hullama. Üle 2 tunni tundsin ennast taas väikese lapsena ning lahkudes olime kõik (mina, Liisa ja Kersti) marraskil ja lonkasime :) Aga no tõesti, sellist asja, et jalgupidi veel LIIVAL olles õnnestub pea ees enda poole tormavasse 2-meetrisesse lainevalli söösta ei saa ikka iga päev kogeda. Pure fun. Ja kes haide pärast muret tunnevad, siis ma ei usu, et haid väga body-surfingut harrastavad ning lainega otse randa panevad, olime 'relatively safe' :P

26. jaanuar on siin Austraalia päev ja keegi eriti tööd ei tee. Eestisse võiks ka ju ühe uue riigipüha juurde tekitada - 'Eesti päev' ei kõla üldse halvasti. Mul õnnestus end siiski tööle sebida, sest ühe päevaga sai teenida kahe tööpäeva raha pluss free lunch. Kuna Perthis Lottery West poolt korraldatud ilutulestik leidis aset juba 25ndat aastat järjest, siis otsustati majandussurutise kiuste 4 miljonit dollarit sõna otses mõttes õhku lasta. Hommikusele barjääride üles seadmisele ning ringi patrullimisele järgnes mõnusalt chill pärastlõuna-õhtu Kerttu ja Dave-iga, kellega kunagi sai koos Northern Territory-l pärliaustreid chipitud ja kes nüüd pärast pikki seiklusi Kagu-Aasias ning Broome-is (teine linnake, kust pärlifarmidesse rahvast lennutatakse) Perthi jõudsid. Ilutulestik oli võimas, sõnadesse on seda natuke raske panna, niiet olgu audiovisuaalne materjal teile abiks.



Terve päev oli taevalaotus täis erinevaid lennumasinaid ning õhtuks lubati ka osalist päikesevarjutust, kuid kuna pidasime seda reklaamitrikiks, siis jäi sel hetkel taevasse vaatamata. Oh well, maybe next time. Pärast 0,5h kesktnud paugutamist sai koos 360 000 teise ilutulestikku vaatama tulnud inimesega kodu poole jalutatud ning varakult magama mindud, et taas hommikul kl 4.50 ärgata. Tööinimese rõõmud.

Kerttu ja Dave-i siia saamise lugu väärib ka kajastamist, sest selline olukord on üsna haruldane, kus hommikul ärgates tüdruksõbrale helistades selgub, et viimane on peo käigus tekkinud tüli tõttu sinu magamise ajal näiteks Amsterdami lennanud. Just nii kaugel nagu Tallinn Amestradmist, on ka Broome Perthist ja just nii Kerttu mu ukse taha ilmuski - pohmakaga ning kurvana. Aga lõpp hea-kõik hea ning järgmine päev õnnestus mul juba neid mõlemaid enda juures majutada, sest Dave korjas maha jäänud kraami kokku ning põrutas oma tüdrukule järgi - the power of love :)

Koos nendega tegime ühe mõnusa daytripi Fremantle linnaossa, mis eristub Perthi kesklinnast selle poolest, et sinna on alles jäätud koloniaal-aja hooned ning on tunda ajaloohõngu (erinevalt Perthist, mis oleks justkui 60ndatel alles arenema hakanud). Seal on ka palju kohvikuid, restorane, ööklubisid, suur sadam, armas turg, kunstigaleriid ning üldse on sinna koondunud kogu Perthi 'kultuurikiht'.

Järgmine kokkusaamine nendega leiab aset Perthist 5h sõidu kagusel asuvas Albany-s, Lõunaookeani kaldal, kuhu Oliver, Madli ja ma ise järgmisel nädalal roadtripime. Parem oleks, kui mu truu Ford Laser sellele valule vastu peaks, sest müüsin ta hinge juba ära ühele indoneeslasele ja ei tahaks teda heast autost ilma jätta :) Sellest aga järgmistes lugudes.

Tööteemadele veel korraks tagasi pöördudes tahan uhkeldada faktiga, et lühikese perioodi jooksul jaanuarikuus olin ma tööl korraga nii riigiasutuses, erafirmas kui ka tegelesin eraettevõtlusega :P Selle tõestuseks on mul olemas isegi Australian Business Number, kuigi käibenumbrite või tegevusala avaldamine toob esile ilmselt nii mõnegi naerupurske. Eesti mõistes FIEna tegelesin ma rämpsposti laiali kandmisega ning pärast esimest tööõhtut selgus, et mu tunnitasuks kujunes 2.3 dollarit. Protsessi palehigis optimeerides annaks võibolla $10/h välja venitada, kuid ilmselgelt oli tegu orjapidamisega ning pärast seda viietunnist kogemust otsustasin antud lepingu lõpetada. Ei tea, kas 'rämps-postiljon' kõlaks CVs hästi...?

Täna oli mul viimane tööpäev restoranis, Kings Parkis on veel 2 päeva jäänud ning siis algab taas üks pikemat sorti puhkus. Can't wait.

Crash

Juba nädalaid käis mul teatud hetkel peast läbi üks mõte - 'Millal üks neist hunnikusse paneb?!?'. Põhjuseks olid situatsioonid, kus räägid näiteks sõbraga oma korteris rahulikult juttu ning pead selle katkestama seetõttu, et majast spurdib mööda METSIKU lärmi saatel mõni hull mootorrattur või rullnokk valjult pläriseva sumpsiga karistet autoga.

Ja ega ma sulge poleks muidu kätte võtnud, kui ma oma (retoorilisele) küsimusele vastust poleks saanud. Vastus on üleeile. Olin mina rahulikult kodus, sõbraga juttu küll ei ajanud, aga mõtlesin siiski tähtsaid mõtteid, ning järsku kuulen kiirelt läheneva bike-i kõrgesageduslikku pininat. Vaevalt jõuan oma peast taas selle mõtte läbi kerida, kui hetk hiljem kostub tänavalt actionfilmilik kolin ning loetud sekundid hiljem on kuulda ka inimkarjeid.

Haiglane uudishimu ajas mind samuti tänavale, aga õnneks (osalistele loomulikult, kuid ega actionfilmid ju muidu kassat ei teeks, kui rahvas verd nähaei tahaks) ei olnud pilt üldse nii hull, kui oodata oleks võinud. Kõnnitee ääres vedeles maas üsna kurva väljanägemisega tibukollane bike, millest parasjagu elumahlad välja voolasid. Selle ümber lonkas juht, kes kandis lühikesi rõivaid ja kiivrit ning jooksis mõnest kohast verd. Veidi eemal aga seisis kaasreisijast poisiklutt, kellel polnud isegi kiivrit ja ülakeha kattis vaid õhkõrn maika, kuid riietest katmata kehaosade küljest oli ta naha suures osas asfaldile jätnud.

Muidu idüllilise suburbi atmosfääris oli tunda ärevat elevust, tänavanurk otse mu rõdu all oli täitunud sumiseva rahvamassiga ning iga teine kodanik rippus telefoni otsas, valitud numbriks tõenäoliselt 000 (jah, ära arvasite - selline ongi kohalik hädaabi number). Äsja avarii läbielanud poiste kohta olid need sellid üsna väledad ning tegid longates sündmuspaigalt vehkat. Inimesed jäid neile hämmeldunud pilkudega järele vaatama ning kuskilt hakkas kostuma jutukõminat, et ju oli ratas varastatud. Kui 5 minuti pärast 'nahatu' poiss tagasi jooksis ning lapiga maas lebavat mootorratast pühkima hakkas, oli pilt suhteliselt selge - poisid on telekat vaadanud ja ühtteist ka kõrva taha pannud.

Põgenemiskatse nr 2 ilmselt nii edukaks enam ei osutunud, sest üks agar kodanik minu majast otsustas teda oma autoga jälitama minna. Äsja avarii läbi elanud noorukil polnud just palju eeliseid tema ees... Umbes siis sai mul kurvalt norutava tsikli ja pea-laiali inimestekarja vahtimisest küllalt ning pöördusin tagasi oma avarasse, mööbliga sisustatud "sauna" tagasi. Kahju ainult, et seda sauna kuidagi välja ei õnnestunud lülitada, sest pika peale muutub 35C ja 90% õhuniiskus VÄGA väsitavaks. Peaks endale koju taolise külmkambri muretsema, nagu tööjuures restos on. Viimase vahetuse ajal õnnestus seal ca 40 minutit kohvikaste sorteerides veeta, külmunud varbad suutsid mind hetkeks peaaegu Eestissegi tuua - kuni ma taas 40C kööki astusin :)

Sel õhtul oli veel pikalt õuest politseiraadio kraginat kuulda ning sireenide sähvimine tõi tuppa huvitava hõnguga 'romantilist' valgust. Kas noored pätid ka kätte saadi, ma ei tea. Kas näpujälgede pühkimine oli piisavalt põhjalk, ma samuti ei tea. Teistele kihutajatele see ka vaevalt mingiks õpetavaks näiteks kujuneb, ainult lähedalasuvate majade elanikud said vist mingit perverse rahulduse osaliseks, sest nende rahu rikkujad said karistatud! Nüüd loo moraal: kallid lugejad, ärge varastage motikaid! Ja kui siiski varastate, sõitke ettevaatlikult ;)