Hingematva päikeseloojangu nägemiseks helisesid äratuskellad sel hommikul 5.30 ning kl 6 olime rahvuspargi piletijärjekorras. Pimedas silm hästi ei seletanud ning nägemata jäi väike lisatingimus hinna all - $25 _per inimene_, mitte sõiduk. Istusime kõik kenasti ees nagu kanad õrrel ja piletimüüjal ei olnud raske peadeloendust teha. Ning eelmise öö patud olidki 'lunastatud', Uluru sai ikka oma. Supernatural powers, I tell you.
Hoolimata suurest rahvahulgast, kes kõik olid Uluru kameeleonilaadset värvimuudangut jälgima tulnud, võis ikka tunnetada omamoodi rahu ja kuninglikkust, mida see kivi õhkas. Esialgu oli tähistaeva all näha ainult suurt musta siluetti ning tema kohal säravat täiskuud. Kuid koidiku tulles hakkas maailma suurim monoliit värvi võtma, alustades kergelt roosakast, minnes seejärel oranžikas ning viimaks päikesetõusu momendil lõõskavalt punaseks. Mida kõrgemale päike tõusis, seda rohkem värv tuhmus-tasandus ning võttis terveks päevaks pruunikas-oranži kamuflaaži. Tundus, et iga kord kui pilgu kivilt eemale pöörasid ja midagi toimetasid, oli ta jõudnud jälle pisut tooni vahetada. Maagiline vaatepilt igal juhul, võin ainult ette kujutada, kuidas põliselanikud sadu aastaid tagasi seda imetabast showd ilma turistide hordideta vaikuses ja rahus nautida oskasid ning sealt inspiratsiooni leidsid.
Aborigeeni jumalad jäid selleks korraks rüvetamta, sest kivi otsa me ei roninud. Pealegi, ümbruses on ju ainult tühi liiv ja väli, ega sealt midagi vaadata polekski. Kuigi iga nurga alt oli see kaljumürakas erinev, täis kõiksuguseid õõnsuseid, koopaid, pragusid ning avausi, ei võtnud me ette täisringi tegemist, sest ümbruses oli veel nii mõndagi teha. Alustuseks käisime ära kivi lähedusse püstitatud Kultuurikeskuses, kus tutvustati lähemalt kohalike hõimude tegemisi, nende kunsti ja sai lugeda kohaliku floora-fauna kohta. Hämmastav, kuidas selles tühjana tunduvas kõrbes on tegelikult igal sammul toitu ja muid eluks vajalikke tarvikuid. Tuleb lihtsalt otsida osata ;)
Seda kauget ja suurepärast kohta jääb meile alati meenutama üks tunnusmeloodiake:Pärast enda küpsetatud einet Uluru kõrval võtsime suuna Kata Tjuta (kohalikus murrakus Palju Päid) poole, mis kujutab endast 36st kaljukuplist koosnevat 'mäeahelikku'. Kaugelt eemalt, teatud nurga alt lähenedes meenutas selle aheliku läänekülg üsna täpselt lamava Homer Simpsoni pead :) Sinna oli juba märksa vähem turiste viitsinud oma laiskasid tagumikke vedada ja nii saime üsna vaikuses ja isolatsioonis Tuulte Oru nime kandvast matkarajast viimast võtta.
Thierry oli jälle kaameramees ning valmis prantsuse-inglise segakeelne videolõik, mis ilma minu mahituseta oleks tõenäoliselt ainult prantsusekeelne olnud:
Need 7,4 kilomeetrit jätsid taas mälestustesse kustumatu mulje ning võib isegi väita, et tegelikult oli seal lahedam kui Uluru juures. Teiste inimeste vähesus ilmselt mängis oma rolli, kuid seal oli actually olemas MAASTIK, mitte ainult üks maailma suurim monoliit. Ning ega sealgi ainult väiksed kuplid polnud, leidus ka ülisuuri mürakaid. Pilved ja vegetatsioon lisasid maalilisust veelgi ning siis ei tundunudki kommertsfotode tegemise keeld enam nii asjatuna.
Päikeseloojangu ajaks kihutasime siiski tagasi Uluru ehk endise nimega Ayers Rock juurde. Suure tõenäosusega on tegu elu viimase visiidiga antud sihtkohta ning seetõttu tuli enda silmaga kogu tsirkus üle vaada. Kuna minu surnud kaamera oli ainus, mis AA patareidelt voolu oskas ammutada ning teised oma jaod öösel laadimata jätsid, siis tuli veel kiire 15-minutine vetsupeatus teha, et WCst puhuri stepslist natuke elumahla rüübata. Loojangu kohta sõites olin meeldivalt üllatunud oluliselt rahulikumast õhkkonnast, kui tõusu vaadates meid ümbritsenud oli. Trendid on muutumas ja varsti tuleb reklaammaterjalides soovitused vastupidiseks muuta. Valisime siis endale ühe rahuliku nurgakese, sättisime õuetoolid kenasti ritta, süütasime joindid, kuulasime I Feel Good-i (by James Brown, rahu tema põrmule) ning lasime päikesel loojuda. Kahtlemata üks mõnusamaid õhtuid mu elus, nagu oleks tund aega postkaardis veetnud. Ja värvide muutumisest lugege see kord wikipediast või kuskilt.
Kuna järgmisel päeval oli plaan varakult Kings Canyon-it vallutama hakata, ei olnud aega kauem chillida ning põrutasime otsejoones 300 km kaugusel asuva järgmise suure 'atraktsiooni' poole. Pimedas. Liikuvate takistuste vahel slaalomit sõites. Ja metsikud kaamlid on ka nüüd ära nähtud.Fotoreporterite tulemused ka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar