Niisiis, neljapäeva hommikul võtsime oma liigkilodest paksuks läinud kotid selga ja asusime bussiga Noonamah nime kandva linnakese poole teele. Diil Jennyga (Tumbling Watersi perenaine) oli selline, et tööpõua tõttu ei ole me enamus ajast rakkes ning seetõttu peame enese tarvitatava söögi- ning joogipoolise ise kaasa vedama. Ja bussipeatusest parki, mis tähendab nii 23 km matka, peame ka ise saama. Mina (erinevalt teistest) eriti mures polnud, sest austraallased on teatavasti lahked inimesed, keegi ju ikka halastab ja 3 pampude/toidukottidega ilmseltgelt üle koormatud naksitralli peale võtab ning kohale toimetab.2 h, 50 km ja 1 ümberistumine hiljem olimegi omadega bussi lõpppeatuses/bensujaamas, kust kohe ka esimese auto peale saime. Mehike sõitis maal elavale tuttavale külla ning viskas meid hea meelega 3 km lõunapool asuva teeristini, kust veel ca 20 km itta pidime liikuma. Me ei olnud veel teedki ületada saanud, kui juba peatas kinni järgmine auto, keeras end ringi ning sõitis meieni tagasi. Roolis istunud kutt teatas, et me tundusime sellistena, nagu vajame küüti ning kuuldes meie sihtkohta, lubas meid ukseni kohale sõidutada. Näete, lihtne! Kui välja arvata see, et sohver rüüpas ühe käega Jack Danielsi kokteili ja sõitis lubatust tublisti kiiremini, oli tegu täitsa muheda tüübiga ning oma lubaduse täitis ta kenasti. Hääletamine (kui seda saabki nii nimetada, sest kätt me kordagi välja sirutama ju ei pidanud) ka nüüd proovitud ja esmamulje on 'käkitegu' :)
Tumbling Waters Holiday Park reklaamib end kui 'peidetud troopilist oaasi, mis paradiisile nii lähedal kui üldse olla saab'. Paradiisi juurde käivad tavaliselt ka meelad neiud basseini ääres, vihmavarjukestega kokteilid ning õunapuud (mille vilju ei tasu noppida), aga esmamulje põhjal väga palju puudu ei olnud ka. Palmid olid võrratud, bassein oli täidetud sinise veega, õlu oli külm, ringi jalutasid jaanalinnud ja krokodillid ning võõrustajad olid ülevoolavalt rõõmsameelsed ja lahked. Jenny lubas kohe esimese asjana, et ärgu me muretsegu, tööle nad meid ülearu ei sunni, toidushoppingu teostab samuti tema (tingimusel, et me ise kokkame) ning alguses välja hõigatud nädalane piirang samuti ei kehtivat - võime olla nii kaua kui tahame. Mis sa hing veel ihkad, eriti kui uueks koduks on täitsa oma majake kööginurga, veranda ja konditsioneeriga!Tööülesannete ja -koormuse osas olime veel äraootaval seisukohal, aga pärast esimest tööpäeva ei pidanud me selle pärast samuti enam muret tundma. Selle lookese kirjutamise ajaks on seljataga 6 tööpäeva ning rutiin näeb välja umbes nii - 8.30 alustame tavaliselt millegi lihtsaga nagu nt pargis ringi jalutamine ja allakukkunud palmioksade kokkukorjamine, kl 10.30 paiku tuleb Darren (Jenny abikaasa e pargi teine omanik, alati ülilõbusas tujus olev keskeas meesterahvas) juttu puhuma, võtame baarist koos ühe külma joogi (õlu, limonaad, Gatorade, šokolaadipiim, mahl või mis iganes) ning teeme kas sama asja edasi või vahetame ülesannet. Päev lõppeb reeglina 12.30 paiku, teinekord pakutakse selgi puhul väheke joodavat (kas ma juba ütlesin, et tasuta?) ning siis jookseme ülepeakaela basseini. Tööülesanded on varieerunud metsaaluse koristamisest, aedade lammutamisest ja palmide istutamisest kuni ventilaatorite ja akende puhastamiseni. Ees peaks meid veel ootama reklaamtahvlite püstitamine, WiFi võrgu üles seadmine ning võibolla ka elektriku abistamine pargi laiendamisel.
Igatahes Darreni ja Jenny suhtumine on viimase peal ning Thierry sõnul, kes on veel kahes eri kohas woofingut katsetanud, on sellest paremat kogemust raske leida. Näiteks Toomastega Darwinisse pidutsema mineku eesmärgil küsisime pühapäeva vabaks lubadusega esmaspäeval siis rohkem tööd teha, kuid tegelikkuses kujunes esmaspäev hoopis kergeks 3-tunniliseks sebimiseks. On piisavalt variatsiooni, laupäva hommikul läheme töö asemel hoopis kalale ning vabaks on küsitud ka päevad rahvusparkide külastamiseks. No worries, ütleb Darren!
Kodukandist oleme üle vaadanud jõetammi ümbruse, kust Darwin oma joogivee saab, käinud väiksel bushwalkingul (kuhu me ka äärepealt oma tahte vastaselt ööbima oleks jäänud, sest pimedus tuli juba peale ja sattusime aina sügavamale labürinti) ja üritanud jõest kala kätte saada (ebaõnnestunult, oodatult). Käimata on veel paljukiidetud Berry Springsi looduspargis ja Territory Wildlife Pargis, aga siis hakkavad lähedal asuvad atraktsioonid ennast vaikselt ammendama ka ning vaba aega on teatavasti kõvasti. Parem oleks, kui nädala-pooleteise jooksul omale õige töö saame, vastasel juhul võib kerge mandumise oht olla. Aga praegu on selline relax-elu veel täitsa mõnus :)
Toomastest (kelle blogi on muuseas üks mu lemmiklugemisi - check it out) räägiks ka natuke. Eestlastega olen varemgi siin mandril kokku puutunud, kuid kedagi neist pole ma veel enne Eestis tundnud. Well, vana sõpra nähes on tunne ikka hoopis teine, eriti nii kaugel kodust. Õnneliku kokkusattumuse tulemusel olime samal ajal samas maalilma nurgas ning seda tähistasime ohtra Black Label jääga, valge rummi ja värkselt pressitud sidrunimahla/mullivee kokside ning õllede joomisega, kuivanud palmioksaga krokodilli veest välja tõmbamisega, väljasõiduga Darwinisse ning ööklubiga The Vic. Oli üsna twisted õhtu, üks Toomastest kadus pidevalt ära, tegemist tuli teha Vic-i turvadega ning kogu pull lõppes kiirtoiduga Onu Sämmist (jah, see kett levib lisaks Pärnule ka Darwinis) ning väga magusa unega Toomaste hosteli põrandal magamiskotis.
Järgmisel päeval polnud kellegi otsustusvõime ilmselgelt teravuse tipus, miks muidu me vähemalt 4 korda erinevates (või samades) supermakretites midagi ostmas käisime, 2 korda kino külastasime ja Mac-is purksi sõime. Aga vähemalt käisime ära Darwini ööturul, sõime krokodilli ja emu liha (opossumi ja kaamli jätsime järgmiseks korraks) ning panime Toomased kenasti lennuki peale. "Kuhu mehed siis lendavad, ega ometi koju?" küsite. Ei, kaugeltki mitte. Tomid on paar kuud rasket tööd rüganud ning veedavad hetkel välja teenitud puhkust Filipiinidel. Sellega seoses jäi kuuks ajaks vabaks ka Team Estonia kleebiseid kandev auto nimega Max, millega nüüd meie lippu kõrgel peame hoidma. Max annab meile võimaluse ekselda Kakadu ja Litchfield-i rahvusparkides, käia aegajalt linnas (loe: Darwinis) ning teha kõike muud, mida ratasteta väga raske teha oleks. Cheers!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar