Sellelt päevalt ei oodanud ausaltöeldes keegi mitte midagi, sest Thierry prantsuskeelse Lonely Planety andmetel asusid Katherine Gorges (Katariina Jäärakud?) 80 km kaugusel Darwinist, mis tähendas varahommmikust hilisõhtuni üksluist loksumist mööda lõputuna näivat maanteed. Aga nagu ikka kõik head asjad siin ilmas, nii tulid nad ka meile - ootamatult. Ja prantslasi ei tasu usaldada :P Mingite lubjakivikoobaste juurest, kus taas sisenemistasu vältides valele rajale sattusime, veritsevat puud pildistasime ning lõpuks kottmiedasse koopasse sattusime, saime hea niidiotsa - jäärakud olid 250 km lähemal kui oodatud. Päikeseloojanguni oli aega nii 2h, seega gaasipedaal põrandale ning tunni pärast asetasime oma jala Nitmiluk-i rahvuspargi pinnasele.
Olime ammu ühte värksendavat suplust oodanud, sest dušš polnud just sage külaline ning ainsa võimaluse vees käia lasime Eedeni aias mööda, sest sattusime sinna kõrbele ebaharilikult pilvisel, tuulisel ja jahedal päeval. Tormasime kiirelt infopunkti, kust morni ja tüdinud näoga hilises keskeas naine meile kurjalt teatas, et ujuda pole siin võimalik. Meie hämmastunud nägusi nähes osutas ta kas-te-siis-lugeda-üldse-ei-oska näoga letil olevale sildile, kus kirjas, et tänu veetaseme kõikumistele ning soolavee krokodillidele oma jalga jõevette pista ei tasu. Thierry plaan näeb ette vähemalt 25 aastaseks elamist, seega õhtukuumuses ahvatlevalt kutsuv suplus jäi sel korral tegemata.
Proovisime siis õnne leedilt matkainfot välja pressides, kuid ega sellest tülpinud pilgust midagi head oodata ei olnud ning saime teada, et bushfire tõttu on kõik matkarajadki suletud. Peale ühe pisikese. Kuhu siis suundusimegi. Jälle 100m vertikaalis ronimist ning meile avanesid võrratud vaated justkui maa sisse raiutud praos voolavast jõest ning troopilisest märgalast selle ümber. Ja põlevate põõsaste suitsu (ning seda tappa üritavat helikopterit) nägime ka. Kiired arvutused ja uus plaan nägi ette 80km kaugusel asuvas Edith Falls-is päikeseloojangu jälgimist. Supeldes.Sõiduki juurde tagasi kõndides tõmbasid meid esialgselt kursilt kõrvale paar armsat metsikut kängurut (kellest loomulikult pika, aga mõttetu filmi pidime väntama) ning tohutud nahkhiirte kolooniad (kellest tuli veits sisukam film).
Niisiis saime taaskord loojanguvärvide mängu autoaknast jälgida (lõunapoolkeral põhja sõitmise eelis - ei pea isegi peatuma ja selja taha vaatama), kuid ehavalguses me siiski Edith Fallsi jõudsime. Lootused lõpuks ometi 'dušši' alla saada purustas (hetkeks) aga pargi manager, teatades meile pargi sulgemisest. Kurva näo pähetegemine ning väike nurgumine viisid aga siiski eesmärgini ning saime loa läbi viia 15-minutine vettekastmine.
Kogu päev sõitmist ja kuumuse talumist oli seda väärt olnud - lõpuks saabus kosutus. Süsimusta järvevette sisseastumine kottpimedas ei tundunud alguses kutsuvana, kuid peagi lõid tähed särama ning langev kosk mängis kõrvale rahustavat muusikat. Kostsid mitmekeelsed rõõmuhõisked ning õhus oli tunda totaalset rahulolu. Asjad aga läksid veelgi paremaks.Ööbimiseks valisime välja ühe risttee ääres asuva platsikese, kust edasi jätsime sõitmata ainult ühe pisikese sildikese tõttu - 'Aboriginal Something Something. Trespassers will be prosecuted. No alchohol allowed.' Lootsime siis, et abod väga kurjad ei ole, et me seal sildi ees kämbime ning panime laagri üles. Ja siis vaatasime taevasse ning mitu head minutit valitses totaalne vaikus. Kõik olid täielikult hämmeldunud ja hüpnotiseeritud meie peade kohal valitsevast tähtedesärast ja millegi sellise nägemist olime ainult telekast näidatavaks petukaubaks pidanud. Põhjuseks oli kuu totaalne puudumine, mis natuke hämmastas, sest viimased ööd oli meid saatnud praktiliselt ümmargune särav ketas, varjutades kõikide kaugete tähtede hiilguse.
Et moment kauem kestaks (ning imaginatsioon järgmise tasandi saavutaks), võtsime külmkapist Viru Valge, apelsinimahla ja jääd ning lasime pävast väsinud, kuid ujumisest reipaks muutunud kontidesse veits rahustavat surinat sisse. Siis panime Thierry autosse eestlastele süüa tegema ning nautisime vaatemängu edasi, taustaks aborigeenide külast kostuvad reggae-rütmid. Järsku aga tuhises meist mööda meie omaga täiesti identne Britz-i campervan, pidurdas kummide vilinal teeotsa nähes, tegi U-pöörde ning põrutas kordagi silti lugemata otse aborigeenide küla poole. Meil oli koerte (või huntide?) haukumist kuuldes muiudgi hea meel, et me ise terasemad olime olnud ja meie asemel saavad hoopis nemad hea ketuka. Aga võta näpust, mehed tulid tagasi ja lahkusid pimedusse, ise salakavalalt signaalitades ning 'jeeeee' karjudes.
Õhtusöök tähtedega söödud, pudel Viru Valget ja Absolut Currantit alkokeelutsooni piiril ära joodud, nägid meie väsinud silmad metsast midagi hirmuäratavat lähenemas. Tundus, justkui oleks terve küla tõrvikutega valgeid backpackereid Britz-i campervaniga otsima tulnud ning kaalusime juba asjade hülgamist ning oma naha päästmist. Kohalike pidu häirinud campervan oli ju meie omaga identne ning tee sa nädalaid purjutanud abodele selgeks, et ausõna need olid ühed teised tüübid, kes teie peo ära rikkusid... Mis alguses paistis tulevalgel liikunud jõuguna, osutus lõppeks aga kaua kadunud olnud kullakarva kuuks, mis nüüd üliaeglaselt silmapiirilt taeva poole uimerdas. Päevane adrenaliinidoos käes, pakkisime auto (igaks juhuks) stardivalmis ning keerasime ära magama. Ja veidralt teosammul liikuv kuu oli kõrgel taevas ka veel järgmise päeva lõuna ajalgi. "Aborigeenide töö, mis muu," mõtlesime meie, kehitasime õlgu ning sõitsime edasi Darwini poole.Fotod
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar