Jah, lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev, mil seadsime Max-i nina Lichfieldi rahvuspargi poole, et veeta 2 päeva avastades kõikvõimalikke erinäolisi veekogusid ning veeta ka suurem osa oma ajast nende sees. Mitte, et me oleks pidanud vahepeal kõvasti rügama ning puhkust vaid unes nägema, oo ei. Pigem vastupidi.Laupäeval (10.05) läksime kalale, nagu lubatud. Oleme vist üliviletsad kalamehed, sest 3 h hiljem naasesime mitte ainult ilma kaladeta, vaid olime jõkke jätnud ka kõik 6 õngekonksu. Darren pakkus selle peale meile juua ning lubas ülejäänud päeva vabaks võtta, et kurbusest toibuda. Järgmine päev pidime siis jälle rohkem tegema. Darreni puhul tähendab aga see seniste kogemuste põhjal hoopis vastupidist ning emadepäeva hommikul ootas meid taas ees lühendatud tööpäev sõiduteelt oksi pügades ning varalõunane maitsev emadepäeva-kook.
Näpud magusad, otsustasime emadepäeva kombekohase tähistamise jätkuks Berry Springsi parki suplema minna. Kallis ema, kuigi ma isiklikult sind õnnitlema ei saanud tulla, siis tea, et veetsin sulle mõeldes väga toreda päeva - pidutsesin koos teiega, aga lihtsalt veidi eemalt :) Ja juhuks, kui SMS kohale ei läinud, soovin sulle (ning ka kõigile teistele emadele, kes seda loevad) head emadepäeva!
Berry Springs oli nagu pildiraamatust välja võetud kohake. Kõikjal olid õnnelikud naeratavad inimesed piknikku pidamas või niisama suplemas ja elu nautimas. Põhiliseks atraktsiooniks olid muidugi mitu erinäolist 'basseini', mis kõik ühendatud allikate süsteemiga, kalda ääres kasvamas troopiline vihmamets, palmide lehed puudutamas mõnusalt sooja ja selget sinakat vett, vee all ujumas rõõmsameelsed kalad (keda oleks ahinguga oikuikerge kätte saada), väike kosehakatis (mille taha end isegi peita on võimalik) ning olümpiamõõdus ujumisrada (loe: piisavalt sügav ja lai allikas), kus palmide, taimestiku vahelt salapäraseid kiiri heitva päikese ning vees toimuva valgusemängu ning oma asju ajavate kalade keskel väga rahustav pikkuseid ujuda on. Mul on tunne, et seal veedame edaspidi nii mõnegi õhtu...
Aga tagasi Lichfieldi juurde. Kurguni täis tangitud (üle 72 liitri läks lisaks olemasolevale kütusele veel paaki juurde!!) Max, Thierry ja uus Team Estonia saabusid pärast 40 km kruusateesid oma esimese 'vaatamisväärsuseni' hommikul kl 10. Vaatamisväärsus (miski allikas ja kõik selle juurde kuuluv) oli suletud, märjast hooajast veel taastamata. Sama lugu oli ka järgmise kohaga. Ja järgmisega. Ja ülejärgmisega jne jne. Ok, no päris lõpuni see jada ei jätkunud, agant kurikuulsat nime Lost City kandvasse kohta ei saanud me suletud juurdepääsuraja tõttu minna ja Wangi (häälda Won-guy) kose jõudu tunnetasime ainult piiratud alast, kuid vaatemänguline bushwalkingu rada oli suletud, põhjuseks 'tsükloni sooritatud kahjustused'. Ujuda samuti ei saanud, ametlikuks põhjuseks soolavee-krokodillid. Darren teadis taoliste hoiatuste kohta rääkida, et tegelikult on nendes veekogudes lihtsalt liiga kõrge veetase, aga selliseid silte ju keegi tõsiselt ei võta ning mõni on seetõttu ka oma märja haua leidnud. Krokside sildid mõjusid igal juhul tõhusalt ning Wangi vesi jäi meie mustusest puutumata.
Kui aga lõpuks Toomaste soovitatud Buley Rockhole-ideni jõudsime, läksid kõigi näod vaatamata eelnevatele pettumustele naerust lõkkele ning enne näljast nõrkemist ei plaaninud keegi sealt lahkuda. Koha punchline oli ***** Nature's Spa ja seekord ma marketingiinimestele vastu vaidlema ei hakka :) Kujutage ette mäeküljel asuvat miinivälja rohkete kraatrite ja ebatasasustega, ainult ilma miinideta. Järgmiseks paigutage ülemistesse kraatritesse piisavalt jahedat kristallselget vett, nii et see hakkaks alla voolama ning moodustaks võrratu auk-oja-kosk-auk-kosk-jne süsteemi. Lisage siia pilvitu taevas, kuum, kuid mitte kõrvetav päike, hea raamat, ujumisprillid kalade, veealuse päikesekiirtemängu ja koske-efektide moodustatud kompoti jälgmiseks ning piisavalt aega, et kõik erinevad 'mõnupunktid' läbi proovida ja tulebki kokku üsna perfektne päev.
Piknik vuliseva oja ääres, päikeseloojang Tolmer Fallsi juures (kus ujumine on keelatud hiidsuurte nahkhiirte tõttu) ja bushfire-i dokumenteerimine seljataga jõudsime päeval välja vaadataud telkimiskohta. Mind ikka veel hämmastab austraallaste (loe: nende valitsuse) entusiasm ja pühendumus looduse vaatlemine-nautlemine kõigile võimalikult meeldivaks kogemuseks muuta. Kõikjal on informatiivsed sildid, rajad on hästi märgistatud-hooldatud, mõningatesse kohtadesse on loodud võimalus ka puuetega inimestel ligi pääseda, iga vähegi suurema vaatamisväärsuse juures on heas korras tualetid ning üsna levinud on ka riigi poolt ülal peetavad telkimisplatsid duššide-WCde (isegi invapeldik on olemas!)-lõkkekohtadega. Ja mis kõige tähtsam - kogu see süsteem toimib usalduse najal (nagu kahjuks ka siinne internetipangandus) - täida miski paber ning pane raha ümbrikuga postkasti. Eestis kukuks taoline süsteem rahapuuduse ja vandalismi tõttu pärast ühte hooaega üsna kindlasti kokku...Kuna loosiõnn telgis magada naeratas Thierry-le ja hoolimata faktist, et Max-i pagasnikusse moodustus üsna avarate mõõtmetega voodi, otsis Janno sellelt öölt natuke ekstreemsemat kogemust ning otustas lageda taeva all tähti imetledes unne suikuda. Thierry tunnistas hommikul muret, et Janno olevat oma magamiskoti liiga põõsa läehedale asetanud ja põõsast olevat pidevalt sahistamist kuulda olnud, mis jättis prantslasele mulje, et dingod olid öösel värsket liha otsima tulnud ja ühe eestlase elu on ohus. Tegelikkuses tegid hääli hoopis taimetoitlastest vallabid ja kui välja arvata vajadus end iga 6h järel putukamürgiga üle piserdada, möödus Janno öö täiesti sündmustevaeselt.
Järgmine päev algas kiire sõiduga Magnetic Termite Mounds-ide (magneetiliste [see on liik] termiitide pesad) juurde. Magneetilist liiki termiidid on kuulsad oma lapikute põhja-lõuna suunaliste, tõelisi pilvelõhkujaid (nende mõõtkavas) meenutavate pesade ehitamise poolest. Loodusliku temperatuurikontrolliga mudast, süljest ja väljaheidetest ehitatud küngaste kõrgus küünib mõnel pool isegi kuni 6 meetrini ning hea õnne korral pakub katust kuni 20 miljonile termiidile. Inimesed, tehke järgi. Või kui mõtlema hakata, siis jäägu see siiski putukate spetsialiteediks, kui just keegi ülikitsastes, -ligastes ja -pimedates tingimustes elada ei taha.Eelmisel päeval avati ka üks bushwalkingu track ning Thierry ja minu arvates tuli see kindlapeale üle vaadata. Janno nii ei arvanud ning tema sõitis autoga raja sihtkohta, kuid jäi ilma siiani ühest kõige erilisemast jalutuskäigust keset põlenud vihmametsi ja varjulisi ojaradasid, taustaks rahustav vuliseva vee helin. Jalutuskäigust ülekuumenema hakanud kehasid saime kosutada ühe 'õige' kose all massaaži võttes, vettehüppeid sooritades ning veidi purjakil ausside enesetapukatseid jälgides. Olgu öeldud, et kõik siiski ebaõnnestusid viimases ürituses. Buley Rockhole-id olid kõigisse meisse kustumatu mulje jätnud ning ürgne kutse sinna naasta tähendas järgmist ülimõnusat poolpäeva 'looduse enda kuurortis'.
Mõni kord polegi sildid 'Suletud' nii pahad - nad lihtsalt säästavad sind üleliiasest rapsimisest ja õpetavad nautima seda, mis on siin ja praegu ja käegakatsutav (ja avatud). Nüüd tuleb mõned päevad tööd teha ning järgmiseks jääb meie teele ette Austraalia suurim-kuulsaim rahvuspark - Kakadu National Park. Seniks aga rahulikke unesid, head kevade jätku Põhjapoolkeral ning taaskohtumiseni järgmistes seiklustes.
PS! See ja eelmine artikkel on veidi nuditud versioonid originaalidest, sest netiühenduse pideva puudumise tõttu ei ole olnud võimalik fotoalbumeid-videoreportaaže üles laadida ja need tulevad kunagi hiljem. Aga tulemata nad ei jää, ärge muretsege :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar