Hommik algas uniselt, iga päev vähem kui 7h und hakkas tunda andma. Kartlikult sõitsime Britz-i esindusse, teadmata mis sorti või kui suur karistus meid ees ootab. Pühkisime luuaga küll suurema tolmu bussilt maha, aga iga vähegi terasem kriit oleks kohe aru saanud, et see auto on äsja pikkasid maid mööda tolmu- ja kruusateesid sõitnud. Õnneks sattus meile väga muhe mehaanik, kes keskendus pigem probleemile, mitte selle kontekstile ning pool tundi hiljem sõitsime töötava veepumbaga juba lääne poole, West MacDonnell mäeahelikes peituvaid lõhesid uurima.Jah, just nimelt. See koht on kuulus oma kuristike, pragude ja lõhede poolest, mis pika mäeaheliku sees dramaatiliste avauste osi etendavad. Esimene neist kandis nime Simpsons Gap, mis meie arust oli Homer Simpsoni järgi oma nimetuse saanud. Kaljudel peesitavad rock wallaby-d ja suur auk kaljus nähtud, heiskasime taas purjed ning seilasime Standley Chasm poole. Alati pole kõik see, mis paistab ning $8 sisenemistasu eirata püüdes sattusime tunnisele matkale läbi rahuliku mäekuru, selle asemel, et ära näha MacDonnell-i väidetavalt kõige tähelepanuväärilisim pragu - Standley Kuristik.
Ega väike matkki halba teinud ning tasuta pääsesime sisse ikkagi. Katedraalikõrguste seinte ning paarimeetrise läbimõõduga lõhe on kõige vaatemängulisem keskpäeval, mil päike umnbes tunni vältel kogu krempli tulipunaseks võõpab. Meie lahkusime 12 minutit enne keskpäeva, seetõttu pean vabandama mitte kõige paremate piltide pärast. Hämmastavalt peenike ja kõrge pilu oli tõesti. Turnisime veidi kaljudel ringi ning asusime taas Alice-i poole teele, et varusid täiendada ning nüristavale 1100 km pikkusele sõidule põhjas asuvasse Katherine-i startida. Või nii me vähemalt arvasime.
Toidukraami soetamise kõrvalmõjuna nägi läbi meie sõiduk-elamu katuse nüüd otse taevast ja vihmale enam keegi meist ei panustanud. Lisaks sellele tuli meid veel turvameeski hirmutama, et kui nüüd see katus (mis augud põhjustas) teistele autodele peale kukub, maksame meie kogu vaatemängu kinni. Alguses võttis kogu juhtum junni jahedaks küll, sest rendilepingust ja kindlustustingimustest aru saamiseks on ju teatavasti advokaati vaja. Lasime end ühe päeva praadida, et ikka emotsioonide kõikumise amplituud maksimaalseks ajada ja alles siis helistasin Britzi, kust tuli vastuseks "No worries, mate. It won't cost u a dime." Kõhutunde ajel lisakindlustuse võtmine (mis katab ka auto kõrgendatud ülaosale tehtud kahjud) oli õigeks otsuseks osutunud ning tagantjärele mõeldes oleks tegelikult võinud varikatus ju kõige täiega alla ka kukkuda. Oleks showd saanud vähemalt.
Alice-s midagi muud peale abode välja vihastamise nende fotografeerimise teel ning ühe ausamba-mäe otsa ronimise me ka päevavalguses eriti ei teinud. Linn nagu linn ikka, mis siis, et igast suunast kõrbete ja tühermaaga ääristatud. Ja aborigeenide gängide konsentratsioon linna haljasalade ääres ning väljakutel oli ka seninähtust märksa kõrgem. Alice Springs - check. Aeg edasi liikuda.Aa, Devils Marbles (Kuradi Nipsumäng) ning Austraalia UFO-pealinn on ka nüüd nähtud, tõestus on nendes piltides:
Mõned fotod sellest päevast ka
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar