Puhkamine Austraalias pole üks maailma odavamaid lõbusid ja pärast äsjast roadtrippi pidime veidi madalat profiili hoidma. Ja töö leidma. Thierry oli selleks hetkeks täiesti laostunud ning magas meie hosteli põrandal ja sõi max 2x päevas, enamasti reisi jääke või tasuta toidu riiulilt (vahel täitsa tore featuur ühisköögiga asutuse juures) leitud palasid. Meil Jannoga olukord päris nii hull õnneks polnud (muidu oleks me kõik pargis põõsa all ööbinud), aga linna peale laiama ka väga minna ei tahtnud.Saabusime linna ühel Austraalia rahvuspühadest, ANZAC (Australia & New Zealand Army Corps) Day-l. Kuna Darwin mängis II ilmasõja ajal küllalt olulist rolli siinses piirkonnas korra majja löömisel (mistõttu ta ka japside poolt maani maha pommitati), siis olid pidustused juba varakult pihta hakanud ning linn oli keskpäevaks täis vormirõivas madruseid ning muid purjus austraallasi.
Vaatasime ka siis mõned pärgadega kaetud ausambad üle, jalutasime parkides ja kivisel rannal, silmates seal lamamistooli-kino (kuhu kahjuks endiselt pole jõudnud) ning veetsime ülejäänud õhtu basseinis mõnuledes. Ja ega järgmisedki päevad esimesest oluliselt erinenud - külastasime tasuta internetiga raamatukogu, avastasime mõnda kohalikku 'vaatamisväärsust' ning lõõgastusime 'raskest' ja kuivast roadtripist meie sinises basseinis. Tööd ju otsida ei saanud, pikk nädalavahetus ikkagi. Ja unustasin mainida, et aklimatiseerumisega tuli ka täitsa mitu head päeva tegeleda, troopikarütmi sisse saamine vajab iga kord veidi tuunimist.
Siiani on Darwin täitsa armsa ja hubase linnakese mulje jätnud, mõnda aega võiks siin täitsa elada. Miks mitte näiteks kuival hooajal ehk praegu, kus kuu keskmine sademete hulk on nii 3mm, mis suures osas tähendab iga päev laitmatut suveilma päevase 32C ja öise 22C temperatuuriga. Darwinlased elavad küll ookeani ääres ja saavad iga õhtu üle põhjakaare käiva päikese võrratut merreloojumismängu nautida, aga iroonilisel kombel oma jalga nad vette ei tõsta. "Miks?" küsite teie. Sest märjal hooajal on meri täis surmavalt ohtlikke box jellyfish-e (kast-millimallikas ei ole kuigi hea otsetõlge vist..) ning veelgi surmavamaid soolavee-krokodille. Aga kuival hooajal... on vesi liiga külm :D Vähemalt nii mulle üks kohalik taksojuht üritas väita - veetemperatuur langeb alla 26C, nii ei saa ju ujuda! Kuigi juba praegu oleme aegajalt mõnda hulljulget vees hulpimas näinud, ootame meie aga kannatlikult juunikuud ja talve algust, et rahus merre nahka jahutama minna. Ilmselt.Veel on siin, nagu igas korralikus osariigi pealinnas, olemas viisakas botaanikaaed. Täitsa džunglitunne tuli jälle peale sealsetel radadel ringi uidates. Mõnus. Plaan oli ühel päeval ka aborigeenide kunstimuuseum üle vaadata, aga üliviletsa ajaplaneeringu tulemusel jõudsime sinna 5 minutit enne sulgemist. Aboriginal Art Museum - check. Ning kuna plaanime tööle asuda pärlitööstusesse, tuli loomulikult pärlimuuseumisse taustainfot koguma minna. Täitsa huvitav ja informatiivne, oli oma õpilase pileti hinda igati väärt :)
Ja sellega jõuame sujuvalt ka tööotsingute juurde. Esmaspäeval oli elevus suur, sest kuulduste põhjal pidi pärlikorjamise hooaeg just hakkama ning tööd polevat kuigi raske saada. Astusime siis õhinal Paspaley Pearls-i uksest sisse ja lootsime näha rahuloleva irvega värbamistöölise nägu, kuid tegelikkuses tuli meil rinda pista väliselt sõbraliku, kuid tegelikult üsna morni ning mitte lootust andva naisterahvaga. Täitsime siis hunniku vorme ning lahkusime teadmises, et positiivne kõne võib tulla kas üsna äkki või alles hoopis juulikuus. Hea puhver neile, väike kindlustunne meile.Umbes sama kordus ka Arafura Pearls-is, aga sealt saime vähemalt nii paljugi infot, et igal kolmapäeval vaadatakse olukord uuesti üle ning viimasel nädalal läks näiteks 4 uut töölist kaubaks (Mildurast sinna helistamise ajal oli aga 12 kohta vaba...). Ainult et avaldusi pidavat päris palju enne meid reas olema, seega mingeid täpsemaid ennustusi ikkagi teha ei saa.
Ei läinudki lepase reega see pärlifarmeri karjääri alustamine, kuid alla me samuti ei andnud ning asusime kohe ooteajaks endale ajutist tööotsa sebima. Puuvilja korjamise hooaeg hakkab siin alles septembri paiku, tuli leida alternatiive. Näiteks panime end kirja ühte tööagentuuri, kus tohutul hulgal pabereid määrima pidime ja koos veidrate asiaatidega mingit turvalisuse-videot vaatasime. Ma ei saa üldse aru, kuidas nad mingit tööd leiavad, sest inglise keelt küll enamus neist ei vallanud ja kui püüdsin mõnda neist kõnetada, siis hakkasid kõik lapselikult itsitama, k.a. täiskasvanud mees. Väga kummalised inimesed, nagu suured beebid :) Agentuur pakkus meile tööd hotellis 600 km Darwinist, kuid me ei tundnud nagu tahaks veeta 6 nädalat eikusagil, seega ütlesime ära.
Internetist midagi ajutist leida polnud, eriti mitte kolmele inimesele korraga. Seega jäi ainult üks võimalus - WWOOFing. Akronüüm sõnadest Willing Workers on Organic Farms ütleb juba nii mõndagi (kel esimene võõrkeel pole inglise keel, siis tõlkes tähendab see 'vabatahtlikud töölised orgaanilistes farmides'), aga tegelikkuses pole orgaanilised farmid ainukesed selle organisatsiooni liikmed. Woofing (see sõna on Austraalias käibel peaaegu täieõigusliku tegusõnana:) tähendab tavaliselt mõnusa relax-töö tegemist looduskaunis kohas ca 4-5h päevas ning tasuks on öömaja ning korralik söök, nii et idee järgi ei tohiks seda tehes sentigi raha kuluda. Jääb vaba aega, et ümbruses ringi vaadata ja pealegi lähevad päevad arvesse ka viisapikenduse saamisel...
20 kõnet woofingupakkujatele ja olime saanud jätta oma kontakte kõneposti, saada teada, et farmid enam ei tegele enam woofinguga või kuulnud eitavaid vastuseid, sest kohad olid juba täis. Hakkas tunduma, nagu Darwinil ei ole meie jaoks kohta... Kolmapäeval aga kõik muutus ja mosaaik läks kenasti kokku. Täpselt samal päeval, mil meid hostelist täismaja tõttu välja visati, saime endale päris oma majakese Tumbling Waters Holiday Park-i, seejuures sentigi maksmata! Kas suudame woofida seni, kuni pärlifirmad meie varjatud talendil võimaluse avalduda annavad, jääb aga hetkel teadmata. Stay tuned.
Fotod
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar