Cairns-i on kurval kombel merelinn, mis on ehitatud mudaväljadele, välistades seega võimaluse klassikaliseks rannapuhkuseks. On küll olemas inimkätega ehitatud 'laguun', mille ümbruses murul ning kaugelt toodud liival inimesed päikest püüavad, aga see ei ole see. Õnneks pole kõik päris kadunud - piltilusad, kookospalmidega ääristatud rannad algavad kõigest 8 km Cairnsist põhjas ning seda lõbu jätkub sadu kilomeetreid. Ergo, tuli auto rentida, see lõbusaid inimesi täis toppida ja suund põhja poole võtta.Saksa tüdrukud Sonja ja Cecile tulid mängu juba eelmises postituses, nüüd võtsime ette veidi pikema reisi. Kui ühel õhtul Cairns-i eestlaste eluaseme poole jalutasin, märkasin teepervel üsna rondiks sõidetud 80ndatest pärit Toytoa Corollasid, kõigil suur kiri peal - Rent Me, prices from $12! Täpselt selline backpackerile suunatud teenus, mida ma juba tükk aega igatsenud olen. Neiud aga ütlesid selle pisikese pereauto kohta, et sinna ei mahu ju isegi kolmekesi magama! Ega mul ka hostelite arvelt kokkuhoidmise vastu midagi polnud ning nii broneerisime ühe vana, kuid tubli Mitsubishi Sigma Wagon-i, mille pagasnikus me jalgu sirutada ja pimedal ajal varju lootsime leida.
Kui viimaks esmaspäeva hommikul autole järgi läksime, laiutas omanik käsi - uus loll töötaja on teile lubatud auto juba välja rentinud! A pole viga, annan teile minibussi sama hinnaga ;) Ma krimpsutasin moe pärast veidi nina, kuid võtsin siiski pakkumise vastu. Meie roaks langes 90ndate algusest pärit Toyota Tarago, millel küll 3. käik eriti sisse ei tahtnud minna ja kojamehed jubedat häält tegid, kuid muidu üldiselt rahuldavalt end üleval pidas.Kuigi Cairnsist välja sõites veidi vihma tibutas, siis esimestel randadel sai täitsa jalgupidi vees sulistada ja ujumagi minna - vesi oli värskendavalt mõnusad 24C. Avastasin enda jaoks ühe uue laheda viisi süüa teha - vabaõhu barbeque :) Nimelt on idaranniku pargid, rannad jm puhkealad tasuta gaasi- või elektrigrille täis pikitud ning meil jäi ainult üle esky värsket juurvilja-liha täis toppida ning nuppu vajutada. Ja koristama ka ei pea.
Esimese päeva õhtuks jõudsime sulni mereäärse linnakese Port Douglas lähistele. Kuna päris kõikjal ei tasu öösel autos magada, siis igal õhtul tuleb uues kohas ette võtta väike maraton sobiva paiga otsimiseks, soovitavalt valguse saatel. Meie sellest soovitusest kinni ei pidanud ja alati jäi otsimine pimeda peale, mis tõi loomulikult endaga kaasa huvitavaid juhtumisi hommikupoolikutel. Näiteks sel ööl leidsin linnast veidi eemal ühe müügis oleva krundi ning sõitsin pikalt-pikalt mäe otsa metsatuka taha. Öö mööduski päris rahulikult, kuid linnulaulu asemel äratas meid koputus aknaklaasile. "Tülitajaks" oli maaklerina näiv meesterahvas, kes palus meil viisakalt oma kodinad kokku pakkida ja sääred teha, sest tal tulevat natukese aja pärast klient kõnealust krunti kaema. Valisime järjelikult popi koha...
Järgmise päeva tippelamus oli Mossman Gorge e iidne vihmametsaga ümbritsetud kaunis jõgi ja matkarajad. Kogu elamusele lisas kindlasti dramaatilisust suurte piiskadena taevast alla sadav vesi, mis 3,5 kilomeetrise raja jooksul ühtegi paika kehal kuivaks ei jätnud. Aga siin on vihm soe, lausa mõnus on sellest lihtsalt läbi jalutada ja kuulata tema pladisemist lopsakalt rohelisel troopikataimestikul. Mul ei ole endiselt veel küllalt palmidest ja muudest taolistest taimedest, mis Eestis üldiselt ainult potis kasvavad, olen vahel täitsa looduselaps :) Läbimärjana läbi džungli vantsides hakkasid kuskilt sügavalt seest mingid ürgsed instinktid välja lööma, tundus hea mõttena kõik riided seljast heita ja röögatuse saatel saakloomi jahtima minna. Või oli see eelmisel õhtul vein, mis seal tärkas...Hommikune suplus Port Douglas-e 4-miili rannal tehtud, vihmamets avastatud, asusime teele parve poole, mis meid üle jõe Cape Tribulationi poole vedama pidi. Täitsa huvitav asjandus on neil endiselt käibel - trossiga vinnatav parv, mis 5 minutilise sõidu eest kasseerib $10. Hämaruse hakul ei suutnud keegi meist kiusatusele vastu panna ning ööbimispaiga otsimise asemel läksime hoopis beachile viimast valgust võtma. Jätkuv sadu ei teinud sellest muidugi perfektset õhtupoolikut, aga ega keegi ei kurtnud ka. Paduvihmas sõitsime siis kuskile võpsikusse ning For Sale silt kõlas jälle üsna hästi. Hommikul muidugi selgus, et tühja krundi asemel olime parkinud umbes 5 m kaugusele vanast kuurist ja majast, mis paksu heki taga end peitsid. Hea, et seal lihakirvega psychot ei elanud, muidu oleks Blairwitch Project-i stseene mul Youtube-i laadida tulnud.
Kuna terve öö ja hommik kallas, siis ega keegi enne 11 autost väga väljuda ei tahtnudki. Lonely Planetis lubatud võrratu Cow Bay rand sombuse ilmaga nii võrratu ei tundunud, kuid krabisid mööda randa taga ajada ning nuputada, kust need koerajulke meenutavad kuhjad pärit on, oli ikkagi lõbus. Ja üsna hämmastav on see, kuidas need väiksed krabihakatised vormivad liivast väikeseid pallikesi ning moodustavad neist mingeid sürrealistlikke mustreid, mis siis iga õhtu tõusuga jälle merre uhutakse. On ikka püsivus! Kuna tüdrukd polnud veel vabas looduses krokodilli näinud, oli neil tingimata üks jõekruiis vaja ette võtta. Midagi erakordset polevat olnud, kuid eesmärk sai täidetud - 2 krokodilli on neil nüüd kontos olemas.
Koos pimedusega saabus Cape Tribulationisse ka väike valge Toyota Tarago ning õhtu möödus lõbusalt kohaliku YHA hosteli baaris lauamänge mängides, salaja sisse smuugeldatud veini juues ja üllatavalt meeldivat live jazz-i kuulates. Ööbimiskohaga sel õhtul muret polnud, sest päeval kohatud hea huumorimeelega turismiinfopunkti töötaja oli selle meile kaardile märkinud. Vestlus kõlas umbes nii:"Mis autoga te sõidate?"
"See sama seal akna taga."
"Ja magate seal kõik kolmekesi? Good job, man!"
"Yeah."
"A kas te tahate ilmtingimata karavani-pargis ööbida või otsite võimalusi.. khmmm... raha säästa?"
"No raha säästa poleks ju paha."
"Siis sõitke sinna (kritseldab kaardile) ja kui pargivaht teile aknale koputab siis kutsu ta natuke eemale ning ütle: "Tead, otsin siin vaikset kohta, et tüdrukutega veidi aega veeta..." ning mitte ükski pargivaht teid rohkem ei tülita!"
Õhtul uinutas meid unele vulisev jõekene, kuid varahommikul hakkasid sellest samast jõest maasturid edasi-tagasi läbi sõitma ning meil ei jäänud muud üle, kui jälle vihma kätte, selle sama infotöötaja soovitatud salaoja otsima minna. See ei olnud iseenesest paha lüke, sest just samal hetkel kui ma jõeveega nägu pesin, ilmus vastaskaldale elusuuruses kaasuar! Nende Austraaliakõige ohtlikumate lindude eest hoiatavaid silte olid seal neemel kõik kohad täis, kuid pidime sõitma kuni kaheveoliste autode tee lõpuni, et seda ühe pealöögiga inimelu lõpetavat lindu (ja tema järeltulijat) ka elusuuruses näha saaks. Hoopis teine asi ikka, kui kuskil loomaaias läbi terasvõre paksuks ja laisaks läinud looderdisi vahtida :)
Salaoja leidsime ka kuskilt sügavalt padrikust üles, seega võisime südamerahuga meie reisi lõpppunkti - Cape Tribulation-i randa - sõita. Mis siin salata, niru ilm päris sellist emotsiooni ei vallandanud, nagu hing postkaarte vaadates ihaldas... Et veidi adrenaliini verre lasta, kastsin end kiiresti krokodillidega sildi läheduses merevette, pärast mida seadsime sammud ainult ühe nahkhiirega Nahkhiiremaja poole. $4 eest keegi seda hüljatud hinge lähemalt vaadata ei tahtnud (välja arvatud Sonja, kes ülbelt ilma maksmata sisse marssis), küll aga saime sealt majast vihmavarju ning leidsime huvitava tegevuse järgmiseks paariks tunniks - eksootiliste puuviljade maitsmine kohalikus istanduses.
Menüü oli üsnagi elevust tekitav - Lääne-India laim (kollane, mitte roheline), leivapuu vili (soola-pipraga ahjus küpsetatud, maitses veidi nagu kartul), pomelo (maailma suurim tsitruseline), Malaisia roos-õun (roosi lõhnaga pehme hapukas pirnikujuline mahedamaiguline vili), kollane sapote (midagi mango ja bataadi vahepealset), Davidsoni ploom (ainus kohaliku päritoluga puuvili, ploomiga ei ole midagi ühist, pigem maitseb nagu ülihapu aroonia), täht-õun (kui see pooleks lõigata, ilmub nähtavale kanepi lehte meenutav vaatepilt ja kui ettevaatlik ei ole, siis on pärast maitsmist suu lateksit täis), sapodilla (pruunikas magus vili), atemoya (üldse ei mäleta enam, mida see endast kujutas) ning soursop (väljast roheline, seest valge, sellest valmistet moos maitses veelgi paremini kui puuvili ise).Seal puuvilijafarmis võiks mõnda aega WWOOFida, paari nädala pärast olevatki neil abikäsi tarvis. Ise ma ilmselt sel ajal siin kandis enam pole, küll aga soovitasin kohta Jannole, kes jutu kirjutamise ajaks oma rännakutega samuti Cairnsi on jõudnud. Pärast ringkäiku viljaaias hakkas vihm juba nii üle viskama, et pärast degusteerimist hüppasime kõik kiiresti autosse, panime konditsioneeri ja soojenduse samaaegselt põhja ning põrutasime pilku seljataha heitmata tuldud teed mööda tagasi lõuna poole.
Kes nüüdseks lugemisest nõrkemas on ja ootas, et sellega kogu jutt ka lõppeb, peab pettuma. Saatusel oli meile veel üks vingerpuss varuks, enne kui turvaliselt 'koju' jõudsime. Kuna olen oma senise elu peaasjalikult Eestis mööda saatnud, siis ei osanud kahtlustadagi, et kui 4 päeva vihma sajab, hakkavad tühjad jõesängid veega täituma ning sildasid üle paljude selliste ehitatud pole. Pika autodesabani saabudes midagi head loota ei olnud, ifaks juhuks võtsin kiirelt tähtsat sõidukit teeseldes kiirelt rivi etteotsa, kuid sealt enam kuskile minna ei olnud. 40 cm kõrgune veesammas oli tee üle ujutanud ning kiire vooluga jõest söandasid üksnes kõrged maasturid läbi sõita. Loll situatsioon meie jaoks, ideaalne aga kohaliku veokaga maaka jaoks! $30 vahetas omanikku ning nii me hinge kinni hoides selle jõehakatise ka veoka slepis ületasime. Vesi salongis oleks paksu pahandust tekitanud, kuid jumal oli meile armuline ning peale meie enda sisse toodud niiskuse me autos midagi uut ei täheldanud. Praise the Lord!
Meeldivaim öö möödus otse ookeani kaldal lainetekohina saatel, kus äratus toimus autost kiiresti vette joostes. Hommikusöögi-bbq ajaks otsustas isegi päike välja tulla, pannes sellega meie "rannapuhkusele" iroonilise punkti. Samas ma ei kurda ka - oli üsna teistsugune kogemus, vihm vihmametsas annab sellele hoopis uue mõõtme. Tagasi Cairnsis, saatsin tüdrukud Reef Encounter-i pardale hostie-tööd tegema ning ise läksin koos 9 eestlase ja 2 prantslasega Woolshed-i (kurikuulus backpackerite urgas, üks vähestest natukenegi ööklubi meenutavatest kohtadest) pidu tegema. Üle pika aja sai juua vana head 80%-list Viru Kanget ning laudadel (õigemini pinkidel - minupikkustel jäi pea lakke kinni) tantsida. Ja järgmisel hommikul andsin jälle endale lubaduse, et goon-i ma enam kunagi ei joo :)Hetkel: roadtripin mööda idarannikut lõuna poole, täna Magnetic Islandile. Nendest seiklustest kuuleb kunagi hiljem.
Järgmises sissekandes: taasühinemine Jannoga ning rafting Tully jõel.
Pildid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar