27.-28. jaanuar. Sihanoukville

Mototakso, juht, mina ja 18 kg pagasit ei käi ikka väga hästi kokku. Kiiver võiks ju vähemasti olla või midagi. Aga noh, ellu jäime :) Vastuvõtt oli soe, tänasest jälle eestlaste seltsis. Hetkel peaks Sihanoukville-is olema ca 13 eestlast, päris veider tunne..

Esimesel õhtul chillisime niisama, Helen tegi meid tuttavaks ka kohaliku hitiga baarides-pubides - Mekong bucket (kohalik viski Mekong, Red Bull, Coca-Cola, laim-jää serveerituna laste ranna-ämbris). Maksab see $3 ja maitseb täitsa hea. Võibolla liigagi hea. Positiivne on veel see, et enamus ärisid on lahti pea keskööni, saime seetõttu palju asju veel õhtul aetud ja sukeldumise osas ka researchi tehtud. Öömajal oleme kohalike eestlaste hotellis, kus Helen ja Merlegi töötavad. Siinses kontekstis on tegu veits kallima kohaga ($12 öö, üle tee saaks bungalows olla $7 öö), absoluutarvudes on aga vahed nii väikesed, et pole mõtet väga rabeleda. Aga peab tõdema, et uusehitise kohta on siin ikka ülikoomiline vannitoa uks - ca 1,8m kõrge. Ehitajad vist oma naiste järgi tegid need siia, hehe. Aga muidu on kõik mõnus, restos on hinnad rahakotti-säästvad, rand on 400 m, pesumaja/internet/dive shop on üle tee, inimesed kõik naeratavad ja on sõbralikud ning taksoteenusega ka mitte kunagi probleemi pole :)

Lausa hämmastav, kuidas iga kord teed ületades üritavad tuk-tuki mehed enda teenuset maha müüa, kuigi nad näevad, et lähen näiteks pesu ära tooma või poodi või kuhu iganes. Mõtlesin, et peaks väikse testcase-i tegema. Et näiteks käin niisama 10x edasi-tagasi ja vaatan, millal nad aru saavad, et ma tegelikult ei taha linna või randa või kuhuiganes minna, vaid lihtsalt toimetan ringi. Aga pole vist mõtet, aiman juba tulemust päris hästi.

Seda ka veel, et EMTl puudub siin riigis roaming-partner, mistõttu omastasime ajutiselt Merle kohaliku numbri (+85516438851), järgmised 10 päeva võite just sellele numbrile toredaid (või kadedusest nõretavaid) SMSe saata! Malaisias (al. 06.02) töötab juba jälle minu vana nr.

Päeval püüti meid sisse harjutada Cambodia-time rütmi. Siin ei öelda 'küll homme jõuab', vaid 'küll järgmisel nädalal jõuab'. Ehk siis ülim relax beachil, trenn poolele teele rannalt paistva saareni (et mõnipäev jõuaks terve tee ka läbida) ja kinoskäik. Kohalik kino väärib kohe eraldi positiivset äramärkimist! No lihtsalt super idee on teha selline lebo-kino. 1. korrusel on suured sohvad/tugitoolid ja teisel on külitamismatid. Nurgast saab igaüks endale snäkki/jooki tuua kogu filmi jooksul ning maksmine käib alles pärast filmi pakendite (aususe) põhjal. Kas ma ütlesin, et sissepääs oli $2? Ja seda, et lasime endale kõrvalolevast restost õhtusöögi just kinno serveerida? Eestis ikka selliseid imesid ei juhtu! Huvitav, kas Coca-Cola Plazal on ka elektrikatkestuste tarvis varugeneraatorid olemas? Kui nad ajaks oma bisnest siin, siis peaks neil ilmselt olema. Meil läks seda igatahes vahepeal vaja. Ning savu on ka täitsa lubatud seal.. Kl 23 linastub Planet Terror, äkki kobin seda ka veel vaatama. Üks mure on ainult - nii mugavates toolides tuleb jube kergelt uni peale. Eks paistab, aega on :)

Täna tuk-tukiga randa sõites nägime jälle kohalike 'elamuid' (eluase vist oleks õigem sõna). Hakkasin mõtlema, et äkki on see minu mõtlemises kinni, et nad elavad ülimas vaesuses ja viletsuses ja pigem soovivad surma kui sellist elu. On ju tegelikult võimalus, et nad lihtsalt on selle vähesega rahul, mis neil on ja rohkem polegi vaja, et õnnelik olla. Et äkki sellepärast ei püüdlegi nad väga kuskile. Kogu aeg on ju soe (vihma ajaks on katus peakohal), söögihäda otseselt pole (nt lapsukesed tulevad söövad kogu ülejäänud toidu meie taldrikutelt ära) ning vastassugupoolega kaasnevad rõõmud on samuti täitsa olemas (väidetavalt on need ju need kõige suuremad). Ehk siis no worries, mate! Või siiski, seda teooriat peab veidi veel tahuma...

Igatahes, meil tuleb nüüd kõvasti ajusid ragistada ja välja mõelda, et kas minna sukelduma ülehomme ja teha saarte-tripp 4 päeva pärast või vastupidi. Jah, rasked valikud :)

Fotoseiklused on siin.

26. jaanuar. Phnom Penh

Nüüd on küll kerge kultuurišokk käes. Päris sellist värki ikka ei oodanud siit... Lennukist juba paistis, et maandume kuskile ruraalpiirkonda, mitte ühe riigi pealinna. Lennujaam oli ka täiesti mõttetu, 1 pood, 1 wc and that's about it. Ning juba teel taksost lennujaama tundsin, et üle ühe päeva siin lihtsalt ei suudaks olla (see tunne muidugi süvenes iga tunniga). Hotelli research jäi Tais tegemata, seega taksojuht viis meid mingisse suvalisse kohta, mis meenutas kunagist St. Peterburi kogemust, kus fujaee on uhke ja läikima löödud, aga toad on, khm-khm, 'kulunud'.

Mingeid erilisi vaatamisväärsusi või atraktsioone seal linnas ei tundunud olevat, võtsime seega vabalt. Hommikusööki otsima minnes haakis hotelli uksel end meile külge üks tuk-tuki mees, kes ilmselt taksojuhilt oli kuulnud meie graafikut ja omas kindlat plaani see enda kasuks tööle panna. Vaatamata 20 minutit kestnud ponnistustele teda eemale peletada see meil ei õnnestunud. Ta lihtsalt jälitas meid! Päästjaks oli restoran, kuhu einestama asusime. Hämmastav, kuidas inimesel ei ole mingit eneseaustust... Aga arvake, kes meid ikkagi pärast linna peal ringi vedas ;) Mitte et me oleks järgi andnud, vaid ta sattus olema õigel ajal õiges kohas (või siis ta ikkagi jälitas meid, seekord aga undercover). Ja ega ta teistest halvem ei olnud ilmselt. Leppisime kokku, et ta viib meid National Museum-isse $2 eest (jah, USA dollar on siin 'ametlik' raha, oma riel-i kasutavad nad peenraha asemel tagasi andes, kui summa ei ole täisarvuline). Pärast kolme sõitu ja pooltteist tundi oli aeg arvet tasuda ning tüüp nõudis raha, mis minu arust oli ripoff.

Umbes sama teema oli hotelliga, praegu selgus ka, et bussipiletitega Sihanoukville-i, paljuski ka söögikohtadega ning üleüldiselt on selline tunne, et olen ainult valgest nahast rahakott. Ok summad pole üüratud, kuid see on siiski põhimõtte küsimus. Turist (või inimene üleüldiselt) on rahul siis, kui ta tunneb, et ta sai oma raha eest hea diili ning siis tekib ka tunne, et tahaks tagasi tulla, sama asja uuesti kogeda. Aga siin üritatakse sind igal võimalusel kotti tõmmata ja see jätab mõru maitse suhu.

Käisime ka Genocide Museum-is (Tuol Sleng-i vangla, endine koolimaja), kus eksponeeriti koledusi, mida Khmer Rouge režiimi ajal ühes kinnipidamisasutuses korda saadeti. Ei hakka seda sama juttu uuesti üle kirjutama, Triinu blogis oli väga loetav postitus selle kohta (loe mind). Aga emotsioonid, mis see jättis... väga tühjaks võttis seest ikka. Seda rõhutas ka ümbrus, akendest paistsid prügi täis tagahoovid, hooned olid räämas (neil endil pole raha, et muuseume korras hoida, otsitakse sponsoreid) ja ringi komberdasid rahapaluvad invaliidid. Irooniline, et sellise jubeda ajalooga kohas oli ilus kookospalmidega õu ja eemalt kostis laste naeru. Tapmisväljadele enam ei olnudki väga suurt kihku minna, nägime piisavalt jubedusi ning päevavalgust polnud ka enam kauaks.

Üldine mulje sellest linnast on nutune ja masendav. Kõikjal on jubedalt tolmune ja räpane (prügi visatakse otse tänavaile), inimesed elavad kuhjades koos kirjeldamatuis tingimustes, kõrvaltänavad on punase saviga mülkad, palju on sülelastega kerjavaid emasid, liiklus on absoluutselt reguleerimata, jalakäijatele pole mingit liikumisruumi (autod kõnniteedel või tänavakaubandus ja geto-väljanägemisega söögikohad), kaubamajad on 90ndate alguse Kadaka turu laadsed, hooned on enamasti halvas korras (kuigi ehitus käib, aga kõik tundub venivat nagu kummiliim) ja palju on agulit ning kõige selle juures on hinnad ka veel kõrged (jah, see oli mul üks suurim möödapanek arvates, et Kambodžas on odav. Phnom Penhis oli kallim elada kui Phuketil, Bangkokist rääkimata. Eks pikema kogemuse põhjal oleks muidugi selgem pilt, aga tuleb kõvasti vaeva näha, et eelarves püsida).

Seda kirjutades oleme bussis, teel Sihanoukville-i, randade poole, Heleni ja Merlega kokku sama. 2h sõidu jooksul paistis akendest suht sama pilt - pisikesed uberikest poekesed, punane savi ja inimesed kobaras räpastes söögikohtades. Kambodia piiplit jagub ikka igale poole. Üleüldiselt tehakse paljusid töid lihtsalt selle pärast, et inimestel midagi teha oleks või ei tehta üldse mingit tööd. Võibolla kuluks neile ära veidi eestlaslikku isekust ja edasipürgivust. Näiteks võiks hoiduda lapse tegemisest vähemalt nii kaua, kuni näljahäda enam ei ähvarda. Ja miks mitte võtta ka endale mingi suund või eesmärk elus, end harida ja töö leida, mitte passida niisama, lootes, et küll elu sulle ise hea võimaluse (või lolli turisti) kätte mängib. Ok, neil on väga karm tragöödia seljataga, aga no meil oli ka piisvalt nõukogude terrorit. Just my 2 cents..

Ja mingi teema on siin veel väikese sõrme küünega. Umbes pooltel kuttidel ulatub see 1cm võrra näpu lõpust ettepoole ja alati, kui nad sulle midagi kuskilt paberilt näitama peavad, kasutavad nad seda. Iseenesest mugav osutamise device, aga no ei jäta just eriti meeldivat emotsiooni. Tais oli ka seda sageli näha ning teine variant on lisaks veel ka pikk pöidlaküüs. Õõvastav. Aga võibolla lihtsalt asi minus, oman ebasümmetria-talumatust vms.

See postitus võib kõlada üsna negatiivselt, aga tegelikult ma ei virise. Vastupidi, sellist vapustust ma siia saama tulingi. Nt just oli vahepeatus bussiga, et keha kergendada ja süüa osta. Jälle üks šokk lisaks :) Vihjeks taas räpasus, vaesus, prügi KÕIKJAL jne. Kes ikka veel arvab, et Eesti on üks viimane urgas, siis käige siit korra läbi. Ning kindlasti leidub maailmas veelgi hullemaid kohti... Aga mul on tunne, et edasi läheb märksa lõbusamaks, järgmiseks tulevad kaunid rannad ja 7. maailmaime :)

Pildid
Bangkok-i pildid/videod said ka nüüd viimaks lõpuni üles laetud, näha saab siit.

25. jaanuar. Bangkok

Esimene mulje sellest linnast oli suur geto. Tänavapildis paistab vaesus silma igalt sammult, või noh, ma vähemalt ei usu, et kõigile tänavakaubitsejatele ja tuk-tuki meestele meeldibki nende töö. Samas ei käidud nii peale kõige sellega kui Phuketil, selles mõttes sai rahulikumalt liikuda. Aga see vinguhais! Huhh, pea hakkas üsna ruttu ringi käima, mitte ei saa aru, kuidas nad seal aasta läbi suudavad elada. Kopsuvähi saab seal ilmselt suitsetamatagi.

Taksojuhil lasime end lennujaamast viia (kuri)kuulsasse Khao San-i tänava piirkonda, mis on Bangkoki suurim backpackerite pesa, muutudes öösel 'inimlaadaks'. Rasked kotid seljas käisime läbi 4-5 öömaja ning lõpuks leppisime sellega, mis ette tuli ja enam-vähem puhas oli. Öömaja nimi oli ka maamehele arusaadav - Budget Guesthouse - ning ega see vale olnud. Budget oli seal nii ööbida kui ka ilmselt selle ehitamise ajal, sest näiteks pistikupesasid lähemal uurimisel toast ei leidnud, rääkimata mõnest mööbliesemest peale voodi, samuti olid wc-vannituba ühiskasutuses. Aga muidu oli kõik puhas ja korras ning hind ka mõnus - 300B öö (eesti rahas siis kuskil 100 kr ehk 50 kr nägu).

Vaatamisväärsuste-tuuri alustasime poolenesti pealesurutult, sest kõik tuktuki mehed aina püüdsid meile kogu linna 10B eest näidata. Wikitraveli andmetel pidi see üks levinumaid petuskeeme olema, aga kui kohalikud meile veidi asja selgitasid, siis saime aru, et tüütutel tegelastel on tõsi taga. Peaaegu. Point selles, et hetkel käis Bangkokis kampaania, millega tahetakse muuta custom-made riided turistidele rohkem populaarseks, et Tai naistel vabrikutes töö ikka otsa ei lõppeks. Ja seda motiveeritakse nii, et kui tuki-poiss toob turisti poodi, saab ta tasuta bensiini kupongi. Arvake, mitme rätsepa juures me pidime käima, et saada 20B-ga (7 kr) kogu linna vaatamisväärsused läbi käia? Igal juhul tundus, et see bensuteema on neile rohkem väärtuslik, kui meie tühine raha, sest vähemalt kahel korral oli templist tulles meie kutt minema tõmmanud, sest osad kupongid olid juba käes... No aga meile ka õnneks see midagi maksma ei läinud ;)

Vaatamisväärsused ise ei suutnud ükski eriti pahviks lüüa. Ok, Kuldne Tempel oli päris tore, 400 astmega torni tipus oli suur Buddha ja avanes kena vaade linnale. Ja suur seisev kuldne Buddha oli ka üle keskmise, kuid Phuketi monster-Buddhale ta ikkagi vastu ei saanud. Üleüldiselt koosneski kogu sightseeing templite/Buddha kujude vaatamisest ning tüdinesime sellest üsna ruttu. Linnukesed on kirjas igal juhul! Tegime väikse sõidu ka kohalike jõetrammiga, vaatasime kaootilist arhitektuuri ning suundusime edasi kaubanduskeskustesse. Mitte et meil oleks vaja suvalist träni või suveniire osta, vaid selleks, et mul jäid mõned reisiga seotud asjad Eestist ostmata (pealegi pidi Aasias kõik NII odav olema) ja Jannol läks VIP-bussis õnnetul kombel telefon kaduma. Ei olnudki nii VIP reis. Või sattus meie taha istuma eriti nahaalne kohalik, kes toolilt maha kukkunud telefoni nobedalt oma kotti pani. Muidu on kohalikud jube sõbralikud, kui natukeseks kaardiga seisma jääd, tulevad kohe abi pakkuma ja iga üks räägib natuke lisaks ka..

Ostukeskused olid muidugi võimsad, ühe tänava ääres umbes 5 tükki reas, üks suurem kui teine ning üks kandis ka Kagu-Aasia ja Hong-Kongi suurima tiitlit. Igal juhul vabalt võib ära neis eksida. Kuid üks asi hämmastab mind siiani. Nimelt plaanisin siit soojalt maalt endale korralikud matkasandaalid soetada ja seda odavama hinna eest kui Eestis. Aga oma suureks hämmastuseks poes sandaalide valik lihtsalt puudub (need vähesedki on pea sama kallid kui kodumaalgi)! Väga kaootiliselt mõnes poes üht-teist on, aga enamasti pole õiget numbrit või on tegu mõttetute no-name brändidega. No ja Norht Face-i poes pahvatasin oma hämmastuse ka müüjale välja. Tema muidugi pakkus kohe täitsa adekvaatse seletuse - praegu ju talv, sandaalide hooaeg on läbi! Nagu mis mõttes :D Väljas on 30C sooja, aga kuna on jaanuar, siis peab kinniste jalatsitega käima? Kohalikud tundusid seda tava igatahes teatud määral isegi jälgima. Freaky.

Pärast shoppingut alustasime seiklust koju. Põhimõtte pärast ei tahtnud me taksojuhile rohkem maksta kui 100B, sest olime kõigest 5-6km kaugusel kodust. Aga see ülesanne tundus pea võimatuna, sest alla 140B polnud keegi nõus. Wikitravelis oli öeldud, et kui nad oma taksomeetri tööle paneksid, siis ei tuleks arve üle 80B. Pärast 25 tulutut katset normaalse hinnaga taksojuht leida lõin läpaka lahti ja vaatasin, et bussid 2 ja 3 viivad ka ju kodu poole. Mõeldud-tehtud. 7B näkku ja olimegi Khao San-i tee lähedal. Buss oli umbes 70ndatest, puupõrandaga, ilma aknaklaasideta, juht oli salongis koos teiste reisijatega ja kontrolör istus mootorikatte peal, mis oli ka kenasti salongis. Koju minnes läbisime ühte parki, mis sisuliselt oli 3 jalgpalliväljaku suurune uunikividega kaetud plats, mis kubises kodututest.. Päris jube vaatepilt, huvitav mis nad vihmaga teevad. Ning vahetult enne kodu proovisime ära ka midagi tõelistele gurmaanidele - küpsetatud kärnkonna. Uute asjade isu on nii suur, et suutnud ka sellele maiuspalale ära öelda ning õhtu lõppes konnakonte krõbistades. Muidu oli täitsa maitsev liha, ainult maitseainetega oleks võinud kokk tagasi hoida. Vett kulub üldse siin toidu kõrvale liiga palju, aga ju see (vürtsisus) aitab ka baktereid hävitada :)

Ööelu meie tänaval oli ikka tõeliselt elav ja kirev, midagi igale maitsele. Kui bussis ja sellele eelneval ööl oleks rohkem kui 4h magada saanud ja järgmine hommik poleks kl 4 tõusma pidanud, siis oleks seda ka lähemalt uurinud. Seekord jäi meid unne uinutama ainult akendest kostuv diskotümps...

Aga hommikul sai adrenaliini selle eest küllaga. Kuni lennujaamani oli kõik rahulik. Sätime end istuma, läpakad välja jne, aga igaks juhuks lähen vaatan tablood üle, et ega lend hiljaks jää vms. Ja üllatus-üllatus - olin valesti vaadanud meie lennu algust, pidades selleks hoopis lennu lõpu aega. Ja siis hakkas kiire. Check-in käis enamvähem kähku, aga passikontroll oli hullumaja, saba oli peaaegu välisukseni... Ainus võimalus oli ette trügida. Lokeerisin ohvrid ja tegin hästi veenva approach-i, millega saime ühe vaheukse juurde, eeldades et nüüd on kõik korras ja enamus inimesi on meie taga. Vahevärava juures ootas meid aga uus üllatus, seal oli veel umbes 50-60 inimest meie ees ja meil oli aega 10 minutit, et veel ka turvakontrollist läbi jõuda. Kontrolöride töötlemiskiirus oli ca 1-2 inimene minutis, seega tuli uuesti ette trügida.. mis ka õnnestus. Aitäh, lahked inimesed! Loomulikult jooksime suure hooga veel valesse väravasse ja turvakontrollis jäin oma päikesekreemist ilma, aga lõpp hea/kõik hea ning nüüd oleme juba Phnom Penhis :)

Pildid hetkel uploadivad, aga aeg saab enne otsa. Vaata peagi tagasi ;)

24.-25. jaanuar. Teel Bangkok-i

Tais on ikka kõik omamoodi. Paljuski tuleneb see keelebarjäärist ja eks loomulikult ka meie valgest nahast ja mitte-pilusilmsusest. Näiteks täna (nüüdseks juba küll eile) sõitsime rolleritega maha üüratuma maa, et osta otse bussijaamast vahendustasuta bussipiletid. Astume esimesse kohta sisse, mis kaardil märgitud bussijaamana ning küsin, kas see on bussijaam ja kas Bangkoki saab pileteid osta. Vastus on jaatav, kuid pileti hind on esialgse uurimise tulemusena saadust märksa krõbedam. Mu järgmine küsimus on, et kas see siin on äkki hoopis reisibüroo ja te võtate vahendustasu piletite eest ning vastus on jälle jaatav. Go figure.. Tädi igal juhul püüdis meile selgeks teha, et käige siin ringi ja näete, et kuskilt soodsamalt ei saa.. Nii pikk ja eluohtlik tee läbitud, peame ikka edasi uurima. Järgmises reisibüroos oli hind juba meeldivam, kuid mitte päris see. Ja lõpuks läheme nurgataha, kust leiame eest õige bussijaama! Õnn oli meeletu, tormame piletikassasse, meid saatmas kohalikud 'sõbrad', kes kõik küsivad, kuhu läheme ja suunavad meid abistavalt õige augu poole. Üllatusena avastame, et seal ka siiski hind natuke kõrgem, kui see, mis transpordifirma otse küsib, aga krt kui tegu bussijaama kassaga, siis peab ju ära ostma! Pärast ostu sooritamist aga peame tõdema, et vanasõnal 'tark ei torma' on tõepõhi all, sest tegu oli siiki bussijaama kassaks maskeerunud reisibürooga ning transafirma enda kassa oli seal samas lähedal ja ka hind odavam ;) Vot sellised on lood siinpool sood.

Vahepalaks üks nõuandekilluke järgmistele siia tulevatele ja seda värki lugevatele inimestele: ära kunagi küsi tai inimese käest rohkem kui üks küsimus korraga :) Ja mõne käest võib ainult ühe küsimuse päevas küsida...

Aga üldiselt võib päris rahul olla kogu selle VIP-bussindusega. Juba piltidelt saime aimu, et meid võib ees oodata midagi head, aga u never know eksole. Kohapeal selgus, et see kord tai pildid ja tegelikkus läksid kokku. See kord. Bussis on kokku 24 istet, ühel pool 2 tükki kõrvuti, teisel 1. Ja istmesse mahuks mugavasti istuma ka Tony Soprano mõõtu mees, lisaks käib see peaaegu lama-asendisse ja omab jalatuge. Puudub ainult massaažifunktsioon. Ja voolu ka läpakale pole, mis oli esimene pettumus (ok, nüüd hakkab peale eestlaslik virin..). Teine probleem siin on muusika. Tai muusika pole lihtsalt SEE ja kõik. Aga neile see tundub jubedalt meeldivat ning igal võimalusel lastakse seda siin valjul häälel. Kõik laulud kõlavad täpselt ühte moodi, vormilt on tegemist duetiga ning teemaks tundub olevat armastus. Ja kõik siiani kuuldud lood oleks nagu kunagise Bläkk Rokiti loo Tsiribiribinn cover-id :) Kolmas naljanumber siin on (räägin olevikus, sest kirjutan seda siit samast) filmid. Tai keelde duubeldatud CAM-versioon National Treasure 2-st ajas suu ikka naerule küll :D Ja neljas asi on konditsioneerid. Tuleb ikka rõhutatult näidata, et tegu on VIP-bussiga.. Õnneks jagati sõidu alguses tekid välja, mida kõik nüüd usinasti kasutavad. Aga positiivset ikka on ka. Istmed! Jalaruum! Sõidu alguses jagati kõigile snäkke ja jooke. Ja viimase präänikuna aeti öösel kl 12 tai muusika saatel buss jalule ning kupatati mingisse söögipleissi, kus sai mahult väga korraliku tai eine, seejuures 6st eri roast ei olnud ükski mittevürtsine. Seetõttu nüüd kirjutangi siin juttu, sest magada ei saa :)

Heh, just sõitsime mööda kohast, kus mõlemal pool teed oli üleval paarkümmend müügiletti ning peamine müügiartikkel olid banaanid. Konkurents on tige :) Ja banaanidest rääkides.. Pidasin rolleri eile kinni ühe sellise puu juures, noppisin vilja, panin osa sellest suhu ning sülitasin sama kiiresti välja. Ei tasu ikka kõike süüa, mida tee ääres kasvamas näed...

Aga üldiselt oli täna hea päev. Yen-i sushi maitses sama hõrgult kui eelmine kordki. Mu rolleril läks tagatuli katki, olime selle juba kuludesse kirjutanud, aga masinaid tagastades ei kontrollitudki neid üle. Maast leitud raha! Ning hotelliomanik Steve tegi väikse vea meie võlgnevust tema ees kokku arvestades, millega seoses me saime ühe öö tasuta seal magada :) Veel maast leitud raha! And last, but not least - oleme elus! Jah, ei saa mainimata jätta seda tapjalikku liiklust ning ohte, mis rollerijuhti igal nurgal valitsevad siin lõunamaal. Täitsa kreisi ikka, kuidas siin liikluseeskirjad puuduvad ning asju aetakse lihtsalt signaalitamise ja nahaalsusega. Aga õnneks autojuhid arvestavad selle kõigega ning asi toimib ja rollerijuhid on elus :) Aga et lugejad kergendatult hingata ei saaks, siis veidi statistikat: ainuüksi Phuketi saarel saab igal aastal liikluses vigastada ca 10000 inimest, mis teeb ca 28 tk päevas, mis teeb ca 1,14 tk tunnis.

Kell nüüd 1, kl 6 oleme Bangkokis, proovin ka silma looja lasta mõneks tunniks. Ööd!

20.-23. jaanuar. Phuket vol.2

Elu on ilus. Kell on 23:30, istun mugavas nahktugitoolis, õlu on kohe parema käe ulatuses, väljas on 27C sooja, puhub mahe tuul, kõlaritest kostub Rolling Stones-i igikestvaid hitte, süles on mu ustav arvuti ning väike osav Tai naine teeb mu päevategemistest väsinud jalgadele massaaži... Damn, I like it :)

Graafiku järgi peaksime hetkel olema Bangkokis, kuid Phuketilt pole me siiski veel eemale saanud. Kõik algas 4 päeva tagasi, kui alustasime PADI OWD litsentsi tegemist. Basseinipäev möödus väga edumeelselt, meile tehti täiesti erakursus ja saime kiirelt õhtule. Õhtul einestasime mu õe seltskonna poolt soovitatud restos, hõrgud road viisid keele alla. Iga päev just ei saa 3-käigulist õhtusööki hiidkrevettide, kalmaari, karpide, krabi jmt eksootikaga 100 eesti krooni eest. Või noh, Taimaal tegelikult saab ;) Selle päeva kontosse jäi veel kohaliku SIM kaardi ost, sest 40 kr/min vastuvõetava kõne eest on ikka liig mis liig. Numbriks on +66857944637, helistage!

Järgmine hommik. Kell on 7.40, oleme eelmisel ööl õpitud sukeldumisteooria tõttu küllalt väsinud, ootame sadamasse viivat autot. 20 minutit on möödas, aga ei midagi. Mõned kõned sukeldumisinstruktorile ning varsti peatub meie lähedal minibuss, Tai mees tormab välja ja näitab meile paberit, kus on üles korjatavate inimeste nimekirjas keegi Kristjan, hotelli nimi on vale ja tuba ka. Sadamasse on aga vaja ju kuidagi saada. Mõeldud-mõeldud ja ronime siiski bussi. Väiksed süümekad tekkisid küll, et mis siis kui see Kristjan nüüd maha jääb meie ülbe tegevuse tõttu... Aga lõpuks olime siiski õnnelikult laevas ning teel Raya Yai saare poole. Päikesetekk, soe kohv, hommikuvõileib ja maalilised vaated saartele, palmidele randadele. Juba siis hakkas tunduma, et peaks siin veidi rohkem aega veetma kui esialgu kavas olnud 4 päeva.



Ja esimesest 'päris' sukeldumisest ei hakka rääkimagi, pole lihtsalt sõnu. No lihtsalt nii võrratu on kogu see värk, et kui lämmastiku küllastust ei tekiks kehas (ja õhk balloonist otsa ei saaks), siis vist aina sukelduks. Ja nüüd jõuamegi vaikselt põhjusteni, miks me endiselt siin saarel oleme. Nendeks on siinne ilu ja lämmastik meie kehas :) Nimelt jääb inimese kudedesse suure rõhu all olles ja sama rõhuga õhku hingates palju jääklämmasikku, sest keha ei suuda seda taolistes tingimustes kudedest väljutada. Ja järsk rõhumuutus võib põhjustada vere 'keema minemise' ning selle käigus tekkinud pisikesed mullikesed võivad palju palju paha tekitada - alates kihelusest-sügelemisest kuni halvatuse ning surmani välja. Seda tuntakse sukeldujate hulgas deko(mpressiooni)haigusena. Meie eestlasest instruktori arust ei oleks see kuigi suur probleem, kui 2 päeva kestnud sukeldumiste järel 6h jooksul lennukiga sõitma minna (sic! kuidas nii tohib?!), kuid soomlane, kes avavee osa läbi viis, tegi küll päris suured silmad, kui kuulis meie plaanidest. Ja mida enam teooriat õppisime, seda rohkem süvenes hirm, sest raamatu järgi peaks vähemalt 18h nende tegevuste vahele jääma... Seega ei tulnud raskelt otsus lennupilet raisku lasta ja selle asemel hoopis VIP ööbussiga Bangkok-i sõita. Isegi kui magada väga ei saa selle 11h jooksul, siis vähemalt säästab ühe öö hotellis ja dekohaigust ka ei saa ;)



Teine päev sukeldumas oli samuti ülinauditav. Harjutused olid lihtsad, ujuvus tuli hästi välja ning sai rohkem keskenduda veemaailma nautimisele. Lisaks üleüldiselt vapustavale pildile, mis sealt avaneb, nägime veel mureeni (suur ussilaadne olevus, üsna sünge ja hirmuäratav), suurt merekilpkonna ja raid. Väga hea päev oli. Ja Open Water Diver litsents on nüüd käes, mis tähendab väga huvitavaid kogemusi tulevikus :D Õhtu lõppes võrratu sushi-kogemusega ning farewell party vol.2-ga Hedi ja teistega Malisa villas. Kui siiani oli hing rahul, sest pere oli veel lähedal, siis nüüd on seest kergelt õõnes tunne, sest hakkab kohale jõudma, et ma ei näe oma peret väga pikka aega.. Kui nad just mulle külla ei tule, hehee. Sellise lubadusega nad igal juhul lahkusid, näeme siis varsti Austraalias!!

Täna muidugi magasime kaua, kogesin elu esimest peavalu-alget ning rentisime rollerid ja käisime läbi kõik ägedamad kohalikud 'vaatamisväärsused' - rannad, viewpoint-id, 45 meetri kõrgune Buddha kuju ning miljoni-dollari-vaatega restoran, kus serveeriti ühe paadunud mereandide fänni sõnul suurimaid austreid, mida ta siiani näinud/söönud on. Olid väga hüvad tõesti, tervelt alla neelata oli pea võimatu :) Ja isegi kui ma ütleks, sa ei usuks, mis nende hind oli.. Kurikuulsa Patong beachi ööelu on ka nüüd nähtud, k.a. ping-pong show (kes teavad, need teavad :))



Homme tuleb rolleritega läbida ca 60 km, taguotsa peal ei taha vist mitu päeva selle järel istuda. Õhtul siis Bangkoki poole teele, päev seal ja järgmine hommik juba CAMBODIA! Üks suure ringi küsimus ka veel: kuidas sulle meeldiks võita massaažipakett (häälduse järgi) Diip Anushorni tänaval...?

Fotopank on samuti täienenud.

17.-18. jaanuar. Saabumine Phuketile

Õnnelikult Phuketil! Emiraadid tegid oma tööd kiirelt ja korralikult, 2h Dubai ümberistumine toimus vigadeta. Hämmastavalt suur oli nende pesa seal, neil oli vabsee oma terminal, mida veelgi laiendati ning sõit lennukist terminali võttis aega ca 0,5h! Phuketi lennuk jäi loomulikult hiljaks, Bangkoki lennujaamas tuli seega 7h veeta. Aga vähemalt sai seal ennast inimesena tunda, mehine lõunasöök kahele maksis ca 130 kr. Amsterdamist saab selle eest ca pool võileiba…

Mingi ime läbi oli meile vastu tulnud ka hotelli autojuht. Aga kohale jõudes ootas meid väike üllatus. Nimelt oli üks külaline haigeks jäänud ning meid viidi hoopis omanike tuttava hotelli. Täna muidugi selgus, et neil on ka nn varutuba ning saime hoopis sinna kolida. Kohe siis ei võinud öelda…

Sukeldumise tüüp ka meile kuidagi vastata ei tahtnud, mobiilil pani toru ära ning sõnumit vastu ei saatnud. Sättisime siis äratuse varajaseks, et äkki saame hommikul liinile ning mõnes mõttes see ka õnnestus. Vastus oli lühike ja konkreetne, võibolla liigagi detailidevaene – alustame homme. Saab siis näha, kas viimasel päeval siin saarel hommikul sukeldumine ning õhtul lendamine paneb pea (või mõne muu kehaosa) plahvatama või mitte.

Täna oli siis lihtsalt mõnus chill erarannal Nui Beachil. Ja loomulikult peab ära mainima, et saime kokku ka mu kalli õe Hediga ning nende reisiseltskonnaga, kellega ka lähipäevil saab koos actionit teha. Sissepääs sinna oli tasuline ja hinna sees on üks jook ning lamamistooli või madratsi kasutamine. Kohalik mereelu on ikka täiega vohav, „snorgeldades“ (jutumärkides sellepärast, et mul olid kõigest ujumisprillid ja tihti juhtus seda, et unustasin hingamata, sest nii ilus oli) nägi juba nii mõndagi. Päike oli palav, külm jook maitses hüva ja õhtul oli meil au olla ka esimesed (vist, tundus nii vähemalt) külalised uues restos, kus ei olnud ei külma õlut ega vett ning kus peeti meid rootslasteks ja jagati rootsikeelsed menüüd. Aga toit oli väga hüva ;)

Sukeldumisega homme on kahtlane, kutt pole ikka ühendust võtnud detailide osas. Aga ega meil niisama chilli vastu ka midagi pole. Elame näme ;)

Pilte ka: kliki mind

The Beginning. Istanbul.

Kõik sai alguse kl 00:20 minu Pärnu kodus. Istusime autosse, käik sisse ja minek. Või oota! Midagi on vist maha jäänud... Õigus, passi ja sularaha läheb ka reisil tarvis :) Esimene vapustus üle elatud, väike uinak ning peagi olemegi kuskil Riia eeslinnades. Päris täpselt aru ei saa, kuhu minna, pidasime targemaks nõu küsida. Statoili müüjal oli küll mõnusalt suur Riia kaart, kuid tal olid tõsised raskused meie asukoha leidmisega sealt kaardilt. Ainuke soovitus oli "Pöörake tagasi!". Janno võttis siis GPSi välja, telefoniga netti ja google-st mõned kaardid alla laetud ning tuli välja, et olime ainult väikese ringi teinud ning müüja juhatas meid täiesti valesse kohta. Ja no märkide järgi on täiesti lootusetu üritus see lennujaama jõudmine, lihtsalt väga vastuolulist/segast infot jagavad need... Lõpuks siiski jõudsime kohale, kiire hüvastijätt vanematega, kerge asjade ümberjaotamine kottide vahel ning juba lendasimegi Türgi poole.

Atatürki lennujaam, Istanbul. Läptop välja, kiire sisselogimine tasuta WiFi võrku ning varsti oli meie käsutada bussiinfo kokkusaamiskohta (Taksim Square) Utku sõbraga. 10 minutit hiljem juba loksusime bussis. Kokkuvõttes käis kogu maalejõudmine jube kähku, viisaleti tüüp isegi ei vaadanud passi sisse, kiirustas vaid tagant, et ma raha kiiremini rahakotist kätte saaks ja talle annaks. Kotid olid ka täpselt õigel hetkel kohal, niiet kõik tip-top.



Lühike sõit metrooga ning varsti astusime sisse oma ööbimiskohta. Täitsa hipi tudengi-pleiss :) 3-toaline korter, mida jagasid 5 inimest - Utku sõber pankur (Ozkan); veel üks pangas töötav tüüp, kelle hobiks olid lennusimulaatorid (John); töötu filosoof, kes meil ka vastas käis ja igati pidi abiks oli, sest tal oli kõvasti vaba aega (Emre); Punjabist muusik, kes käib koolis, teeb bändi ja tõmbab rohtu (Omar) ja viimast tüüpi, tundub mulle praegu, et me ei kohanudki. Igal juhul tundmatu mehe koha täitis esimesel õhtul Utku, kes ööbis ka meie juures, sest ta ise elab kaugemal, teisel pool Bosporust, Aasia mandril ;)

Kuigi Utku ise ei saanud päeval meile giidi mängida, oli ta koostanud päris põhjaliku nimistu kohtadest, mida me kindlasti külastama peaksime. Esimesel päeval oli ilm jube niru, terve päev ainult kallas vihma ja sooja ei olnud rohkem kui 4C. Ühesõnaga vastik. Tegin investeeringu tervisesse ja ostsin vihmavarju, mis mind kõige hullemast päästis. Kultuurielamuste alguseks olime juba päris kurnatud, 27h ärkveloleku kohta oli kogunenud kesised 2-3h und. Aga olime siiski vaprad ja jõudsime ära näha Sultan Ahmed-i mošee välimise osa (sisse ei lastud, palvus oli), Grand Bazaari (väidetavalt maailma suurim kaetud turg) ja Yerebatan Cistern-i (maaalune veehoidla 100000t vee hoidmiseks, väga-väga vana). Tegelikult jõudsime ka Hagia Sophia (Istanbuli kuulsamaid landmark-e, endine mošee, nüüdne muuseum) juurde välja, kuid kuna nälg oli suurem kui kihk vanu asju näha, otsustasime lõunasöögi kasuks ning hiljem oli muuseum juba kinni. Muuseumipiletitega on seal suht lihtsad lood - nende kõikide hind on 10 liiri (ca 100 kr:)). Ja loomulikult puutusime kokku türgi kaupmeestega. Nad on vist sündinud müügimeesteks ja krt kunagi alla nad ka ei anna. Väsitav veidi, vähemalt põhjamaa inimese jaoks.

Õhtul tuli meil juba märksa vahetum kokkupuude türgi kultuuriga, sest Utku viis meid Ottomani-stiilis kebabirestosse nimega Konak, kus saime maitsta kõiki nende põhilisi rahvusroogi ja tegime tutvust unustamatu türgi külalislahkusega. Edasi viis tee ühte pisemasse kalarestosse, kus õhtu edenes Raki (türklaste rahvusjook viinamarjadest, 45% alc), suupistete ning kohaliku live rahvamuusika seltsis. Rakit juuakse muuseas põhiliselt veega ning kui need 2 kokku segada, muutuvad esialgu läbipaistvad ained piimjalt valgeks kokteiliks :) Sel õhtul olime piduriks meie, sest mõlemal hakkasid kerged hallukad juba tulema kurnatusest ja õhtu lõppes kerge chat-iga nende tudengipesas.

Teine päev algas mõnusa pika unega ning juba paranenud ilmaga. Ära sai käidud maailma ühes vanimas rahvale avatud vaatetornis (Galata tower, pilet hind - üllatus-üllatus - 10 liiri), kust avanes hunnitu vaade Bosporuse väinale, Golden horn-ile, Marmara merele ning Istanbuli võimsale pinnalaotusele. Tõesti suur linn, otsa ei paistnud kuskilt. Ning kl 14:44 iga päev hakkas minarettidest kostma kriiskavat araabiakeelset heietamist. Juba maandudes nägin, et keegi oleks nagu Sim City-t mänginud ning iga 10 maja kohta ühe mošee ehitanud. Seega eeldasin, et tegu on väga uskliku maa/linnaga. Kuid tegelikkus oli hoopis teistsugune, vähemalt nii palju kui meie seda Istanbulis nägime. Palvused küll toimusid, kuid väga palju palvetajaid ei tundunud olevat ning üldse valitses väga vabameelne meeleolu. Utku sõnul on Istanbul ja Türgi lääneosa tõesti eelarvamustevabamad ning vähem usklikumad, seejuures on aga ka alasid (eriti idaosas), kus traditsioone järgitakse väga rangelt. Hagia Sophiasse jälle ei jõudnud, samuti mitte Topkapi paleesse, kus eelmisel päeval minemata jäi. Küll aga nägime ära ka Sultan Ahmedi mošee (aka Sinine mošee) sisemuse, mis oli tänu oma vaipkattele üsna hubane ning külastasime ka Egyptian Bazaari, kus kaubeldi kõiksuguste vürtside, maiustuste jne kraamiga. Õhtul kohtusime jälle Utkuga, seekord külastasime vähem rahvarikkaid ning pigem kohalikele mõeldud kohti. Maitsesime kodust jogurtisuppi ja käisime ka ühes mõnusas baaris, mis tundus asuvat kortermaja viimasel 3-l korrusel ja kuhu turist kindlasti minna ei oskaks. Õhtu jäi seekord lühikeseks Utku tõttu, kes pidi oma õele lennujaama vastu minema. Aga siiski oli tore.

Viimasel päeval suurt midagi teha ei jõudnudki, elevamateks hetkedeks jäid türgi kohvi Starbucksis, mõnus Eesti kevadilm ning optimistliku ajahinnangu tõttu põhjustatud meeletu jooksmine 18-kiloste kottidega läbi linna ja metroo. Olime märjad nagu kassid, kuid jõudsime kenasti lennujaama viivale bussile ning 5 minutit jäi veel ülegi ;)

Aa, ühest asjast unustasin rääkimata - kogu linn oli täis politseipatrulle, soomukeid, K-9 pommikoeri, kõiki metroo sissekäike valvasid lõhkeainedetektoritega valvurid, kes kõikide seljakotid sellega läbi uurisid, parklatesse sissesõitu valvasid auto põhja alla nägevate kaameratega turvad, taevas tiirutasid pidevalt politseihelikopterid jne jne. Täitsa turvaline tunne oli :D Terrorihirm on igatahes suur, eestlaste kodumaal jälle üks pluss. Veel.

Türgi (tegelikult piirdub meie kokkupuude ju ainult Istanbuliga, kuid siiski..) oli palju euroopalikum kui ma ootasin. Inimesed olid väga lahked, müüjad väga pealetükkivad ning ka ilusaid naisi oli täitsa palju (vähemalt olid nad alati väga hoolitsetud). Ja Utku sõnul olevat nad alguses külmad nagu põhjamaa neiud, kuid hiljem possessiivsed ning armukadedad nagu kuumad latiinod... Nii mõndagi ütleb see, et enamus türklased, kellega mina sel teemal rääkisin, ei taha endale oma rahvusest tüdrukut, kõlama jäi pigem arvamus 'the dutch girls are the best'. Go figure :)

Järgmine peatus: Bangkok (2h ka öises Dubais, lähem tutvumine jäägu järgmiseks korraks).

Aa, esimesed pildid on ka netti ilmunud, neid saab näha siit!