Pärlilaevale!

Külmast Eestist ja umbsest kontorist kaugele troopilisse Austraaliasse, pärleid püüdma - klišee missugune :) Ainult kontor polnud umbne ja pärleid saan ainult hea juhuse korral 'püüda'. Siiski-siiski, üks on kindel - saime oma ammu tahetud töö ning alustame jälle millegi totaalselt uue ja huvitava (ja raskega).

Kogu värk tuli nagu välk selgest taevast. Olime just Thierry-d Darwinisse (lõplikult) ära viskamas ja Jannoga kahekesi poes Kakadu pargi tripi jaoks sisseoste tegemas, kui saime Thierry-lt sõnumi - käisin Paspaley-s (meie uus tööandja, Aussie suurim pärlitootja) ja tundub, et töö on minu, tulge ka! Tormasime siis kiirelt samasse kohta, saime kiirenenud südamerütmi taustal teada, et tõepoolest on ka meile veel vabu kohti, leppisime kokku sissejuhatava koolituse aja ning nii meie Kakadu tripp lõppeski.

Tuli jääda 2ks ööks Darwinisse, et läbida (üpris põhjalik) meditsiiniline kontroll ning panna lepingule kindel pitser alla. Aga kui kõik detailid olid kinnitatud, pigistasime tihedast graafikust veel viimase välja ning tegime ka 4-päevase Kakadu-tripi ära. Nendest kogemustest mõni teine kord, praegu on tähtsamaidki asju kui juttu vesta.

Töö polegi glamuurikas 'pärlipüüdja', vaid ametliku nimetusega deckhand/shell cleaner ehk siis peame kõike tegema, mis boss käsib, peamiselt aga vabastame pärliaustrite karpe kõiksugusest mereelust, et nad ikka suuremaid ja ilusamaid pärleid 'muneksid'. Ja nii 11 h päevas 14 päeva järjest, kusjuures elame ujuval alusel kuskil ookeanis Darwinist 2 h vesilennukilennu kaugusel :) Vahetuse lõppedes tuuakse meid nädalaks tagasi Darwinisse ja siis hakkab kõik otsast peale...

Peavari-söök-jook jpm on 'tasuta', ja nagu Darren ütles, siis turistid maksaksid ainuüksi sellise vesilennukilennu eest juba $500, kuid meile on see ka täitsa muidu. Added benefits nii et vähe pole. Pluss kuskil pole võimalik teenitud raha ära kulutada, seega olen pannud päris suured lootused pangaarve jõudsa kosumise peale.

Nüüd aga kiirelt asju ajama ja kui ma pärast esimest vahetust veel täie tervise juures olen, saab siit kõigest lähemalt lugeda. Bare with me!

12.-13. mai. Lichfield National Park

Jah, lõpuks jõudis kätte kauaoodatud päev, mil seadsime Max-i nina Lichfieldi rahvuspargi poole, et veeta 2 päeva avastades kõikvõimalikke erinäolisi veekogusid ning veeta ka suurem osa oma ajast nende sees. Mitte, et me oleks pidanud vahepeal kõvasti rügama ning puhkust vaid unes nägema, oo ei. Pigem vastupidi.

Laupäeval (10.05) läksime kalale, nagu lubatud. Oleme vist üliviletsad kalamehed, sest 3 h hiljem naasesime mitte ainult ilma kaladeta, vaid olime jõkke jätnud ka kõik 6 õngekonksu. Darren pakkus selle peale meile juua ning lubas ülejäänud päeva vabaks võtta, et kurbusest toibuda. Järgmine päev pidime siis jälle rohkem tegema. Darreni puhul tähendab aga see seniste kogemuste põhjal hoopis vastupidist ning emadepäeva hommikul ootas meid taas ees lühendatud tööpäev sõiduteelt oksi pügades ning varalõunane maitsev emadepäeva-kook.

Näpud magusad, otsustasime emadepäeva kombekohase tähistamise jätkuks Berry Springsi parki suplema minna. Kallis ema, kuigi ma isiklikult sind õnnitlema ei saanud tulla, siis tea, et veetsin sulle mõeldes väga toreda päeva - pidutsesin koos teiega, aga lihtsalt veidi eemalt :) Ja juhuks, kui SMS kohale ei läinud, soovin sulle (ning ka kõigile teistele emadele, kes seda loevad) head emadepäeva!

Berry Springs oli nagu pildiraamatust välja võetud kohake. Kõikjal olid õnnelikud naeratavad inimesed piknikku pidamas või niisama suplemas ja elu nautimas. Põhiliseks atraktsiooniks olid muidugi mitu erinäolist 'basseini', mis kõik ühendatud allikate süsteemiga, kalda ääres kasvamas troopiline vihmamets, palmide lehed puudutamas mõnusalt sooja ja selget sinakat vett, vee all ujumas rõõmsameelsed kalad (keda oleks ahinguga oikuikerge kätte saada), väike kosehakatis (mille taha end isegi peita on võimalik) ning olümpiamõõdus ujumisrada (loe: piisavalt sügav ja lai allikas), kus palmide, taimestiku vahelt salapäraseid kiiri heitva päikese ning vees toimuva valgusemängu ning oma asju ajavate kalade keskel väga rahustav pikkuseid ujuda on. Mul on tunne, et seal veedame edaspidi nii mõnegi õhtu...

Aga tagasi Lichfieldi juurde. Kurguni täis tangitud (üle 72 liitri läks lisaks olemasolevale kütusele veel paaki juurde!!) Max, Thierry ja uus Team Estonia saabusid pärast 40 km kruusateesid oma esimese 'vaatamisväärsuseni' hommikul kl 10. Vaatamisväärsus (miski allikas ja kõik selle juurde kuuluv) oli suletud, märjast hooajast veel taastamata. Sama lugu oli ka järgmise kohaga. Ja järgmisega. Ja ülejärgmisega jne jne. Ok, no päris lõpuni see jada ei jätkunud, agant kurikuulsat nime Lost City kandvasse kohta ei saanud me suletud juurdepääsuraja tõttu minna ja Wangi (häälda Won-guy) kose jõudu tunnetasime ainult piiratud alast, kuid vaatemänguline bushwalkingu rada oli suletud, põhjuseks 'tsükloni sooritatud kahjustused'. Ujuda samuti ei saanud, ametlikuks põhjuseks soolavee-krokodillid. Darren teadis taoliste hoiatuste kohta rääkida, et tegelikult on nendes veekogudes lihtsalt liiga kõrge veetase, aga selliseid silte ju keegi tõsiselt ei võta ning mõni on seetõttu ka oma märja haua leidnud. Krokside sildid mõjusid igal juhul tõhusalt ning Wangi vesi jäi meie mustusest puutumata.

Kui aga lõpuks Toomaste soovitatud Buley Rockhole-ideni jõudsime, läksid kõigi näod vaatamata eelnevatele pettumustele naerust lõkkele ning enne näljast nõrkemist ei plaaninud keegi sealt lahkuda. Koha punchline oli ***** Nature's Spa ja seekord ma marketingiinimestele vastu vaidlema ei hakka :) Kujutage ette mäeküljel asuvat miinivälja rohkete kraatrite ja ebatasasustega, ainult ilma miinideta. Järgmiseks paigutage ülemistesse kraatritesse piisavalt jahedat kristallselget vett, nii et see hakkaks alla voolama ning moodustaks võrratu auk-oja-kosk-auk-kosk-jne süsteemi. Lisage siia pilvitu taevas, kuum, kuid mitte kõrvetav päike, hea raamat, ujumisprillid kalade, veealuse päikesekiirtemängu ja koske-efektide moodustatud kompoti jälgmiseks ning piisavalt aega, et kõik erinevad 'mõnupunktid' läbi proovida ja tulebki kokku üsna perfektne päev.

Piknik vuliseva oja ääres, päikeseloojang Tolmer Fallsi juures (kus ujumine on keelatud hiidsuurte nahkhiirte tõttu) ja bushfire-i dokumenteerimine seljataga jõudsime päeval välja vaadataud telkimiskohta. Mind ikka veel hämmastab austraallaste (loe: nende valitsuse) entusiasm ja pühendumus looduse vaatlemine-nautlemine kõigile võimalikult meeldivaks kogemuseks muuta. Kõikjal on informatiivsed sildid, rajad on hästi märgistatud-hooldatud, mõningatesse kohtadesse on loodud võimalus ka puuetega inimestel ligi pääseda, iga vähegi suurema vaatamisväärsuse juures on heas korras tualetid ning üsna levinud on ka riigi poolt ülal peetavad telkimisplatsid duššide-WCde (isegi invapeldik on olemas!)-lõkkekohtadega. Ja mis kõige tähtsam - kogu see süsteem toimib usalduse najal (nagu kahjuks ka siinne internetipangandus) - täida miski paber ning pane raha ümbrikuga postkasti. Eestis kukuks taoline süsteem rahapuuduse ja vandalismi tõttu pärast ühte hooaega üsna kindlasti kokku...

Kuna loosiõnn telgis magada naeratas Thierry-le ja hoolimata faktist, et Max-i pagasnikusse moodustus üsna avarate mõõtmetega voodi, otsis Janno sellelt öölt natuke ekstreemsemat kogemust ning otustas lageda taeva all tähti imetledes unne suikuda. Thierry tunnistas hommikul muret, et Janno olevat oma magamiskoti liiga põõsa läehedale asetanud ja põõsast olevat pidevalt sahistamist kuulda olnud, mis jättis prantslasele mulje, et dingod olid öösel värsket liha otsima tulnud ja ühe eestlase elu on ohus. Tegelikkuses tegid hääli hoopis taimetoitlastest vallabid ja kui välja arvata vajadus end iga 6h järel putukamürgiga üle piserdada, möödus Janno öö täiesti sündmustevaeselt.

Järgmine päev algas kiire sõiduga Magnetic Termite Mounds-ide (magneetiliste [see on liik] termiitide pesad) juurde. Magneetilist liiki termiidid on kuulsad oma lapikute põhja-lõuna suunaliste, tõelisi pilvelõhkujaid (nende mõõtkavas) meenutavate pesade ehitamise poolest. Loodusliku temperatuurikontrolliga mudast, süljest ja väljaheidetest ehitatud küngaste kõrgus küünib mõnel pool isegi kuni 6 meetrini ning hea õnne korral pakub katust kuni 20 miljonile termiidile. Inimesed, tehke järgi. Või kui mõtlema hakata, siis jäägu see siiski putukate spetsialiteediks, kui just keegi ülikitsastes, -ligastes ja -pimedates tingimustes elada ei taha.

Eelmisel päeval avati ka üks bushwalkingu track ning Thierry ja minu arvates tuli see kindlapeale üle vaadata. Janno nii ei arvanud ning tema sõitis autoga raja sihtkohta, kuid jäi ilma siiani ühest kõige erilisemast jalutuskäigust keset põlenud vihmametsi ja varjulisi ojaradasid, taustaks rahustav vuliseva vee helin. Jalutuskäigust ülekuumenema hakanud kehasid saime kosutada ühe 'õige' kose all massaaži võttes, vettehüppeid sooritades ning veidi purjakil ausside enesetapukatseid jälgides. Olgu öeldud, et kõik siiski ebaõnnestusid viimases ürituses. Buley Rockhole-id olid kõigisse meisse kustumatu mulje jätnud ning ürgne kutse sinna naasta tähendas järgmist ülimõnusat poolpäeva 'looduse enda kuurortis'.

Mõni kord polegi sildid 'Suletud' nii pahad - nad lihtsalt säästavad sind üleliiasest rapsimisest ja õpetavad nautima seda, mis on siin ja praegu ja käegakatsutav (ja avatud). Nüüd tuleb mõned päevad tööd teha ning järgmiseks jääb meie teele ette Austraalia suurim-kuulsaim rahvuspark - Kakadu National Park. Seniks aga rahulikke unesid, head kevade jätku Põhjapoolkeral ning taaskohtumiseni järgmistes seiklustes.

PS! See ja eelmine artikkel on veidi nuditud versioonid originaalidest, sest netiühenduse pideva puudumise tõttu ei ole olnud võimalik fotoalbumeid-videoreportaaže üles laadida ja need tulevad kunagi hiljem. Aga tulemata nad ei jää, ärge muretsege :)

01.-08. mai. WWOOFing in Tumbling Waters Holiday Park

Niisiis, neljapäeva hommikul võtsime oma liigkilodest paksuks läinud kotid selga ja asusime bussiga Noonamah nime kandva linnakese poole teele. Diil Jennyga (Tumbling Watersi perenaine) oli selline, et tööpõua tõttu ei ole me enamus ajast rakkes ning seetõttu peame enese tarvitatava söögi- ning joogipoolise ise kaasa vedama. Ja bussipeatusest parki, mis tähendab nii 23 km matka, peame ka ise saama. Mina (erinevalt teistest) eriti mures polnud, sest austraallased on teatavasti lahked inimesed, keegi ju ikka halastab ja 3 pampude/toidukottidega ilmseltgelt üle koormatud naksitralli peale võtab ning kohale toimetab.

2 h, 50 km ja 1 ümberistumine hiljem olimegi omadega bussi lõpppeatuses/bensujaamas, kust kohe ka esimese auto peale saime. Mehike sõitis maal elavale tuttavale külla ning viskas meid hea meelega 3 km lõunapool asuva teeristini, kust veel ca 20 km itta pidime liikuma. Me ei olnud veel teedki ületada saanud, kui juba peatas kinni järgmine auto, keeras end ringi ning sõitis meieni tagasi. Roolis istunud kutt teatas, et me tundusime sellistena, nagu vajame küüti ning kuuldes meie sihtkohta, lubas meid ukseni kohale sõidutada. Näete, lihtne! Kui välja arvata see, et sohver rüüpas ühe käega Jack Danielsi kokteili ja sõitis lubatust tublisti kiiremini, oli tegu täitsa muheda tüübiga ning oma lubaduse täitis ta kenasti. Hääletamine (kui seda saabki nii nimetada, sest kätt me kordagi välja sirutama ju ei pidanud) ka nüüd proovitud ja esmamulje on 'käkitegu' :)

Tumbling Waters Holiday Park reklaamib end kui 'peidetud troopilist oaasi, mis paradiisile nii lähedal kui üldse olla saab'. Paradiisi juurde käivad tavaliselt ka meelad neiud basseini ääres, vihmavarjukestega kokteilid ning õunapuud (mille vilju ei tasu noppida), aga esmamulje põhjal väga palju puudu ei olnud ka. Palmid olid võrratud, bassein oli täidetud sinise veega, õlu oli külm, ringi jalutasid jaanalinnud ja krokodillid ning võõrustajad olid ülevoolavalt rõõmsameelsed ja lahked. Jenny lubas kohe esimese asjana, et ärgu me muretsegu, tööle nad meid ülearu ei sunni, toidushoppingu teostab samuti tema (tingimusel, et me ise kokkame) ning alguses välja hõigatud nädalane piirang samuti ei kehtivat - võime olla nii kaua kui tahame. Mis sa hing veel ihkad, eriti kui uueks koduks on täitsa oma majake kööginurga, veranda ja konditsioneeriga!

Tööülesannete ja -koormuse osas olime veel äraootaval seisukohal, aga pärast esimest tööpäeva ei pidanud me selle pärast samuti enam muret tundma. Selle lookese kirjutamise ajaks on seljataga 6 tööpäeva ning rutiin näeb välja umbes nii - 8.30 alustame tavaliselt millegi lihtsaga nagu nt pargis ringi jalutamine ja allakukkunud palmioksade kokkukorjamine, kl 10.30 paiku tuleb Darren (Jenny abikaasa e pargi teine omanik, alati ülilõbusas tujus olev keskeas meesterahvas) juttu puhuma, võtame baarist koos ühe külma joogi (õlu, limonaad, Gatorade, šokolaadipiim, mahl või mis iganes) ning teeme kas sama asja edasi või vahetame ülesannet. Päev lõppeb reeglina 12.30 paiku, teinekord pakutakse selgi puhul väheke joodavat (kas ma juba ütlesin, et tasuta?) ning siis jookseme ülepeakaela basseini. Tööülesanded on varieerunud metsaaluse koristamisest, aedade lammutamisest ja palmide istutamisest kuni ventilaatorite ja akende puhastamiseni. Ees peaks meid veel ootama reklaamtahvlite püstitamine, WiFi võrgu üles seadmine ning võibolla ka elektriku abistamine pargi laiendamisel.

Igatahes Darreni ja Jenny suhtumine on viimase peal ning Thierry sõnul, kes on veel kahes eri kohas woofingut katsetanud, on sellest paremat kogemust raske leida. Näiteks Toomastega Darwinisse pidutsema mineku eesmärgil küsisime pühapäeva vabaks lubadusega esmaspäeval siis rohkem tööd teha, kuid tegelikkuses kujunes esmaspäev hoopis kergeks 3-tunniliseks sebimiseks. On piisavalt variatsiooni, laupäva hommikul läheme töö asemel hoopis kalale ning vabaks on küsitud ka päevad rahvusparkide külastamiseks. No worries, ütleb Darren!

Kodukandist oleme üle vaadanud jõetammi ümbruse, kust Darwin oma joogivee saab, käinud väiksel bushwalkingul (kuhu me ka äärepealt oma tahte vastaselt ööbima oleks jäänud, sest pimedus tuli juba peale ja sattusime aina sügavamale labürinti) ja üritanud jõest kala kätte saada (ebaõnnestunult, oodatult). Käimata on veel paljukiidetud Berry Springsi looduspargis ja Territory Wildlife Pargis, aga siis hakkavad lähedal asuvad atraktsioonid ennast vaikselt ammendama ka ning vaba aega on teatavasti kõvasti. Parem oleks, kui nädala-pooleteise jooksul omale õige töö saame, vastasel juhul võib kerge mandumise oht olla. Aga praegu on selline relax-elu veel täitsa mõnus :)

Toomastest (kelle blogi on muuseas üks mu lemmiklugemisi - check it out) räägiks ka natuke. Eestlastega olen varemgi siin mandril kokku puutunud, kuid kedagi neist pole ma veel enne Eestis tundnud. Well, vana sõpra nähes on tunne ikka hoopis teine, eriti nii kaugel kodust. Õnneliku kokkusattumuse tulemusel olime samal ajal samas maalilma nurgas ning seda tähistasime ohtra Black Label jääga, valge rummi ja värkselt pressitud sidrunimahla/mullivee kokside ning õllede joomisega, kuivanud palmioksaga krokodilli veest välja tõmbamisega, väljasõiduga Darwinisse ning ööklubiga The Vic. Oli üsna twisted õhtu, üks Toomastest kadus pidevalt ära, tegemist tuli teha Vic-i turvadega ning kogu pull lõppes kiirtoiduga Onu Sämmist (jah, see kett levib lisaks Pärnule ka Darwinis) ning väga magusa unega Toomaste hosteli põrandal magamiskotis.

Järgmisel päeval polnud kellegi otsustusvõime ilmselgelt teravuse tipus, miks muidu me vähemalt 4 korda erinevates (või samades) supermakretites midagi ostmas käisime, 2 korda kino külastasime ja Mac-is purksi sõime. Aga vähemalt käisime ära Darwini ööturul, sõime krokodilli ja emu liha (opossumi ja kaamli jätsime järgmiseks korraks) ning panime Toomased kenasti lennuki peale. "Kuhu mehed siis lendavad, ega ometi koju?" küsite. Ei, kaugeltki mitte. Tomid on paar kuud rasket tööd rüganud ning veedavad hetkel välja teenitud puhkust Filipiinidel. Sellega seoses jäi kuuks ajaks vabaks ka Team Estonia kleebiseid kandev auto nimega Max, millega nüüd meie lippu kõrgel peame hoidma. Max annab meile võimaluse ekselda Kakadu ja Litchfield-i rahvusparkides, käia aegajalt linnas (loe: Darwinis) ning teha kõike muud, mida ratasteta väga raske teha oleks. Cheers!

26.apr - 01.mai. Tööotsingud Darwinis

Puhkamine Austraalias pole üks maailma odavamaid lõbusid ja pärast äsjast roadtrippi pidime veidi madalat profiili hoidma. Ja töö leidma. Thierry oli selleks hetkeks täiesti laostunud ning magas meie hosteli põrandal ja sõi max 2x päevas, enamasti reisi jääke või tasuta toidu riiulilt (vahel täitsa tore featuur ühisköögiga asutuse juures) leitud palasid. Meil Jannoga olukord päris nii hull õnneks polnud (muidu oleks me kõik pargis põõsa all ööbinud), aga linna peale laiama ka väga minna ei tahtnud.

Saabusime linna ühel Austraalia rahvuspühadest, ANZAC (Australia & New Zealand Army Corps) Day-l. Kuna Darwin mängis II ilmasõja ajal küllalt olulist rolli siinses piirkonnas korra majja löömisel (mistõttu ta ka japside poolt maani maha pommitati), siis olid pidustused juba varakult pihta hakanud ning linn oli keskpäevaks täis vormirõivas madruseid ning muid purjus austraallasi.

Vaatasime ka siis mõned pärgadega kaetud ausambad üle, jalutasime parkides ja kivisel rannal, silmates seal lamamistooli-kino (kuhu kahjuks endiselt pole jõudnud) ning veetsime ülejäänud õhtu basseinis mõnuledes. Ja ega järgmisedki päevad esimesest oluliselt erinenud - külastasime tasuta internetiga raamatukogu, avastasime mõnda kohalikku 'vaatamisväärsust' ning lõõgastusime 'raskest' ja kuivast roadtripist meie sinises basseinis. Tööd ju otsida ei saanud, pikk nädalavahetus ikkagi. Ja unustasin mainida, et aklimatiseerumisega tuli ka täitsa mitu head päeva tegeleda, troopikarütmi sisse saamine vajab iga kord veidi tuunimist.

Siiani on Darwin täitsa armsa ja hubase linnakese mulje jätnud, mõnda aega võiks siin täitsa elada. Miks mitte näiteks kuival hooajal ehk praegu, kus kuu keskmine sademete hulk on nii 3mm, mis suures osas tähendab iga päev laitmatut suveilma päevase 32C ja öise 22C temperatuuriga. Darwinlased elavad küll ookeani ääres ja saavad iga õhtu üle põhjakaare käiva päikese võrratut merreloojumismängu nautida, aga iroonilisel kombel oma jalga nad vette ei tõsta. "Miks?" küsite teie. Sest märjal hooajal on meri täis surmavalt ohtlikke box jellyfish-e (kast-millimallikas ei ole kuigi hea otsetõlge vist..) ning veelgi surmavamaid soolavee-krokodille. Aga kuival hooajal... on vesi liiga külm :D Vähemalt nii mulle üks kohalik taksojuht üritas väita - veetemperatuur langeb alla 26C, nii ei saa ju ujuda! Kuigi juba praegu oleme aegajalt mõnda hulljulget vees hulpimas näinud, ootame meie aga kannatlikult juunikuud ja talve algust, et rahus merre nahka jahutama minna. Ilmselt.

Veel on siin, nagu igas korralikus osariigi pealinnas, olemas viisakas botaanikaaed. Täitsa džunglitunne tuli jälle peale sealsetel radadel ringi uidates. Mõnus. Plaan oli ühel päeval ka aborigeenide kunstimuuseum üle vaadata, aga üliviletsa ajaplaneeringu tulemusel jõudsime sinna 5 minutit enne sulgemist. Aboriginal Art Museum - check. Ning kuna plaanime tööle asuda pärlitööstusesse, tuli loomulikult pärlimuuseumisse taustainfot koguma minna. Täitsa huvitav ja informatiivne, oli oma õpilase pileti hinda igati väärt :)

Ja sellega jõuame sujuvalt ka tööotsingute juurde. Esmaspäeval oli elevus suur, sest kuulduste põhjal pidi pärlikorjamise hooaeg just hakkama ning tööd polevat kuigi raske saada. Astusime siis õhinal Paspaley Pearls-i uksest sisse ja lootsime näha rahuloleva irvega värbamistöölise nägu, kuid tegelikkuses tuli meil rinda pista väliselt sõbraliku, kuid tegelikult üsna morni ning mitte lootust andva naisterahvaga. Täitsime siis hunniku vorme ning lahkusime teadmises, et positiivne kõne võib tulla kas üsna äkki või alles hoopis juulikuus. Hea puhver neile, väike kindlustunne meile.

Umbes sama kordus ka Arafura Pearls-is, aga sealt saime vähemalt nii paljugi infot, et igal kolmapäeval vaadatakse olukord uuesti üle ning viimasel nädalal läks näiteks 4 uut töölist kaubaks (Mildurast sinna helistamise ajal oli aga 12 kohta vaba...). Ainult et avaldusi pidavat päris palju enne meid reas olema, seega mingeid täpsemaid ennustusi ikkagi teha ei saa.

Ei läinudki lepase reega see pärlifarmeri karjääri alustamine, kuid alla me samuti ei andnud ning asusime kohe ooteajaks endale ajutist tööotsa sebima. Puuvilja korjamise hooaeg hakkab siin alles septembri paiku, tuli leida alternatiive. Näiteks panime end kirja ühte tööagentuuri, kus tohutul hulgal pabereid määrima pidime ja koos veidrate asiaatidega mingit turvalisuse-videot vaatasime. Ma ei saa üldse aru, kuidas nad mingit tööd leiavad, sest inglise keelt küll enamus neist ei vallanud ja kui püüdsin mõnda neist kõnetada, siis hakkasid kõik lapselikult itsitama, k.a. täiskasvanud mees. Väga kummalised inimesed, nagu suured beebid :) Agentuur pakkus meile tööd hotellis 600 km Darwinist, kuid me ei tundnud nagu tahaks veeta 6 nädalat eikusagil, seega ütlesime ära.

Internetist midagi ajutist leida polnud, eriti mitte kolmele inimesele korraga. Seega jäi ainult üks võimalus - WWOOFing. Akronüüm sõnadest Willing Workers on Organic Farms ütleb juba nii mõndagi (kel esimene võõrkeel pole inglise keel, siis tõlkes tähendab see 'vabatahtlikud töölised orgaanilistes farmides'), aga tegelikkuses pole orgaanilised farmid ainukesed selle organisatsiooni liikmed. Woofing (see sõna on Austraalias käibel peaaegu täieõigusliku tegusõnana:) tähendab tavaliselt mõnusa relax-töö tegemist looduskaunis kohas ca 4-5h päevas ning tasuks on öömaja ning korralik söök, nii et idee järgi ei tohiks seda tehes sentigi raha kuluda. Jääb vaba aega, et ümbruses ringi vaadata ja pealegi lähevad päevad arvesse ka viisapikenduse saamisel...

20 kõnet woofingupakkujatele ja olime saanud jätta oma kontakte kõneposti, saada teada, et farmid enam ei tegele enam woofinguga või kuulnud eitavaid vastuseid, sest kohad olid juba täis. Hakkas tunduma, nagu Darwinil ei ole meie jaoks kohta... Kolmapäeval aga kõik muutus ja mosaaik läks kenasti kokku. Täpselt samal päeval, mil meid hostelist täismaja tõttu välja visati, saime endale päris oma majakese Tumbling Waters Holiday Park-i, seejuures sentigi maksmata! Kas suudame woofida seni, kuni pärlifirmad meie varjatud talendil võimaluse avalduda annavad, jääb aga hetkel teadmata. Stay tuned.

Fotod

24. apr. Day8 - Edith Falls ja lõpp Darwinis

Ärgates olime kõik kenasti ühes tükis ja tundus, et abod olid end lihtsalt liiga umbe joonud, et kedagi taga ajama minna. Sõitsime siis tagasi Nitmiluki rahvuspargi territooriumile, sest tegelikult polnud me koske tegelikult ju näinudki, ainult tema kohinat kuulsime.

Seekord aga tuli veits vaeva ka näha, enne kui ujuda sai. Ronisime paarkümmend minutit mööda kaljusid, et ülemiste 'basseinideni' jõuda ning saabudes oligi täpselt paras hetk kiiresti vette hüpata. Vesi tundus alles mõned päevad tagasi tohutu luksusena ning nüüd voolas ta sellistes kogustes lihtsalt mäest alla. "Milline raiskamine," oli mu esimene mõte. Aga sisse hüpates unus see välgatus kiirelt, asendudes pigem mõnutundega :)

Visuaalse külje pealt need kosekesed mingit tohutut elamust ei pakkunud, isegi Jägala juga on vihasem. Kuid kompensatsiooniks oli ülimõnus füüsiline kontakt, mida voolav vesi sadade aastate vältel meeldivalt libedaks lihvitud kividel puhkavatele inimkehadele tekitas. Olime nagu veepargi ja massaažisalongi hübriidi meenutavas asutuses, ainult et tasuta. Aga kõik head asjad lõppevad (sageli liiga kiiresti) ning meie pidime kindlaks kellaajaks Darwinis olema. Kiire jalutuskäik mööda matkaraja viimast osa, roadtripi viimased vaated sisse ahmitud ning 3h pärast ületasimegi Darwini linnapiiri.

Linna kohta, kus elab Tartuga sama palju inimesi oli Darwinil ikka jube pikk sissesõit. Miski 20 km oli teeäär täis poode ning eeslinlikke elurajoone. Madalhoonestus, mis muud. Kuigi oli kahju, et reis juba läbi sai, polnud tagasi-tsivilisatsioonis-tunne ka vahelduseks kuigi paha. Vähemalt mõneks päevaks. Käisime läbi paar backpackerit ning valisime välja kõige ägedama basseiniga (ja paraku ka kõige krõbedama hinnaga) hosteli - The Cavenagh. Luks värk, siin laiuskraadil saab isegi backpacker oma kodu ukse ees bassus vedeleda. Siis viisime oma kalli Toyota tagasi baasi ning läbi see roadtrip oligi.

Ei tahaks väga kõikehõlmavat kokkuvõtet kirjutada, aga üks on kindel - nägime palju kive. Üks kuulsam, suurem ja vanem kui teine. Ja punast liiva ning tühjust nägime ka rohkem kui kunagi varem oma elus. See pani vett märksa rohkem hindama ning kodumaagi sai taas mõned plusspunktid juurde :) Olid nalja-, adrenaliini- ja elamusterikkad 4600 km ning kordaks neid iga kell!

Viimase päeva pildid

Edit: l2bitud massiivse hulga kilomeetrite illustreerimiseks lisasin siia ka v2ikese Googlemapsi tykikese. Vaadake j2rgi ->

View Larger Map

24. apr. Day7 - Katherine Gorges

Sellelt päevalt ei oodanud ausaltöeldes keegi mitte midagi, sest Thierry prantsuskeelse Lonely Planety andmetel asusid Katherine Gorges (Katariina Jäärakud?) 80 km kaugusel Darwinist, mis tähendas varahommmikust hilisõhtuni üksluist loksumist mööda lõputuna näivat maanteed. Aga nagu ikka kõik head asjad siin ilmas, nii tulid nad ka meile - ootamatult. Ja prantslasi ei tasu usaldada :P Mingite lubjakivikoobaste juurest, kus taas sisenemistasu vältides valele rajale sattusime, veritsevat puud pildistasime ning lõpuks kottmiedasse koopasse sattusime, saime hea niidiotsa - jäärakud olid 250 km lähemal kui oodatud. Päikeseloojanguni oli aega nii 2h, seega gaasipedaal põrandale ning tunni pärast asetasime oma jala Nitmiluk-i rahvuspargi pinnasele.

Olime ammu ühte värksendavat suplust oodanud, sest dušš polnud just sage külaline ning ainsa võimaluse vees käia lasime Eedeni aias mööda, sest sattusime sinna kõrbele ebaharilikult pilvisel, tuulisel ja jahedal päeval. Tormasime kiirelt infopunkti, kust morni ja tüdinud näoga hilises keskeas naine meile kurjalt teatas, et ujuda pole siin võimalik. Meie hämmastunud nägusi nähes osutas ta kas-te-siis-lugeda-üldse-ei-oska näoga letil olevale sildile, kus kirjas, et tänu veetaseme kõikumistele ning soolavee krokodillidele oma jalga jõevette pista ei tasu. Thierry plaan näeb ette vähemalt 25 aastaseks elamist, seega õhtukuumuses ahvatlevalt kutsuv suplus jäi sel korral tegemata.

Proovisime siis õnne leedilt matkainfot välja pressides, kuid ega sellest tülpinud pilgust midagi head oodata ei olnud ning saime teada, et bushfire tõttu on kõik matkarajadki suletud. Peale ühe pisikese. Kuhu siis suundusimegi. Jälle 100m vertikaalis ronimist ning meile avanesid võrratud vaated justkui maa sisse raiutud praos voolavast jõest ning troopilisest märgalast selle ümber. Ja põlevate põõsaste suitsu (ning seda tappa üritavat helikopterit) nägime ka. Kiired arvutused ja uus plaan nägi ette 80km kaugusel asuvas Edith Falls-is päikeseloojangu jälgimist. Supeldes.

Sõiduki juurde tagasi kõndides tõmbasid meid esialgselt kursilt kõrvale paar armsat metsikut kängurut (kellest loomulikult pika, aga mõttetu filmi pidime väntama) ning tohutud nahkhiirte kolooniad (kellest tuli veits sisukam film).



Niisiis saime taaskord loojanguvärvide mängu autoaknast jälgida (lõunapoolkeral põhja sõitmise eelis - ei pea isegi peatuma ja selja taha vaatama), kuid ehavalguses me siiski Edith Fallsi jõudsime. Lootused lõpuks ometi 'dušši' alla saada purustas (hetkeks) aga pargi manager, teatades meile pargi sulgemisest. Kurva näo pähetegemine ning väike nurgumine viisid aga siiski eesmärgini ning saime loa läbi viia 15-minutine vettekastmine.

Kogu päev sõitmist ja kuumuse talumist oli seda väärt olnud - lõpuks saabus kosutus. Süsimusta järvevette sisseastumine kottpimedas ei tundunud alguses kutsuvana, kuid peagi lõid tähed särama ning langev kosk mängis kõrvale rahustavat muusikat. Kostsid mitmekeelsed rõõmuhõisked ning õhus oli tunda totaalset rahulolu. Asjad aga läksid veelgi paremaks.

Ööbimiseks valisime välja ühe risttee ääres asuva platsikese, kust edasi jätsime sõitmata ainult ühe pisikese sildikese tõttu - 'Aboriginal Something Something. Trespassers will be prosecuted. No alchohol allowed.' Lootsime siis, et abod väga kurjad ei ole, et me seal sildi ees kämbime ning panime laagri üles. Ja siis vaatasime taevasse ning mitu head minutit valitses totaalne vaikus. Kõik olid täielikult hämmeldunud ja hüpnotiseeritud meie peade kohal valitsevast tähtedesärast ja millegi sellise nägemist olime ainult telekast näidatavaks petukaubaks pidanud. Põhjuseks oli kuu totaalne puudumine, mis natuke hämmastas, sest viimased ööd oli meid saatnud praktiliselt ümmargune särav ketas, varjutades kõikide kaugete tähtede hiilguse.

Et moment kauem kestaks (ning imaginatsioon järgmise tasandi saavutaks), võtsime külmkapist Viru Valge, apelsinimahla ja jääd ning lasime pävast väsinud, kuid ujumisest reipaks muutunud kontidesse veits rahustavat surinat sisse. Siis panime Thierry autosse eestlastele süüa tegema ning nautisime vaatemängu edasi, taustaks aborigeenide külast kostuvad reggae-rütmid. Järsku aga tuhises meist mööda meie omaga täiesti identne Britz-i campervan, pidurdas kummide vilinal teeotsa nähes, tegi U-pöörde ning põrutas kordagi silti lugemata otse aborigeenide küla poole. Meil oli koerte (või huntide?) haukumist kuuldes muiudgi hea meel, et me ise terasemad olime olnud ja meie asemel saavad hoopis nemad hea ketuka. Aga võta näpust, mehed tulid tagasi ja lahkusid pimedusse, ise salakavalalt signaalitades ning 'jeeeee' karjudes.

Õhtusöök tähtedega söödud, pudel Viru Valget ja Absolut Currantit alkokeelutsooni piiril ära joodud, nägid meie väsinud silmad metsast midagi hirmuäratavat lähenemas. Tundus, justkui oleks terve küla tõrvikutega valgeid backpackereid Britz-i campervaniga otsima tulnud ning kaalusime juba asjade hülgamist ning oma naha päästmist. Kohalike pidu häirinud campervan oli ju meie omaga identne ning tee sa nädalaid purjutanud abodele selgeks, et ausõna need olid ühed teised tüübid, kes teie peo ära rikkusid... Mis alguses paistis tulevalgel liikunud jõuguna, osutus lõppeks aga kaua kadunud olnud kullakarva kuuks, mis nüüd üliaeglaselt silmapiirilt taeva poole uimerdas. Päevane adrenaliinidoos käes, pakkisime auto (igaks juhuks) stardivalmis ning keerasime ära magama. Ja veidralt teosammul liikuv kuu oli kõrgel taevas ka veel järgmise päeva lõuna ajalgi. "Aborigeenide töö, mis muu," mõtlesime meie, kehitasime õlgu ning sõitsime edasi Darwini poole.

Fotod

23. aprill. Day6 - MacDonnell Ranges & Alice Springs.

Hommik algas uniselt, iga päev vähem kui 7h und hakkas tunda andma. Kartlikult sõitsime Britz-i esindusse, teadmata mis sorti või kui suur karistus meid ees ootab. Pühkisime luuaga küll suurema tolmu bussilt maha, aga iga vähegi terasem kriit oleks kohe aru saanud, et see auto on äsja pikkasid maid mööda tolmu- ja kruusateesid sõitnud. Õnneks sattus meile väga muhe mehaanik, kes keskendus pigem probleemile, mitte selle kontekstile ning pool tundi hiljem sõitsime töötava veepumbaga juba lääne poole, West MacDonnell mäeahelikes peituvaid lõhesid uurima.

Jah, just nimelt. See koht on kuulus oma kuristike, pragude ja lõhede poolest, mis pika mäeaheliku sees dramaatiliste avauste osi etendavad. Esimene neist kandis nime Simpsons Gap, mis meie arust oli Homer Simpsoni järgi oma nimetuse saanud. Kaljudel peesitavad rock wallaby-d ja suur auk kaljus nähtud, heiskasime taas purjed ning seilasime Standley Chasm poole. Alati pole kõik see, mis paistab ning $8 sisenemistasu eirata püüdes sattusime tunnisele matkale läbi rahuliku mäekuru, selle asemel, et ära näha MacDonnell-i väidetavalt kõige tähelepanuväärilisim pragu - Standley Kuristik.


Ega väike matkki halba teinud ning tasuta pääsesime sisse ikkagi. Katedraalikõrguste seinte ning paarimeetrise läbimõõduga lõhe on kõige vaatemängulisem keskpäeval, mil päike umnbes tunni vältel kogu krempli tulipunaseks võõpab. Meie lahkusime 12 minutit enne keskpäeva, seetõttu pean vabandama mitte kõige paremate piltide pärast. Hämmastavalt peenike ja kõrge pilu oli tõesti. Turnisime veidi kaljudel ringi ning asusime taas Alice-i poole teele, et varusid täiendada ning nüristavale 1100 km pikkusele sõidule põhjas asuvasse Katherine-i startida. Või nii me vähemalt arvasime.

Toidukraami soetamise kõrvalmõjuna nägi läbi meie sõiduk-elamu katuse nüüd otse taevast ja vihmale enam keegi meist ei panustanud. Lisaks sellele tuli meid veel turvameeski hirmutama, et kui nüüd see katus (mis augud põhjustas) teistele autodele peale kukub, maksame meie kogu vaatemängu kinni. Alguses võttis kogu juhtum junni jahedaks küll, sest rendilepingust ja kindlustustingimustest aru saamiseks on ju teatavasti advokaati vaja. Lasime end ühe päeva praadida, et ikka emotsioonide kõikumise amplituud maksimaalseks ajada ja alles siis helistasin Britzi, kust tuli vastuseks "No worries, mate. It won't cost u a dime." Kõhutunde ajel lisakindlustuse võtmine (mis katab ka auto kõrgendatud ülaosale tehtud kahjud) oli õigeks otsuseks osutunud ning tagantjärele mõeldes oleks tegelikult võinud varikatus ju kõige täiega alla ka kukkuda. Oleks showd saanud vähemalt.

Alice-s midagi muud peale abode välja vihastamise nende fotografeerimise teel ning ühe ausamba-mäe otsa ronimise me ka päevavalguses eriti ei teinud. Linn nagu linn ikka, mis siis, et igast suunast kõrbete ja tühermaaga ääristatud. Ja aborigeenide gängide konsentratsioon linna haljasalade ääres ning väljakutel oli ka seninähtust märksa kõrgem. Alice Springs - check. Aeg edasi liikuda.

Aa, Devils Marbles (Kuradi Nipsumäng) ning Austraalia UFO-pealinn on ka nüüd nähtud, tõestus on nendes piltides:


Mõned fotod sellest päevast ka

22. apr. Day5 - Kings Canyon

Öö möödus kõrbes, peateelt eemal eikellegimaal. Ülituuline oli ning pool ööd nägin pidevalt õudukaid, kuidas kurjad farmerid meie Toyotsi aknad kirkadega sisse peksavad ning me enam seal magada ei tohi. Taas kord vaatega hommikueine sisse pugitud, jõudsime peagi Kings Canyoni matkaradade algusesse.

Otsustasime loomulikult pikima ja raskeima 'jalutuskäigu' (no otsetõlge sõnast 'walk' kõlab ju nii, kuigi tegelikkuses võib see tähendada ka püstloodis kaljude otsa ronimist) kasuks. Rada algaski paljulubava 120-meetrise (vertikaalis) tõusuga kanjoni servale, kust siis juba rahulikum rada edasi läks. Mu kõikvõimas käekell näitas tõusu kiiruseks 22 m/minutis, mis on päris hingekinnitõmbav tempo.



Aga ronimine oli seda väärt ning iga järgmine kilomeeter tõi aina lummavamaid vaateid. Kord oli näha ajahambast puretud ja lagunenud, kord nagu noaga lõigatud siledaid kanjoniseinu, kord kasvas lagedal platool justkui otse kivist välja uskumatult suur hulk puid ja taimi, kord oli paista ainult üksluist kaljumustrit. Ja hetkeks tundus, nagu kanjoni põhi oleks täpselt sama kujuga kui ümber pööratud Uluru...

Tee viis meid läbi ka kohast nimega Eedeni aed, mis hämmastas kõrbele väga ebaharilikult lopsaka loodusega ning kõlava linnulauluga. Tegu oli kanjoni seinte poolt kaitstud oaasiga, kus aasta läbi leidub vett ning kuhu on elama jäänud maailmas väga haruldased iidsed taimed ajast, mil veel dinosaurused mööda maad ringi jooksid ja endale paarilist otsisid. Võrratu, mis imesid loodusel ikka varuks on. Üleüldse on kanjonite juures midagi aukartustäratavat, istud lihtsalt kuristiku äärel kaljunukil ning tunned, kui väike sa tegelikult oled...

Visuaalselt võimas, pilvine ja tuuline, matkamiseks ideaalne poolpäev ning ca 10km läbitud distantsi selja taga, asusime Alice Springs-i, järjekordse Austraalia ikooni poole teele. Läbida ei tulnud küll rohkem kui 330 km, kuid 100 km sellest oli unsealed ehk kõva katteta tee. Jah, tunnistan ausalt, et tegelikult ei oleks me ka seda oma rendibussiga teha tohtinud, aga see tundus lihtsalt nii ahvatleva shortcut-ina, et no ei saanud kiusatusele vastu panna. Ega seda keeldu põhjuseta lepingusse pandud, outback-i teed võivad kohati VÄGA karmid olla. Tänu heale hooajale kinnijäämise ohtu küll polnud, kuid mõnes kohas oli üle 30 km/h täiesti võimatu sõita ning ajaliselt ilmselt me suurt midagi ei säästnud. Ja köögikraani veepump jättis ka osad tükid kruusateele, ähvardades meid 3ks viimaseks päevaks kuivale jätta. Enne kui te muretsema hakkate, olgu ennetavalt öeldud, et Alice Springs-is leidis pump endale uued jupid ning vesi voolab taas.

Keset kõrbe laiuvad meteoriidikraatrid vaatasime ka üle, kuna nad juba teele jäid. Üsna ebamaine koht, nagu Marsi vm võõra planeedi maastik. Infotahvel teatas samuti uhkelt, et siin on USA astronaudidki enne Kuule maandumist ühtteist harjutamas käinud. Ju nendest jäi maha ka kauguses saladuslikult plinkiv tuluke, mille allikat või otstarvet meil ei õnnestunud kindlaks teha.

Õhtu hakul ületasime Alice-i piiri ning kuna kell veel väga hiline polnud, tahtsime õhtust maksimumi võtta. Valisime välja basseiniga karvanipargi ja check-isime sinna ka reaalselt sisse. Well, üks kord siiski õnnestus ka (peaaegu) aus olla ning öömaja eest tasuda. Kohas pidime ruttu pettuma, sest basseinid olid jääkülma veega, reklaamitud WiFi oli üüratult kallis ning teisi veepumba doonoriks sobivaid Britz-i campervan-e ka eriti ei olnud.

Toitev õhtusöök, paar Viru Valge koksi ja seadsime sammud AS kesklinna poole, et natuke sealset õhtumelu vaadata. Teisipäeva tõttu olid enamus baare kas kinni või istusid seal ainult üksikud hinged. Tegime Bojangles-is ühed õlled, ajasime oma campervan-iga veidi kängurusid ja jäneseid taga ning läksime ära tuttu. Pealegi, taas tuli järgmisel hommikul kl 6 tõusta, et niigi lühikesest tripist maksimumi võtta.

Fotod

21. apr. Day4 - Uluru ja Kata Tjuta

Hingematva päikeseloojangu nägemiseks helisesid äratuskellad sel hommikul 5.30 ning kl 6 olime rahvuspargi piletijärjekorras. Pimedas silm hästi ei seletanud ning nägemata jäi väike lisatingimus hinna all - $25 _per inimene_, mitte sõiduk. Istusime kõik kenasti ees nagu kanad õrrel ja piletimüüjal ei olnud raske peadeloendust teha. Ning eelmise öö patud olidki 'lunastatud', Uluru sai ikka oma. Supernatural powers, I tell you.

Hoolimata suurest rahvahulgast, kes kõik olid Uluru kameeleonilaadset värvimuudangut jälgima tulnud, võis ikka tunnetada omamoodi rahu ja kuninglikkust, mida see kivi õhkas. Esialgu oli tähistaeva all näha ainult suurt musta siluetti ning tema kohal säravat täiskuud. Kuid koidiku tulles hakkas maailma suurim monoliit värvi võtma, alustades kergelt roosakast, minnes seejärel oranžikas ning viimaks päikesetõusu momendil lõõskavalt punaseks. Mida kõrgemale päike tõusis, seda rohkem värv tuhmus-tasandus ning võttis terveks päevaks pruunikas-oranži kamuflaaži. Tundus, et iga kord kui pilgu kivilt eemale pöörasid ja midagi toimetasid, oli ta jõudnud jälle pisut tooni vahetada. Maagiline vaatepilt igal juhul, võin ainult ette kujutada, kuidas põliselanikud sadu aastaid tagasi seda imetabast showd ilma turistide hordideta vaikuses ja rahus nautida oskasid ning sealt inspiratsiooni leidsid.

Aborigeeni jumalad jäid selleks korraks rüvetamta, sest kivi otsa me ei roninud. Pealegi, ümbruses on ju ainult tühi liiv ja väli, ega sealt midagi vaadata polekski. Kuigi iga nurga alt oli see kaljumürakas erinev, täis kõiksuguseid õõnsuseid, koopaid, pragusid ning avausi, ei võtnud me ette täisringi tegemist, sest ümbruses oli veel nii mõndagi teha. Alustuseks käisime ära kivi lähedusse püstitatud Kultuurikeskuses, kus tutvustati lähemalt kohalike hõimude tegemisi, nende kunsti ja sai lugeda kohaliku floora-fauna kohta. Hämmastav, kuidas selles tühjana tunduvas kõrbes on tegelikult igal sammul toitu ja muid eluks vajalikke tarvikuid. Tuleb lihtsalt otsida osata ;)

Seda kauget ja suurepärast kohta jääb meile alati meenutama üks tunnusmeloodiake:



Pärast enda küpsetatud einet Uluru kõrval võtsime suuna Kata Tjuta (kohalikus murrakus Palju Päid) poole, mis kujutab endast 36st kaljukuplist koosnevat 'mäeahelikku'. Kaugelt eemalt, teatud nurga alt lähenedes meenutas selle aheliku läänekülg üsna täpselt lamava Homer Simpsoni pead :) Sinna oli juba märksa vähem turiste viitsinud oma laiskasid tagumikke vedada ja nii saime üsna vaikuses ja isolatsioonis Tuulte Oru nime kandvast matkarajast viimast võtta.

Thierry oli jälle kaameramees ning valmis prantsuse-inglise segakeelne videolõik, mis ilma minu mahituseta oleks tõenäoliselt ainult prantsusekeelne olnud:



Need 7,4 kilomeetrit jätsid taas mälestustesse kustumatu mulje ning võib isegi väita, et tegelikult oli seal lahedam kui Uluru juures. Teiste inimeste vähesus ilmselt mängis oma rolli, kuid seal oli actually olemas MAASTIK, mitte ainult üks maailma suurim monoliit. Ning ega sealgi ainult väiksed kuplid polnud, leidus ka ülisuuri mürakaid. Pilved ja vegetatsioon lisasid maalilisust veelgi ning siis ei tundunudki kommertsfotode tegemise keeld enam nii asjatuna.

Päikeseloojangu ajaks kihutasime siiski tagasi Uluru ehk endise nimega Ayers Rock juurde. Suure tõenäosusega on tegu elu viimase visiidiga antud sihtkohta ning seetõttu tuli enda silmaga kogu tsirkus üle vaada. Kuna minu surnud kaamera oli ainus, mis AA patareidelt voolu oskas ammutada ning teised oma jaod öösel laadimata jätsid, siis tuli veel kiire 15-minutine vetsupeatus teha, et WCst puhuri stepslist natuke elumahla rüübata. Loojangu kohta sõites olin meeldivalt üllatunud oluliselt rahulikumast õhkkonnast, kui tõusu vaadates meid ümbritsenud oli. Trendid on muutumas ja varsti tuleb reklaammaterjalides soovitused vastupidiseks muuta. Valisime siis endale ühe rahuliku nurgakese, sättisime õuetoolid kenasti ritta, süütasime joindid, kuulasime I Feel Good-i (by James Brown, rahu tema põrmule) ning lasime päikesel loojuda. Kahtlemata üks mõnusamaid õhtuid mu elus, nagu oleks tund aega postkaardis veetnud. Ja värvide muutumisest lugege see kord wikipediast või kuskilt.

Kuna järgmisel päeval oli plaan varakult Kings Canyon-it vallutama hakata, ei olnud aega kauem chillida ning põrutasime otsejoones 300 km kaugusel asuva järgmise suure 'atraktsiooni' poole. Pimedas. Liikuvate takistuste vahel slaalomit sõites. Ja metsikud kaamlid on ka nüüd ära nähtud.

Fotoreporterite tulemused ka