17. sept. Rafting Tully jõel.

Tully on koht, kuhu elama asuda, kui sulle meeldib vihm. Keskmiselt sajab seal aastaga maha 4200mm sademeid, rekordaastal tuli taevast alla koguni hämmastavad 7 meetrit vett. Tänu sellele on Tully jõgi üks parimaid kohti Austraalias, kus whitewater raftingut harrastada. Kaasa aitab ka hüdroelektrijaam ning tamm, kust igal hommikul hea ports vett valla lastakse, tehes võimalikuks aastaajast olenematu võimsa raftingukogemuse. Või vähemalt nii väidavad brošüürid.

Et Janno oli idaranniku roadtripilt saabumas ja mina kohe-kohe sinna suundumas, siis otsustasime vanade aegade meenutuseks jõud ühendada ning parve eestlaste kontrolli alla võtta. Ärgata tuli sel päeval enne koitu, 6:20 korjati mind Smithfield-ist Matt-i maja lähedalt peale ning kolmetunnine loksumine Tully jõe poole võis alata - saimegi rahulikult Jannoga üle pika aja oma tegemistest pajatada ning maailma asju arutada :)

Pärast kiiret pit-stopi Raging Thunder-i (meile teenust osutanud firma nimi) enda pubi väikses Tully maalinnas olime peagi jõe ääres, vinnasime päästevestid selga, sobitasime kiivrid pähe ning proovisime ära jäänud turvabriifingu kiuste parvejuhtidelt ühtteist ikkagi välja pigistada. Giidi ametit püüdis täita õpipoiss Kyle, kes mulle jubedalt pärlifarmis Vivienne-i pardal olnud domestic Suze-i meenutas. Kuna keegi pidi noore rookie vigu parandama, siis oli paadis teinegi giid-juht, Inglismaalt pärit (ja sinna mitte kunagi tagasi minna tahtev) Ed. Eesti ülekaalu püüdsid veel kõigutada kaks Šoti piigat ning üks keskealine radariteadlasest britt.

Vesi oli jahe, päike oli põletav, päikesekreem oli kerele määritud ning ootused olid kõrged. Vaevalt saime esimese kärestikuhakatise läbida, kui Kyle meid kalda äärde käsutas sõudma ning järgnes kerge õppetund käskluste jm alal, misjärel võisime jätkata. Lõbu oli jälle umbes 5ks minutiks, sest pärast kärestiku läbimist tõmbasime jälle 'tee äärde', kuid seekord mitte koolituse eesmärgil, vaid hoopis turvakaalutlustel. Nimelt olevat antud jõel teinekord ette tulnud, et turist kukub vette ja saab surma ning nüüd otustati safety-t vähe tõhustada. Võid muidugi arvata, mis efekti see põnevusele omas - ühel õigel raftingu-tripil ei tohiks ikkagi klient paadis tukkuma jääda (ja magamatus ei ole mingi vabandus!).

Tuure võttis maha veel seegi, et enne kärestikule lähenemist käsutas giid "Relax!", mis ei võimaldanud paadil maksimumkiirust omandada. Alguses oli see kergendus, kuid kui raftinguga vaikselt sinapeale hakkasin saama, nihutusid ka piirid kaugemale. Ed vist luges mu mõtteid ning mingi hetk arvas ta, et kärestikku on poole lahedam läbida paadist kinni hoidmise asemel aeru kahe käega pea kohal vibutades ning "KAMIKAZE!!!" karjudes. Asi toimis ning adrenaliin leidis oma tee vereringesse :)

Et testida ega keegi vees paanikasse ei sattu, käsutati vahepalaks kogu tiim jõkke ning saime seal vähe maha jahtuda. Mida aeg edasi, seda rohkem käsklusi meile õpetati - küll pidime kõik see mees ühele või teisele paadi küljele hoidma, küll istmel üles-alla hüplema ning vahelduseks karjusime ikka Kamikaze! ka. Kuna Kyle oli alles trainee, siis pani ta aegajalt suht puusse või ei kuulnud keegi ta käsklusi, kuhu suunas peaksime parasjagu aerutama, mistõttu oli parv sageli karil. Stop-and-go-stiilis liiklemine jätkus lõunani, mis õnneks oli täiesti külluslik ning esialgsele kergele pettumusule juurde ei lisanud. Backpacker-i mõõtu eine kõhus (loe: kolm tavalise inimese einet), tegime kivil tiimipildi ja asusime tagasi vee peale.

Teine jõe osa oli märksa tehnilisem, kosekeste langused olid küll madalamad, kuid vool tundus olevat kiirem ning minevikku jäi ka teiste paatide järgi ootamine - saime enamasti väga head tempot teha ning asi muutus iga minutiga lahedamaks :) Tripi kõrghetke pidime tunde ootama, aga lõpuks ta siiski saabus - suutsime parve kogu täiega ümber keerata! Ühe meetrise kosepoisi läbimisel tekkis kerge tõrge ning järgnenud segaduse käigus me ümber käisimegi. Kes jäi parve alla kinni, kes kaotas sandaali, kes aeru, kes lendas täiega kivisse, kes sai niisama veidi muljuda, aga vähemalt oli kõigil midagi ette näidata (v.a. vana nirk Kyle, kes pääses vigastusteta). Mina näiteks leidsin end esialgu parve alt lõksust ja esimene mõte oli "Lahe, täpselt nagu filmis!". Paanikaks väga põhjust polnud, suitsetamise kommet mul küljes ju pole ja kopsumahtu jagub kenasti. Aga loodusjõudude vastu rabeledes jääb alla ikka enamasti inimene - jõepõhjas lebavatel kividel ei paistnud suuremat häda olevat, kuid mina jooksin kolmest kohast verd, kui paati tagasi ronisin. Ed oli üldse päris näost ära, tundus nagu oleks ta väga strateegilisse kohta ühe kõvema obaduse saanud - mul läksid enda haavakesed selle peale kohe meelest ära :)

Natuke sai elevust tekitada veel ühe 4-meetrise kivijuraka otsast jõkke hüpates, selg ees grupikalli tehes kosest alla sõites (ning loomulikult kõik-see-mees vette lennates), kose alt läbi sõites dušši võttes, fotograafi silmates poosi sisse võttes (ja oma põhiülesannet unustades) ning niisama vabatahtlikult külma vette heiskudes ja kiirel voolul end madalal kivide kohal kaasa kanda lastes. Kogu tripp tõstis toonust, uni tuli õhtul magus ja järgmisel päeval oli isegi meeldivalt õrna lihasvalu tunda. Ütleme nii, et kogemus algas kerge pettumusega, kuid päev oli piisavalt pikk, et see emotsioon posiitiivseks pöörata. Kui saaks ajas tagasi minna, siis teeksin seda uuesti, kuid teist korda sama palju raha enam välja ei köhiks.

Üks asi, mis mind siin endiselt hämmastab, on austraallaste oskus turistide pealt hullu moodi pappi teenida. Üliharva maksab mingi reis või pakett just nii palju, kui reklaambrošüüril kirjas on. Võid suhteliselt kindel olla, et lisaks 'õigele asjale' maksad 30-100 taala mingiteks maksudeks, lubadeks, kütuse eritasudeks ja teenustasudeks. Siis aktiivsete tegevuste puhul on neil hea võimalus sulle varustust rentida. Kui on tegu pikema bussisõiduga, siis tasub teenust pakkuval firmal tee peale ehitada oma pubi, buss seal kinni peatada ning jälle kasum tuleb. Järgmine suurepärane mõte on inimestele emotsioone müüa. Kes ei tahaks mälestuseks/sõpradele näitamiseks osta pilte/videosid oma ekstreemsetest kogemustest?!? Nende produtseerimine ei maksa peaaegu midagi, aga ma kahtlustan, et suur osa taoliste firmade kasumist just sealt tulebki.

Paar näidet ka: pärast raftingut avanes meil suurepärane võimalus soetada mälestusi fotode näol. Ma kujutasin endale ette, et ju nad kogu päeva piltide CD eest miski 20-30 dollarit küsivad. Võta näpust - ühe foto hind oli $16, kõik fotod (ainult sinu paadist, copyportected) läksid kaubaks $100 eest. Kiire fotosessioon juba trükitud fotode peal säästis mulle küll $96, kuid foto fotost pole ikka päris see. Teine näide: Cecile ja Sonja tegid Mission Beachil langevarjuga tandemhüppe, kusjuures kogu protsessi filmiti. Hüppe enda hind oli ca $270, video maksis, usu või mitte, $170! Mõtteid, mida ja kuidas eestit külastavatele turistidele müüa, aina tekib juurde ;)

Aa, postituse alguses tegin juttu tegelasest nimega Matt. Tegu on ühe ülilahke tüübiga hospitalityclub-ist, kelle vanavanaisa olevat Eestlane ning põgenes võimude eest ära Austraaliasse. Ta on suht vaimustuses oma päritolust ning tänu eestlane olemisele sain tema niigi backpackereid täis kodus lausa 4 ööd veeta. Maja jagasin Matt-i, tema kahe aussiest majakaaslase ning nelja saksa backpackeriga - täitsa tore segasummasuvila. Kordamööda kokatud õhtusöögid, Cairnsi laguuni ääres tehtud barbeque-d, ööd backpackerite pesaks konverditud garaažis ja mõnusad jutuajamised jäävad kõik hea mälestusena Cairnsi ja austraallaste külalislahkust meenutama. Järgmine kohtumine Matt-iga on Eestis, hetkel kogub ta oma järgmise Euroopa-tripi jaoks raha ning juulis peaks teda Maarjamaal näha olema. Tema kogemus on näidanud, et Euroopas on täitsa võimalik 6 kuud backpackerina elada ning enamasti tasuta majutust kasutada - mõttetoitu tulevikuks.

Janno vaatenurk tripile.

Mõned illegaalselt omandatud pildid rahvtimisest:

View Album

Get your own

Kunagi lubatud fotod sarjast "Eestlased Woolshedis":

View Album

Get your own

Hetkel: Airlie Beach ning homme Whitsunday saarte vahele purjetama.

Tänase päeava muusikasoovitus: Cold War Kids - Hang Me Out To Dry

Järgmise korrani!

08. - 12. sept. Roadtrip Cape Tribulation-ile

Cairns-i on kurval kombel merelinn, mis on ehitatud mudaväljadele, välistades seega võimaluse klassikaliseks rannapuhkuseks. On küll olemas inimkätega ehitatud 'laguun', mille ümbruses murul ning kaugelt toodud liival inimesed päikest püüavad, aga see ei ole see. Õnneks pole kõik päris kadunud - piltilusad, kookospalmidega ääristatud rannad algavad kõigest 8 km Cairnsist põhjas ning seda lõbu jätkub sadu kilomeetreid. Ergo, tuli auto rentida, see lõbusaid inimesi täis toppida ja suund põhja poole võtta.

Saksa tüdrukud Sonja ja Cecile tulid mängu juba eelmises postituses, nüüd võtsime ette veidi pikema reisi. Kui ühel õhtul Cairns-i eestlaste eluaseme poole jalutasin, märkasin teepervel üsna rondiks sõidetud 80ndatest pärit Toytoa Corollasid, kõigil suur kiri peal - Rent Me, prices from $12! Täpselt selline backpackerile suunatud teenus, mida ma juba tükk aega igatsenud olen. Neiud aga ütlesid selle pisikese pereauto kohta, et sinna ei mahu ju isegi kolmekesi magama! Ega mul ka hostelite arvelt kokkuhoidmise vastu midagi polnud ning nii broneerisime ühe vana, kuid tubli Mitsubishi Sigma Wagon-i, mille pagasnikus me jalgu sirutada ja pimedal ajal varju lootsime leida.

Kui viimaks esmaspäeva hommikul autole järgi läksime, laiutas omanik käsi - uus loll töötaja on teile lubatud auto juba välja rentinud! A pole viga, annan teile minibussi sama hinnaga ;) Ma krimpsutasin moe pärast veidi nina, kuid võtsin siiski pakkumise vastu. Meie roaks langes 90ndate algusest pärit Toyota Tarago, millel küll 3. käik eriti sisse ei tahtnud minna ja kojamehed jubedat häält tegid, kuid muidu üldiselt rahuldavalt end üleval pidas.

Kuigi Cairnsist välja sõites veidi vihma tibutas, siis esimestel randadel sai täitsa jalgupidi vees sulistada ja ujumagi minna - vesi oli värskendavalt mõnusad 24C. Avastasin enda jaoks ühe uue laheda viisi süüa teha - vabaõhu barbeque :) Nimelt on idaranniku pargid, rannad jm puhkealad tasuta gaasi- või elektrigrille täis pikitud ning meil jäi ainult üle esky värsket juurvilja-liha täis toppida ning nuppu vajutada. Ja koristama ka ei pea.

Esimese päeva õhtuks jõudsime sulni mereäärse linnakese Port Douglas lähistele. Kuna päris kõikjal ei tasu öösel autos magada, siis igal õhtul tuleb uues kohas ette võtta väike maraton sobiva paiga otsimiseks, soovitavalt valguse saatel. Meie sellest soovitusest kinni ei pidanud ja alati jäi otsimine pimeda peale, mis tõi loomulikult endaga kaasa huvitavaid juhtumisi hommikupoolikutel. Näiteks sel ööl leidsin linnast veidi eemal ühe müügis oleva krundi ning sõitsin pikalt-pikalt mäe otsa metsatuka taha. Öö mööduski päris rahulikult, kuid linnulaulu asemel äratas meid koputus aknaklaasile. "Tülitajaks" oli maaklerina näiv meesterahvas, kes palus meil viisakalt oma kodinad kokku pakkida ja sääred teha, sest tal tulevat natukese aja pärast klient kõnealust krunti kaema. Valisime järjelikult popi koha...

Järgmise päeva tippelamus oli Mossman Gorge e iidne vihmametsaga ümbritsetud kaunis jõgi ja matkarajad. Kogu elamusele lisas kindlasti dramaatilisust suurte piiskadena taevast alla sadav vesi, mis 3,5 kilomeetrise raja jooksul ühtegi paika kehal kuivaks ei jätnud. Aga siin on vihm soe, lausa mõnus on sellest lihtsalt läbi jalutada ja kuulata tema pladisemist lopsakalt rohelisel troopikataimestikul. Mul ei ole endiselt veel küllalt palmidest ja muudest taolistest taimedest, mis Eestis üldiselt ainult potis kasvavad, olen vahel täitsa looduselaps :) Läbimärjana läbi džungli vantsides hakkasid kuskilt sügavalt seest mingid ürgsed instinktid välja lööma, tundus hea mõttena kõik riided seljast heita ja röögatuse saatel saakloomi jahtima minna. Või oli see eelmisel õhtul vein, mis seal tärkas...

Hommikune suplus Port Douglas-e 4-miili rannal tehtud, vihmamets avastatud, asusime teele parve poole, mis meid üle jõe Cape Tribulationi poole vedama pidi. Täitsa huvitav asjandus on neil endiselt käibel - trossiga vinnatav parv, mis 5 minutilise sõidu eest kasseerib $10. Hämaruse hakul ei suutnud keegi meist kiusatusele vastu panna ning ööbimispaiga otsimise asemel läksime hoopis beachile viimast valgust võtma. Jätkuv sadu ei teinud sellest muidugi perfektset õhtupoolikut, aga ega keegi ei kurtnud ka. Paduvihmas sõitsime siis kuskile võpsikusse ning For Sale silt kõlas jälle üsna hästi. Hommikul muidugi selgus, et tühja krundi asemel olime parkinud umbes 5 m kaugusele vanast kuurist ja majast, mis paksu heki taga end peitsid. Hea, et seal lihakirvega psychot ei elanud, muidu oleks Blairwitch Project-i stseene mul Youtube-i laadida tulnud.

Kuna terve öö ja hommik kallas, siis ega keegi enne 11 autost väga väljuda ei tahtnudki. Lonely Planetis lubatud võrratu Cow Bay rand sombuse ilmaga nii võrratu ei tundunud, kuid krabisid mööda randa taga ajada ning nuputada, kust need koerajulke meenutavad kuhjad pärit on, oli ikkagi lõbus. Ja üsna hämmastav on see, kuidas need väiksed krabihakatised vormivad liivast väikeseid pallikesi ning moodustavad neist mingeid sürrealistlikke mustreid, mis siis iga õhtu tõusuga jälle merre uhutakse. On ikka püsivus! Kuna tüdrukd polnud veel vabas looduses krokodilli näinud, oli neil tingimata üks jõekruiis vaja ette võtta. Midagi erakordset polevat olnud, kuid eesmärk sai täidetud - 2 krokodilli on neil nüüd kontos olemas.

Koos pimedusega saabus Cape Tribulationisse ka väike valge Toyota Tarago ning õhtu möödus lõbusalt kohaliku YHA hosteli baaris lauamänge mängides, salaja sisse smuugeldatud veini juues ja üllatavalt meeldivat live jazz-i kuulates. Ööbimiskohaga sel õhtul muret polnud, sest päeval kohatud hea huumorimeelega turismiinfopunkti töötaja oli selle meile kaardile märkinud. Vestlus kõlas umbes nii:
"Mis autoga te sõidate?"
"See sama seal akna taga."
"Ja magate seal kõik kolmekesi? Good job, man!"
"Yeah."
"A kas te tahate ilmtingimata karavani-pargis ööbida või otsite võimalusi.. khmmm... raha säästa?"
"No raha säästa poleks ju paha."
"Siis sõitke sinna (kritseldab kaardile) ja kui pargivaht teile aknale koputab siis kutsu ta natuke eemale ning ütle: "Tead, otsin siin vaikset kohta, et tüdrukutega veidi aega veeta..." ning mitte ükski pargivaht teid rohkem ei tülita!"

Õhtul uinutas meid unele vulisev jõekene, kuid varahommikul hakkasid sellest samast jõest maasturid edasi-tagasi läbi sõitma ning meil ei jäänud muud üle, kui jälle vihma kätte, selle sama infotöötaja soovitatud salaoja otsima minna. See ei olnud iseenesest paha lüke, sest just samal hetkel kui ma jõeveega nägu pesin, ilmus vastaskaldale elusuuruses kaasuar! Nende Austraaliakõige ohtlikumate lindude eest hoiatavaid silte olid seal neemel kõik kohad täis, kuid pidime sõitma kuni kaheveoliste autode tee lõpuni, et seda ühe pealöögiga inimelu lõpetavat lindu (ja tema järeltulijat) ka elusuuruses näha saaks. Hoopis teine asi ikka, kui kuskil loomaaias läbi terasvõre paksuks ja laisaks läinud looderdisi vahtida :)

Salaoja leidsime ka kuskilt sügavalt padrikust üles, seega võisime südamerahuga meie reisi lõpppunkti - Cape Tribulation-i randa - sõita. Mis siin salata, niru ilm päris sellist emotsiooni ei vallandanud, nagu hing postkaarte vaadates ihaldas... Et veidi adrenaliini verre lasta, kastsin end kiiresti krokodillidega sildi läheduses merevette, pärast mida seadsime sammud ainult ühe nahkhiirega Nahkhiiremaja poole. $4 eest keegi seda hüljatud hinge lähemalt vaadata ei tahtnud (välja arvatud Sonja, kes ülbelt ilma maksmata sisse marssis), küll aga saime sealt majast vihmavarju ning leidsime huvitava tegevuse järgmiseks paariks tunniks - eksootiliste puuviljade maitsmine kohalikus istanduses.

Menüü oli üsnagi elevust tekitav - Lääne-India laim (kollane, mitte roheline), leivapuu vili (soola-pipraga ahjus küpsetatud, maitses veidi nagu kartul), pomelo (maailma suurim tsitruseline), Malaisia roos-õun (roosi lõhnaga pehme hapukas pirnikujuline mahedamaiguline vili), kollane sapote (midagi mango ja bataadi vahepealset), Davidsoni ploom (ainus kohaliku päritoluga puuvili, ploomiga ei ole midagi ühist, pigem maitseb nagu ülihapu aroonia), täht-õun (kui see pooleks lõigata, ilmub nähtavale kanepi lehte meenutav vaatepilt ja kui ettevaatlik ei ole, siis on pärast maitsmist suu lateksit täis), sapodilla (pruunikas magus vili), atemoya (üldse ei mäleta enam, mida see endast kujutas) ning soursop (väljast roheline, seest valge, sellest valmistet moos maitses veelgi paremini kui puuvili ise).

Seal puuvilijafarmis võiks mõnda aega WWOOFida, paari nädala pärast olevatki neil abikäsi tarvis. Ise ma ilmselt sel ajal siin kandis enam pole, küll aga soovitasin kohta Jannole, kes jutu kirjutamise ajaks oma rännakutega samuti Cairnsi on jõudnud. Pärast ringkäiku viljaaias hakkas vihm juba nii üle viskama, et pärast degusteerimist hüppasime kõik kiiresti autosse, panime konditsioneeri ja soojenduse samaaegselt põhja ning põrutasime pilku seljataha heitmata tuldud teed mööda tagasi lõuna poole.

Kes nüüdseks lugemisest nõrkemas on ja ootas, et sellega kogu jutt ka lõppeb, peab pettuma. Saatusel oli meile veel üks vingerpuss varuks, enne kui turvaliselt 'koju' jõudsime. Kuna olen oma senise elu peaasjalikult Eestis mööda saatnud, siis ei osanud kahtlustadagi, et kui 4 päeva vihma sajab, hakkavad tühjad jõesängid veega täituma ning sildasid üle paljude selliste ehitatud pole. Pika autodesabani saabudes midagi head loota ei olnud, ifaks juhuks võtsin kiirelt tähtsat sõidukit teeseldes kiirelt rivi etteotsa, kuid sealt enam kuskile minna ei olnud. 40 cm kõrgune veesammas oli tee üle ujutanud ning kiire vooluga jõest söandasid üksnes kõrged maasturid läbi sõita. Loll situatsioon meie jaoks, ideaalne aga kohaliku veokaga maaka jaoks! $30 vahetas omanikku ning nii me hinge kinni hoides selle jõehakatise ka veoka slepis ületasime. Vesi salongis oleks paksu pahandust tekitanud, kuid jumal oli meile armuline ning peale meie enda sisse toodud niiskuse me autos midagi uut ei täheldanud. Praise the Lord!

Meeldivaim öö möödus otse ookeani kaldal lainetekohina saatel, kus äratus toimus autost kiiresti vette joostes. Hommikusöögi-bbq ajaks otsustas isegi päike välja tulla, pannes sellega meie "rannapuhkusele" iroonilise punkti. Samas ma ei kurda ka - oli üsna teistsugune kogemus, vihm vihmametsas annab sellele hoopis uue mõõtme. Tagasi Cairnsis, saatsin tüdrukud Reef Encounter-i pardale hostie-tööd tegema ning ise läksin koos 9 eestlase ja 2 prantslasega Woolshed-i (kurikuulus backpackerite urgas, üks vähestest natukenegi ööklubi meenutavatest kohtadest) pidu tegema. Üle pika aja sai juua vana head 80%-list Viru Kanget ning laudadel (õigemini pinkidel - minupikkustel jäi pea lakke kinni) tantsida. Ja järgmisel hommikul andsin jälle endale lubaduse, et goon-i ma enam kunagi ei joo :)

Hetkel: roadtripin mööda idarannikut lõuna poole, täna Magnetic Islandile. Nendest seiklustest kuuleb kunagi hiljem.
Järgmises sissekandes: taasühinemine Jannoga ning rafting Tully jõel.

Pildid:

View Album

Get your own

06. sept. Päev Atherton Tablelands-il

Kas keegi on kuulnud maratonijooksjast nimega Abdelhay Battal? Mina näiteks polnud, vähemalt mitte kuni mõni nädal tagasi toimunud kohtumiseni selle sama, 2002. aastal maailma top 10sse kuulunud ja praegugi aktiivselt (Austraalia) maratone võitva Maroko jooksuguruga. Tänu oma harrastusele on ta nüüdseks ka Austraalia resident (püsielanik) ning treenimisest vabal ajal teenib leiba Cairnsi lähedal kõiksugu raskemasinaid juhtides. Võib tekkida küsimus, et kuidas mina, kes ma maratonist ja Marokost sama kaugel olen kui valge mees aborigeenist, just selle mehega kokku sain. Vastus on lihtne - hospitalityclub.org.

Teine hea koht, kus sinuga samu soove omavate inimeste kontakte leida, on teadetetahvlid linnatänavatel ja hostelites. Nende kaudu sain tuttavaks kahe noore saksa tütarlapsega, kes just äsja oma jala siia maailma kõige lamedamale, kuivemale ja ohtlikest elukatest kubisevamale mandrile olid tõstnud ning nüüd Cairnsi lähedal ringi soovisid vaadata. Kuna Abdelhay ehk lühidalt Abdul nii hea inimene on, siis oli ta loomulikult lahkelt nõus meid ringi sõidutama ning taustaks huvitavaid lugusid ja juhtumisi pajatama. Meeldiva vaheldusena erineb Cairns ülejäänud Austraaliast selle poolest, et paljude põnevate kohtade avastamiseks ei tule tunde (või päevi) mööda tühermaad sõita, vaid saab hakkama ka mõneteistminutiste otsadega :)

Alustasime päeva armsast mägikülast nimega Kuranda, mis enne turistide, neile suunatud kirevate reklaamplakatite ja lõputute kaupmeeste saabumist ilmselt veelgi armsam oli. Atraktsioonide hulka kuulusid II maailmasõjast pärit USA pommituslennuki vrakk, mis väga vingelt džunglitaimestiku poolt alla oli neelatud; väike turuke, kus kõiksugu huvitavaid kohalikust materjalist ja kohalike inimeste käsitööna valminud tooteid (nt känguruvillast sussid, emurasvast näokreem, krokodillihamba-kaelakee, mangovein, kohviliköör, jne) müüdi; ajalooline rongijaam, kuhu Cairnsist alguse saava Skyrail-i gondlid ning mööda mäenõlvasid lookleva scenic railway rongid jõuavad; jõgi ja mitmed loomade-lindude-putukate veetlust ära kasutavad teemapargid.

Järgmine peatus oli Kurandastki läbi voolava Barron-i jõel asuv kosk, millel sõltuvalt aastaajast mitu vägagi erinevat nägu on. Meie olime tunnistajaks maalilisele nirele ja väga efektset kontrasti pakkuvatele kaljudele, kuid märjal hooajal pidavat kogu kivine osa olema varjatud möirgava ja võimsa vee poolt. Vahemärkuseks veel nii palju, et kui Darwinis tähendas kuiv hooaeg tõepoolest seda, et taevas oli pilvitu ja vihma ei sadanud, siis siinkandis on lood vähe teisiti. Talvises augustis sajab siin umbes sama palju kui Eestigi augustikuul, suvist vihmasadu aga ei taha (ega suuda) ma hästi ettegi kujutada - aasta peale kokku on siin mõnes punktis üle 4200 mm sademeid Eesti 600 mm vastu mõõdetud.

Kurandast saime inffi, et lähedal olevas Mareeba-s eksisteerib selline tore asutus nagu kohvimuuseum, kus saab degusteerida 21 erinevat kohvi, 4 likööri, 4 teed ja 14 eri tüüpi šokolaadi - kõik kohalikest kohviubadest meisterdet. Arvestades küllalt lühikest eelmist ööd kõlas kogu see värk üsna vajalikult ning peagi keerasimegi muuseumi parklasse. Juba õues tervitasid meid kohvipõõsad ning nüüd on ka toored ning kuivanud-kuid-mitte-veel-röstidud kohvioad ära proovitud. Degusteerimise eest küsiti mulle veidi liiga suurena tundunud summa dollareid ja nii asusingi Thierry-lt õpitud oskusi rakendama. Esimene katse lihtsalt julmalt sisse marssida tundus juba peaaegu õnnestunud olevat, klaasike likööri kõhus ja mõned tükid šokolaadi suus tabati meid aga teolt ning saadeti tagasi teiba taha. Meid andis ära kleepeka puudumine rinnast, mistõttu üritasin seda omandada juba degusteerimise lõpetanud inimeste käest. Mulle ette juhtunud kohalikud olid see kord üsna kidedad ja olin juba käega löömas, kui teel tagasi parklasse märkasin nelja jõuluküünaldena säravat kleepekat, mille keegi hea hing otse muuseumi reklaamile oli kinnitanud.

Mõeldud-mõeldud ning minuti pärast olimegi muuseumis sees ja sõime kahe suupoolega makadaamiapähklite, kookosehelveste, piparmündi, kohvi, chilli (jep, pisar jookseb kui seda šoksi näksid) ja kõiksuguste muude hõrgutistega rikastatud heledat, tumedat ja valget šokolaadi. Peale rüüpasime Vana Tallinna kohviliksi meenutavat märjukest ja loomulikult üüratus koguses kohvi. Tee jaoks eriti ruumi ei jätkunud, ka ei jätkunud väga palju aega (ega huvi) massiivse kohviteemaliste eksponaatide kogu uurimiseks. Kui šoksikandikud olid mitu täis-tühi-täis tsüklit läbinud ning meie ekspeditsiooni liikmed nagu Duracelli jänesed ringi patseerisid, oli aeg kotid hiljem kindlasti peale tuleva nälja peletamiseks kõige hea ja paremaga varustada ning selleks korraks visiit lõppenuks lugeda.

Järvi on siinkandis külluses ning Lake Tinaroo kaldalt me end peagi leidsimegi. Seal oli parasjagu toimumas üsna idülliline laupäevak, kus ühiskonna koorekihti kuuluvad perekonnad olid laagrid üles löönud ja end merespordi sõidukitega lõbustasid ning ülejäänud inimesed niisama piknikku pidasid, laste-koertega mängisid või ringi sörkisid. Olen juba mõnda aega tahtnud veesuuskadega sõita ning kui erepunase kiirpaadi omanik sellelt samalt tegevuselt tagasi kaldale pöördus, võtsin jutujärje üles. Tüüp sellest mõttest eriti vaimustatud polnud, küll aga oli ta nõus meile oma "Ferrariga" niisama lõbusõitu tegema. Paat oli täitsa vilgas, liikudes mängleva kergusega üle 80 km/h - täitsa chill funride ja seda (jälle) täitsa muidu!

Teel Kentucky Fried Chicken-i ja salaretsepti järgi valmistatud paneeritud kanatükikeste juurde jäi teele veel üks muljetavaldav vaatepilt - hiigelsuur 500 aastat vana viigipuu nimega Cathedral Fig, mis nägi välja täpselt nagu rekvisiit Sõrmuste Isanda filmist. Teist taolist kohtasin seal samas läheduses Darwinist tulles, mõlemad löövad oma aupaklikusega tummaks. Hea, et eelmise sajandi puuraiduritel oli oidu ikka mõni ägedam puu alles ka jätta, muidu poleks turistil praegu midagi vaadata.

Mitmed mägede, pilvede ja põldudega seotud maalilised vaated hiljem jõudsime pimeduse hakul lõpuks ka Millaa Millaa koskede juurde, kuid peale ühe eksinud newyorklase ja eredalt sähvivate firefly-de polnud seal enam suurt midagi näha. Mul polnud sellest suurt lugu, sest vaatasime selle koha juba Darwini roadtripi käigus üle, kuid tüdrukud peavad sinna vist tagasi minema. Athertoni Kiltmaa kiirülvaade on nüüd tehtud, kuid tegelikult võiks seal päevi ja päevi ringi ekselda - korras teed, omapärased ja hubased külakesed, kupleid täis, vihmametsade ja pilvedega kaetud maastik ja muud taolised "pisiasjad" hoolitsevad kõik selle eest, et suul oleks pidev naeratus. Natural high, ma ütlen! See on üks selliseid kohti, kuhu võiks täitsa elama asuda, kuigi kui vaadetest juba kopp ees on, siis hakkaks seal tõenäoliselt päris ruttu igav. Mkay, jätame selle plaani hetkel pensionipõlveks...

In the next episode: Estonian-German mixed team takes a minivan to Cape Tribulation.

Album:

View Album

Get your own

29. aug - 4. sept. Töö ja lõbu Great Barrier Reef-il

Pärlifarmi tööotsa lõpust ei möödunud kolme nädalatki, kui kiskus taas tagasi merele. See kord oli lähim vaba vesi Vaikne Ookean ja sihtkoht Great Barrier Reef e Suur Vallrahu e GBR. Äsja läbielatu on üsna võimas kogemus, raske on kuskilt otsa lahti teha. Alustan siis algusest.

Lükkasin tänu tuulise ja jahedapoolsele (hõkk, kõigest 24C päeval on troopikasoojusega ära hellitatud kerele päris raske kogemus) ilmale seda reisi nädala võrra edasi, kuid väljasõidu päeval oli ilm ikka sama. Ja kui laeval selgus, et rendi-kalipso on üsna õhuke ja lühikese säärega, pani see külmavärinad mööda selga alla jooksma. Esimene sessioon oli snorgeldamine väikesemapoolse katamaraani Reef Experience pardal, misjärel meid märksa suuremale, Reef Encounter nime kandvale 'luksus'-katamaraanile üle kanti. Esimene tunne vette astudes - krt siin on külm!! Veetemperatuur esimestel päevadel oli umbes sama nagu kevadises Eestis, nii 21C. Grrrr!

Esimesed sukeldumised Reef Encounter (RE) pardal ning tugevalt konditsioneeritud kajutid panid mind korralikult lõdisema ja võrratu mereelu nautimise asemel hakkasid mu aju varjutama mõtted 'miks krt ma maksan suure hunniku pappi kringliks külmutamise eest?' ning 'saaks juba ometi kuuma dušši alla!'... Ahjaa, peaks vist mainima ka seda, et hostie-na töötamiseks tuleb kõigepealt soetada üks korralik sukeldumisreis ning alles seejärel saad 'tasuta' hüvede eest orjamist alustada. Ühelt poolt hoiab see nõudluse (ja ooteajad) mõistlikul tasemel ning teisalt annab võimaluse vähemalt mõnda aega totaalselt relaxida (kui sa just sooja hoidmisega liigselt ametis pole). Tripi algus oli ka selle poolest huvitav, et RE pardal oli 7 külalist, 6 hostie-t ning 6 meeskonnaliiget, mis tähendas küllalt esmaklassilist teenindust ;)

Esimesel sukeldumisel oli nähtavus üsna nigel ning päikesevalguse vähesuse tõttu ei olnud ka eriti värve näha, mis kõik pani mind üles haibitud GBRis veidi pettuma. Olgu aga kohe öeldud, et nädala jooksul tegin kokku 21 sukeldumist (ca pool ööpäeva vee all!) neljal erineval reef-il (eesti keeles riff?) ning pettumusest on asi oooiiii kui kaugel. Mu uus totaalne lemmik on öösukeldumine! Pigimust vesi, külm tuul ja ümbruskonnas ringi luusivad haid ei ole just kõige kutsuvam keskkond, kuhu vabatahtlikult hüpata, aga SEE ON SEDA VÄÄRT. Kui juba 10 meetri sügavusel oled, tunned ainult ülimat rahu ja näed kõiki neid elukaid, kes päeval surnud korallide õõnsustes ja koobastes end kiivalt peidavad (nt krabid, krevetid, vähid ja paljud röövkalad). Ning päeval tühipaljate kivikujudena paistvad kõvad korallid avavad oma poorid ning asuvad toituma, nähes välja nagu kevadlilli täis kaljukamakad.

Sageli jälitas meid öösel giant trevally-de (70-100 cm pikad ülbe näoga kiskja-kalad) 5-10 liikmest koosnev grupp. Üks huvitav tegevus oli siis lambiga pisikeste kalakeste lokeerimine ning 'rambivalguses' hoidmine, kuni ka GT seda märkas, ülikiire sööstu sooritas ning vaese kalakese alla neelas :) Teine harrastus kottpimedas sukeldudes oli rohelise silmapaari otsimine kaugusest ning siis talle jätkuvalt lambi silma sihtimine. Nimelt helgivad just kiskjate (nt haide) silmad seda värvi ja uudishimulike kaladena hakkavad nad valguse poole ujuma. Kui suur Grey Whaler Shark avatud suuga sinu poole liugleb, siis mingi hetk käib kerest läbi väike võpatus ja käsi suunab lambi instinktiivselt kuskile eemale, kuid mälupilt sellest salvestub ajusoppi igaveseks. Ära ei saa märkimata jätta ka bioluminestsentsi, mis lambi ära kustutades ning käega kiivalt ringi vehkides tekitab laheda sädeleva efekti - täpselt nagu sajaks roheliselt kiirgavat lund!

Mu lemmikuks kujunes külastatud riffidest kõige kaugem ehk Norman Reef, kus nähtavus oli kõige parem ning võimsad korallidega kaetud mäed moodustasid ülinauditava "maastiku" - isegi kalu nägemata võis lihtsalt nautida seal mäestikus "ringi lendamist". Ja nähtud mereelu oli seal samuti kõige eeskujulikum. Elegantselt liuglevad astelraid, meetrise diameetriga merikilpkonnad, gigantsed eenduva alalõuaga ning ülbe välimusega potato cod-id (kartulitursk??), end mu jala külge kinnitada üritavad lameda laubaga suckerfish-id, hõbedaselt helkivad voolujoonelised vihase välimusega meetrised barracudad ning makrellid, Wally nime kandev paarisajakilone napoleon maori wrasse, naljaka kujuga sõbralikud batfish-id, ülihirmutava olekuga kaheksajalg, massiivsed sajaaastased merikarbid, mürgised lionfish-id, hõljukit meenutavad cuttlefish-id, ebamaised merikurgid - ja siilid, efektsed kalaparved, kõhedust tekitavad koopad, kõikvõimalike kujude, värvide ja vormidega korallid ning rahvafolklooris ohtlikku mainet omavad haid olid ainult väike osa vee all nähtust-kogetust. Seda kõike ei saa kirjeldada, vaid peab ise nägema. Kuid üks on kindel - I LOVE IT!!!

Esimesed kolm päeva, mil ma RE-l külaline olin, möödusid ainult sukeldudes, süües ja sukeldumisest puhates (sooja dušši nautides, logiraamatut täites ja "kaaskannatajatega" kogemusi vahetades) - igati ära teenitud relax-time. Ja seejärel sai must hostie ehk tagasi tööpõllule :) Kui arvestada tasuks majutust 4-share kajutis, koka meisterdatud tõeliselt atraktiivse välimusega ja ülimaitsvaid restoraniväärilisi eineid ning kolme sukeldumist päevas, siis teenisin minimaalselt korralikud 200 taala päevas. Not so bad at all. Töö ise oli oodatult igav ning üksluine - enne sööki laudade katmine ja toidu serveerimine, pärast sööki koristamine/nõude pesemine, kajutite puhastamine/linade vahetamine/WCde koristamine, pesu voltimine ning kõiksugused muud igavad ja paremate tööde puudumisel ülemuse ajusopist välja imetud mitte-nii-vajalikud pisiülesanded. Äratus oli 5.30 ning tuttu enne 21-te ei olnud võimalik minna, kuid puhkepause ja sukeldumisi arvestades ei tulnud üle 8-9 tunni reaalset tööd teha.

XXL vormirõivas

Ükski reis ei ole täiuslik ilma viperusteta, nii ka Suurel Vallrahul. Esimene ebameeldiv uudis jõudis minuni teisel hostie päeval, mil teatati, et ma pean järgmisel päeval koju sõitma, kuigi reisi broneerides garanteeriti mulle vähemalt 3 ööd/4 päeva tööliseametit. Kontori tehtud viga ei tahetud tunnistada ning terve õhtu ning hommik aeti mulle mingit kammajjaad, kuid pärast vihaseid vaidlusi ja raario teel kontoriga suhtlemist sain siiski esialgselt lubatud perioodiks (ja kauemakski) pardale jääda. Mu viimasel päeval tuli Nat ehk 20-aastane saksa päritolu väga karmi "piitsaga" ülemus norus näoga mu jutule, et tal eesolevaks ööks liiga vähe hostie-sid ning palju külalisi - kas ma tahaks äkki üheks ööks veel jääda. Kokku jäi kontosse siis 6 ööd ja 7 päeva avamerel ja potentsiaali oli veel paariks pävaks jääda.

Järgmine äpardus hõlmas endas reisi alguses 'konfiskeeritud' magamiskoti ja madratsi saladuslikku ära kadumist mu kaldale naasmisel ning päev hiljem nende taas päevavalgusesse ilmumist. Lõpp hea, kõik hea, siin rohkem ei peatu. Küll aga jääb mu eesseisvaid päevi/nädalaid mõjutama viimane ebameeldiv üllatus... 100% kindel ma ei ole, et see sukeldumisega seotud on, kuid kahtlus on päris suur. Nimelt murdus laevalt naastes ära suur tükk mu tarkusehambast. Kui sul on hambas mikroauk või pragu, siis 20 meetri sügavusel suure rõhu all olev õhk võib sinna kinni jääda ning vee pinnale naastes paisub see kordi, omades potentsiaalset lõhkuvat mõju. Korruta seda protsessi 21-ga ning ongi olemas teooria tervena paistva hamba osaliseks hävmiseks. Spetsiaalselt enne reisi hambaarsti juures käimine siin samuti ei aidanud ning nüüd tuleb Austraalia hambakliiniku käivet kasvatada. Huhh, see saab valus olema...

Ahjaa, nüüd on mul jälle üks kvalifikatsioon lisaks - teatud ringkondades ringi liikudes kannan Advanced Open Water Diver (edasijõudnud avaveesukelduja:) nimetust. Naljakas oli see, et enne koolituse keskpaika ma isegi ei teadnud, kas tegu on PADI (Professional Association of Diving Instructors) või SSI (Scuba Schools International) organisatsiooni suundumusega. PADI OWD litsentsi otsa sain nüüd siis vähemlevinud SSI Advanced OWD oma, mis võimaldab mul endise 18 m asemel 30 m sügavusele sukelduda ja avab uksed ainult pühendunud sukeldujatele suunatud reisidele. Siiski võib mõnes maailma paigas tekkida probleeme SSI tunnustatusega ja seda ilmselt ka põhjusega - nimelt ei pidanud "kursuse" käigus isegi ühtegi raamatut lugema ega küsimustikku täitma. Maksa ainult papp ära, soorita instruktori järelvalve all 4 erineva sisuga sukeldumist ning oledki järgmisel tasemel.

Luksuslik laev, delfiini-eskort, tähtede poolt maagilisteks maalitud ööd, kuuvarjutus ja alati heas tujus, abivalmis ning meeldivat huumorit harrastavad meeskonnaliikmed/hostie-d aitasid sellest tõeliselt meeldejääva merereisi vormida. Mõneks ajaks on nüüd sukeldumisest kerge küllastus, taas aeg maiseid tegevusi harrastama hakata. Selle loo ilmumise ajaks on tegelikult toimunud ka väike ühepäevane väljasõit Cairns-i lähistele Atherton Tablelands-idele koos kohaliku marokolasest maratonijooksja ning kahe saksa päritolu backpacker-neiuga ja kohe seisab ees 5-päevane roadtrip rendiautoga põhja poole, Cape Tribulation radadele nende samade saksa neiudega. Lisaks sain kokku ka Cairsis kanda kinnitanud eestlastega, kes mind lahkelt enda juurde öömajale võtsid, eesti stiilis šašlõki/salatiga grilliõhtuid korraldasid ning (loodetavasti) järgmisel nädalavahetusel minuga koos Tully jõele raftima tulevad. Ilm on siin kandis samuti hüvaks muutunud (kevad tuleb ikkagi), seisab ees viimase peal nädal!

Fotoalbum kah õigeaegselt:

View Album

Get your own

Ammused Talbot Bay pildid:

View Album

Get your own

Darwin-Cairns roadtripi pildid:

View Album

Get your own