Uus-Meremaa!!

Mu Uus-Meremaa tripp ehk Austraaliast ärakolimine algas nagu iga teinegi suurem ettevõtmine - magamata ööde ning viimasel hetekel asjade pakkimisega. Veel 8 minutit enne bussi väljumisaega ei olnud kott päris koos, kuid õnneks jäi buss ikka korralikud 10 minutit hiljaks. Perth - Melbourne lennule pakkus mulle lahke neiu check-inist viisaka jalaruumiga emergency-exit rida ning kui istme seljatugi ka alla oleks käinud, siis oleks täitsa äriklassi reisijana end tunda võinud :P

Teine magamata öö möödus Melbourne-i lennujaama nurgas, kuhu ma kiirelt mugava pesa punusin, läpaka vooluvõrku lülitasin ja Telstra mobiilse interneti abil väga mõnusalt Skype kõnega aega veetsin. Hommiku saabudes saabusid ka Kalle ning Ele ja pärast väikest lõhkeaine-detektsiooni ning 'tasuta massaaži' istusimegi juba lennukis. Nägime vist ikka väga kahtlased välja, sest esimese asjana pärast Uus-Meremaa pinnale jala tõstmist konfiskeeriti meilt telk. Biosecurity osakonna ukse taga oodates pistis leti tagant korra üks bioturvamees pea välja, endal näppude vahel pirakas ämblikulaip ja ees küsmärgiga ilme. 15 minutit hiljem oli NZ CSI tiim ämbliku mõrva juurdluse lõpule viinud ning telk tagastati nende õiguspärastele omanikele.

Lennjuaamast 20 km kaugusele Aucklandi transportis meid miski kahtlane tšurka mööda veelgi kahtlasemaid teid, aega kulus selleks pea 1,5h, aga vähemalt saime tasuta linna-tuuri. Perthis Auckalndi ilmateadet tekkis suht tugev hirm aklimatiseerumise alguse osas, sest soojakraade lubati 22 ja kuulu järgi ei pidavat vihmgi taevasse jääma. Kõik mis lubati, sai ka tõeks, kuid mingil imekombel ei ole NZ 22C absoluutselt võrreldav Perthi 22 kraadiga (mil ma külmast sinine olin). Päeval võis täitsa vabalt T-särgiga ringi käia, ainult hostelisse jõudes tuli talveriided välja otsida, sest ilmselgelt oli neil konditsioneer rikki läinud ja tuba ei erinenud palju hundilaudast.

13h uni tegi olemise täitsa erksaks ning jõudsime enne tööpäeva lõppu isegi pilgu Aucklandi muuseumile peale heita. Loomulikult kõige huvitavama ehk vulkaanidele pühendatud sektsiooni juurde jõudes võttis meil muusemuitöötaja kraest kinni ja tõstis meid välja. Lisaks maoorikultuuriga tutvumisele ja talveaiale avastasime enda jaoks veel midagi totaalselt uut ja mugavat - toidupoest saab alkoholi osta ja seda lausa südaööni! Kange kraami jaoks on siiski eraldi kauplused, kuid Perth-i kell-viis-sulgeme-kõik-poed režiimist on see igal juhul edasiminek.

Järgmisel päeval läksid Kalle ja Ele meie uut kodu ära tooma, mul oli veel paar seiklust linnas ning õhtu hakul saimegi teele. Lõbu oli umbes täpselt 40ks kilomeetriks, pärast mida mäest üles sõites 3ndat käiku sisse pusides (mitte kohe ei olnud võimalik seda sujuvalt teha) käis auto alt läbi kolin ning järgmine käik enam sisse ei läinud :P Korraks käis peast läbi mõte, et võtaks Uus-Meremaa siis läbi 3nda käiguga, kuid Oliveri ja Madli käst kuuldud lood ülimägisest NZ põhjaosast sundisid sellest ideest loobuma. Mõne aja pärast saabunud remondimees Brian andis endast küll parima, kuid kohapeal käigukasti ta ikkagi ära ei remontinud. Selle asemel kutsus ta meid enda workshop-i ööbima ja lubas järgmisel hommikul (ehk laupäval) kiirelt meie masina korda teha, et me teed jätkata saaksime. Kiivide (e uusmeremaalaste) lahkuse juurde pöördun ma hiljem veel tagasi, aga ütleme nii, et oli päris omapärane õhtu Brian-i sõprade seltsis töökojas õlut juues, öösel meid sissetungijateks pidavaid inimesi rahustades, filmi Starsky & Hutchi peamist rekvisiiti, '74 Ford Gran Torinot, uudistades ja kallist tehnikat täis töökojas ööbides (mitte et meil seda näoga seina poole ja kinni kiilunud 3. käiguga camperiga kuidagi ära varastada oleks võimalik olnud...).

Nagu Brian lubas, nii saimegi kl 13 paiku uuesti teele ja esimene peatus oli intensiivselt rohelises vihmametsas, NZ suurimate puude ehk kauripuude keskel väikest jalutuskäiku nautides. Vihmametsa tihedas taimestikus, lopsakates palmilistes, niiskes ja lõhnavas õhus ning salapärastes häältes on midagi maagilist ja paeluvat, võiksin seal vist lõputult aega veeta... Mõned kosed ka üle vaadatud, tikkus nälg peale ning asusime mõnda Austraalias nii populaarset avalikku tasuta grilli otsima. Ainus, mille leidsime, tundus juba aastaid tagasi olevat töötamise lakanud ning ega nädala aja jooksul pole neid rohkem ka kohanud. Teine oluline vahe Austraaliaga on see, te taevas on PILVED, iga natukese aja tagant tibutab vihma ja kõik on ROHELINE. Esimesed paarsada kilomeetrit vahtisime kõik kolmekesi aknast välja nagu mingid kõrbeelanikud, silmad heldimusest märjad.

Sõitmisest veel rääkides, siis võib öelda, et buss eriti mägesid ei armasta ja möödumisradasid nähes ei valda meid tunne 'oh, nüüd saab lõpuks mööda sõita', vaid pigem 'phew, viimaks saab kõik need selja taha kogunenud närvilised auto(juhi)d mööda lasta' ;) Ja tundub, et iga päev avastame midagi, mis ei tööta või siis hoopis laguneb midagi ära. Eks otsast ikka prandame ühtteist ka, nt toiduõliga on juba nii mõndagi ära õlitatud ja vähemalt pole siiani enam käike kinni kiilunud ning katus ei lase ka eriti läbi.

Järgmisel hommikul tõusime harjumatult vara, et ennast kl 8ks Tutukaka nimelisse linnakesse vedada ja sealt paadiga merele panna. Rannikul asuvad Poor Knights Islands lähedal olevad sukeldumiskohad on väidetavalt maailma top 10-s subtroopiliste sukeldumispaikade hulgas ja see oli ka hea võimalus ära proovida 'külmaveesukeldumine' (18-20C vett üks eestlane väga külmaks ei nimetaks, kuid 1h vee all on midagi muud kui kiire suplus rannas, eksole). 7mm kaheosaline wetsuit, kapuuts ja sokid ei jätnud mingit võimalust külma tunda, aga kogu varustus oli kasutuses aasta ringi, st ka talvises 14C vees tuli samamoodi vette ronida. Siinkohal meenub mulle Sydenys tehtud sukeldumine, kus vesi oli võibolla kraadike-paar soojem, kuid varustus märksa õhem ja seal oleks hambad vee all ikka valjult plagisenud, kui regulaatorit hapniku saamiseks suus poleks olnud...

Kogemus oli oodatult väga erinev sellest, mida troopikas näha saab. Kõige huvitavam on taolistes kohtades sukelduda pea ees sügavale 'vetikametsa' ja sealt kõiksugu huvitavat mereelu eest leida. Kelp ehk pruunvetikas vohab seal mõnuga ning erinevalt troopikast, kus tänu korallidele midagi puutuda ei tohi, võib seal julgelt kätega sahmida. Ainuke oht oli antud kohas mürgine scorpionfish, kes end väga osavalt kivisarnaseks pambuks maskeerida on otsustanud. Neid kalu pole ma nii suurtes kogustes ühes kohas veel kunagi näinud ja tundub, et neil puudus seal ka looduslik vaenlane, sest no nad olid ikka pirakateks kasvanud. Ühed maailma suurimad stingray-d on samuti nähtud, samuti hulgim kurja näoga angerjaid, ülisuur starfish, neoonvärvides nälkjad, suured snapperid jne.

Lubatud kajakisõit jäi küll tegemata ja delfiine ka ei näinud, kuid siiski käisime ära maailma suurimas merekoopas (nimeks Ricorico), kus kuulsad artistid kontsertegi on pidanud ja sõitsime läbi massiivse jamesbondiliku kaljuavause, kus kõikide fotokate mälukaardid täitusid nii mõnegi protsendi võrra :) Ele ja Kalle jäid samuti oma snorgeldamisega rahule, ilmaga vedas väga hästi - mida veel tahta?! Head ööbimiskohta näiteks. Õhtu algas paljulubavalt maailma top 100s 58. kohal oleva golfiväljaku lähistel mäe otsas vaatega kuuvalgusest kollaseks värvitud lahe kõrval mõnusa õhtueine, veini ja hea huumoriga, kuid sellele tõmbas kriipsu peale ranger, kellele ei meeldinud mitte see idee, et me seal ööd veetma hakkame. Nii ärkasimegi hommikul kuskil maapirkonnas öösel rohtu matsutanud lehmade kõrvalt selle peale, kuidas maaomanik meid sealt minema hurjutas....

Uue päeva eesmärgiks oli vallutada Põhjasaare põhjatipp, kuid tee peale jäänud liivaluited võtsid meil veits kiirust maha. Tegu oli suht ebamaise keskkonnaga - voolav vesi, lokkav roheline loodus ja otse nende kõrval kõrbe tunnet tekitavad hiiglaslikud liivaluited ning marsikive meenutavad moodustised. Tee peal oli palju silte 'Sandboard hire', kuid laenutaja oli end liiga osavalt luidete vahele ära peitnud ning nii jäi liivasurf meil proovimata. Cape Reinga aga jättis väga sügava mulje, tegu on maooride pühapaiga, Tasmani mere ja Vaikse ookeani kohtumise koha ja NZ põhjapoolseima maatükiga. Tuuline, aupaklik ja sissepoole vaatamise koht, pea 20 000 km kaugusel Tallinnast...

Õhtul ööbimiskohta otsides saime taas kogeda tõelist kiivi-vastutulelikkust. Tiirutasime pimedas keset pisikesi maateid, kui otsustasime meie taga sõitva auto teeäärde tõmmates mööda lasta. Selle peale jäi auto ise samuti seisma ja välja astus kohalik maoori naine, pärimaks, kas meil ikka kõik korras on. Sellist asja ei oleks Eestis mitte iialgi võimalik kogeda! Nagu ka mitte tee ääres seisvaid puuviljalette Honesty Box-iga, kuhu iga inimese südametunnistusele vastavalt toodete eest raha peaks jätma. Selle suuna totaalne ekstreemsus oli tee peal kohatud orgaaniliste toodete pood, mis toimis samal aususe põhimõttel!! Omanikke polnud enamus ajast silmapiirilgi, samuti ei paistnud kuskilt otsast mingit turvatehnikat. Külastajad pidid kõik tooted ise ära kaaluma, paberile listi kirja panema ning kõige tipuks ise kassasse raha panema ja vajaduse korral seal olevast rahast endale midagi vahetuseks võtma. Never in Estonia... Veel asju, mida kallilt kodumaalt ei leia või mis seal lihtsalt ei tomiks: eraldi kraanid külma ja kuuma vee jaoks (ütleme nii, et kraanikausi kork on pidevas kasutuses); kiiruselimiit 100 km/h ülikurvilisel mägiteel (reaalselt üle 40 km/h sõidavad seal ainult enesetapjad); palmid keset vägagi eestimaist segametsasalu (see on vist mu soovunelm) jpm..

Järgmise päeva kuupäevaks oli 10. märts ning see tähistas daatumit, mil meie reisiseltskond oli ette määratud ühe liikme võrra täienema. Nimelt maandus Aucklandis Tom, üks mu parimaid sõpru Eestist. Kiire visiit 2000 aastat vana kauripuu juurde (no krt, oli tõesti üks ütlemata võimas puu), kõrvalepõige ilusa järve äärde ning juba olimegi 300 km eemal, taaskohtumas kaua-kadunud Tomiga. Otsustasime kolmele inimesele mõeldud campervan-i uuele tasandile lükata ning viimased päevad oleme läbi proovinud vägagi huvitavaid kombinatsioone, kuidas sinna 4 inimest (ja nende asjad) kõige väiksema valufaktoriga elama-magama mahutada :)

Meie esimesel ühisel ööl saime aga ulu alla totaalselt klišeelikku kohta - traditsioonilisse kiivifarmi. Kalle sõber Juhan on juba pea 2 aastat NZs aega mööda saatnud ning nüüd kamandas vägesid Te Puke lähistel, Uus-Meremaaa kiivipealinnas. Ülikahju oli sellest, et korjamishooaeg hakkas alles 2 nädala pärast, vastasel juhul oleks me kõik ennast kiiviks söönud (see loomulikult ei takistanud meil ühte kappi oma camperist tooreid puuvilju täis korjamast - lihtsalt nii igaks juhuks). Lõputud väljad ronitaimede otsas kasvavate roheliste ning kuldsete kiividega oleks selleks vähemalt väga hea võimaluse andnud. Hetkel sai aga maailma kõige intensiivsema kiivitoodanguga piirkonna puuviljapoest osta Itaaliast sisse toodud küpseid kiivisid... Nüüdseks oleme ära proovinud ka paar uut kiivi sugulast. Kohe Aucklandist ostsime hirmuäratava välimusega suurema kartuli suuruse okkalise vilja nimega kiwano. Mõeldud oli meil see küll magustoiduks, aga reaalsuses sobiks see salatiks prae juurde või siis sakuskaks viina kõrvale ;) Maitseb see nagu kergelt hapendatud kurk ning värv on tal tulnuka-roheline, ei teagi, kuidas või millal kohalikud ise seda täpsemalt tarbivad. Teise huvitava kogemuse pakkusid meile kiwi-berry-d, mis meenutavad nii välimuselt kui ka maitselt magusaid küpseid suuri tikreid. Ainult nende 130-kroonine kilohind ei sarnane eriti tikrite omale.

Kuna olime jõudnud Rotorua kanti, siis ootas meid ees natuke liiga palju valikuid, mida oma aja ja raskelt teenitud rahaga peale hakata. Valida on mustmiljoni ekstreemse, kultuurilise, vaatemängulise, tervistparandava ja looduse ilu ära kasutava kogemuse vahel. Meie otsustasime otsa lahti teha kohast nimega Wai-O-Tapu Thermal Wonderland. Vulkaaniliselt aktiivse Rotorua läheduses on kümneid sama temaatikaga parke ning spaasid, kuid see pidavat olema üks kaunimaid. Sõnades on nähtut raske edasi anda, täiesti ebareaalselt kirevate värvidega basseinid, koopad ja maapind, okserefleksi esilekutsuv väävlilõhn, mulksuvad helid mullitavast maapinnast ja i-le punktipanev dramaatiline taevas mustade rünkpilvedega pakkusid igatahes väga head meelelahutust ning pildialbumilt saab seda ka lähemalt kaeda (kui see kunagi netti jõuab :P).

Pärast isutekitava mädamunahaisu sissehingamist läksime selle saare põliselanike ehk maooride kultuurietendusele ning sellega kaasnenud väga rikkalikule buffet-õhtusöögile. Kohalik koomik suutis rahva rohkem kui ühel korral naerma panna, natuke liiga turistikalt alanud edasi-tagasi kanuusõit mööda kristallselget allikat kulmineerus aga vägagi nauditava etendusega laval. Sai kogeda maoori tantsu, laulu, huumorit, sõjariistade demonstratsiooni ja veidi sai ennastki liigutada. Igatahes silmade ja keelega emotsioonide väljendamine sai minu jaoks täiesti uue mõõtme.

Pärast etendust viidi meid veel läbi metsa taskulampide ja giidi jutustuste saatel väga huvitavalt valgustatud öisesse loomaparki, mille peamine komm oli täitsa elusa kiivilinnu nägemine peaaegu ilma piirdeta alast, otse käeulatusest. Oli ikka väga naljakas tegelane, vahepeal passis niisama ja mingil suvalisel momendil otsustas kiirelt-kiirelt nelja tuule poole humoorika sammuga jooksu panna. Nüüd vist võib igas mõttes öelda: "Kiwi - check!".

Ühte päeva ei olegi soovitav rohkem elamust sisse toppida, kuid järgmine päev algas jälle asiselt - külastasime Caterpillar-i sponsoreeritud metsandusmuuseumit, kuhu tänu suurele ürituste-šoppingule eelmisel päeval tasuta piletid saime. Tundus, et ega seal muid külastajaid peale meiesuguste vist ei käigi, vähemalt ma ei tea miks peaks keegi selliste asjade nägemiseks vabatahtlikult $20 välja käima (no offence, metsandus- ja traktorihuvilised)... See kõrvalepõige jättis meid ka ilma võimalusest ära proovida järjekordne veider njuuziilanderite leiutis - Zorbing ehk suure plastikpalli sees mööda mäge alla veeremine. Nii palju oleks aega isegi olnud, et mõni meist oleks selle veidra mulli sees mäe otsast alla tulnud, kuid oodatust madalam mägi ja lühem sõit ei isutanud kedagi riskima hiljaks jääda järgmise tegevuse juurde. Nimelt olime broneerinud 2,5h sõidu kaugusel asuvatesse Waitomo koobastesse ühe totaalse adrenaliinilaksuga seikluse ja kõigil näpud kergelt sügelesid juba (v.a. Tomil, kes hindab rohkem avaramaid ruume).

Paks 7mm kalipso, custom-made kummikud ja laskumisvarustus pani mind tundma nagu keskaegset rüütlit, sest soojahoidmise saavutamiseks oli liikumisvabaduse arvelt veidi ohverdatud. 5-tunnine adventure algas iseseisva laskumisega 35-meetri kõrguselt läbi imepisikese avause koopasügavusse. Edasi pandi meid (7-liikmeline grupp) ükshaaval rippuma kaldus köie otsa ning libistati pilkasse pimedusse. Kalle ja Ele läksid esimesena ning nende kadumisele järgnes eluvali tümakas, nagu oleks nad kõige täiega vastu mattidest seina põrutanud. Ma siis valmistasin end samaks, kuid ootamatult sain vastu vahtimist hoopis ämbritäie veega :D Järgmiseks anti kõigile julgustuseks väike soe kakao ja küpsis ning juba hüppasimegi autokummid tagumiku all 3 meetri kõrguselt musta maaalusesse jõkke. Kallel lendas kumm loomulikult alt ära ja korraks olevat olnud kerge jaanika-paanika, et kuspool on õhk ja kuspool põhi (sest valgust ju ei olnud, kuhu poole ujuda).

Vesi oli nii +13-14C, st kui väike nire kuskilt wetsuit vahelt vastu kere ukerdas, siis käis ikka värin läbi küll. Aga see ei takistanud meil mööda maaalust jõge autokummi sees 'parvetamast', 'The Lion Sleeps Tonight' laulmast ja pealampe kustutamast, et nautida koobaste põliselanike - glow-wormide - tekitatud rohelist kuma. Tegelikult ei ole tegu helendavate ussikeste, vaid hoopis tõukudega - pärast kuid koopalaes helendamist ja putukate õgimist kooruvad neist välja tiivulised olendid, kelle elu on lühike aga lõbus. Nimelt puudub neil suu, et süüa (ja mitte nälga surra), seega kasutavad nad aega targalt ära ohtralt paaritudes. 'Surra seksides' omandab siin täiesti uue tähenduse ;)

Sellega ei olnud seiklused loomulikult läbi, edasi sumasime mööda lõputuid madala voolava veega täidetud käike, panime pea ees alla väiksele kosele ehitatud liuteest, punnitasime end läbi lukuaugu suurustest avaustest, uudistasime väljasurnud moa konte (emust 2x suurem lennuvõimetu põlislind), jahtisime pimedaid angerjaid, poseerisime fotode jaoks, maiustasime tee ja šoksiga, ronisime üles 3-meetrisest maaalusest kosest, ujusime, kukkusime ja plätserdasime. Ühesõnaga - magnificent!

Praeguseks oleme jõudnud Uus-Meremaa pealinna, Wellingtoni. Näeb välja väga euroopalik, ka õhk tundub kargelt kodumandrilt pärit olevat. Veel hullem on see, et ilmateatest on läbi lekkinud hirmu tekitav uudis - lõunasaarel sajab LUND. No eks see selgub järgmistel päevadel, praeguseks aga panen sellele romaanile punkti. Oled mul mõttes. Varstinägemiseni.