Aastavahetus

Tean, olen laisk olnud. Aga hea on ju see, et sissekanne uue aasta 'pidustuste' kohta ei ilmu mitte veebruaris, vaid ikka jaanuaris! Aga mis siis toimus?

Kui siiani on kõik vana aasta ärasaatmised möödunud trallitades, tantsides ja/või baarist jooke tellides, siis oli viimane aeg midagi uut proovida - näiteks ise inimesi teenindada. Juba 31. detsembri hommik algas rahateemadega ning seda üldse mitte halvemuse poole. Nimelt sain kõne, mis teatas, et mul on olemas uus töökoht Perthi Botaanikaaias ning algab see täpselt pärast haigla aednikutöö lõppemist - olen vist oma niši siin leidnud :)

Inertsist kantuna otsustasin enne pittu minekut veel läbi käia ühest kodu lähedal asuvast restost, kus nädal tagasi proovipäeval käisin ning millest vahepeal kippu ega kõppu kuulda polnud. Kell oli umbes 4, kui läbi paksu, kuumust täis õhu lõõtsutades üle Just - Tapas, Wine and Espresso Bar nime kandva toitlustusasutuse lävepaku astusin. Baaripukil istus omanik ise ning mind märgates hõikas juba kaugelt "Hey Priit, do you wanna work tonight?". Ma vastu, et "Sure, why not! What time do I have to be here? And what's the pay?". Ja nii saigi mu kuuendaks ametiks siin mandril kelneri oma.

Täismaja, rahvusvaheline pidupäev ning esimene tööõhtu on üsna huvitav kombinatsioon, vürtsi lisas veel tõsiasi, et ärganud olin sel päeval juba enne kl 5 hommikul ja seljataga tööpäev haiglas. Lisa siia 7h pidevat jooksmist ning söömata olekut ja ütleme nii, et kaks pokaali šampanjat võib imet teha :P Imekombel möödus õhtu suuremate apsudeta, ära ei lõhkunud isegi ühtegi nõud ning ka klientide süled jäid lendavast toidust puutumata.

Koht ise on stiilne ja kutsuv. Piisavalt väike, et intiimsuse hõngu tunda oleks, piisavalt suur, et klaustrofoobiat ei tekiks. Latiino-jazzi rütmid, keelt limpsama panevad hõrgutised, võrratu veinivalik, super kohvi ja elav tuli 'külmade' talveõhtute tarvis teevad sellest koha, mida tahaks nautida lautaga istudes, mitte toitu serveerides. Ja varsti võibki see ainus variant olla, sest just äsja (kuu aega pärast tööle asumist) oma järgmise vahetuse aega uurides vihjas ülemus, et võibolla peaks ma endale uut tööd otsima hakkama. Põhjuseks ikka see sama trendisõna, mis kõlab viimasel ajal meedias sagedamini kui reklaam - majanduslangus. Oh well, tuleb siis lihtsalt mõni edukam restoran töökohaks valida!

Mingi hetk kella vaadates selgus, et peagi on käes see moment, kus 2008 aasta kalendri võib prügikasti visata. Ilutulestiku nägemiseks oleks tulnud mõned miilid eemale sõita, nii et ka see 'kohustuslik' osa aastavahetusest möödus samuti teistmoodi - projektori abiga suurelt ekraanilt Sydneys 2h tagasi toimunud paugutamist jälgides ning ülemuse avatud 550-dollarilist PÄRIS ŠAMPUST rüübates. Merle võibolla veel mäletab, kui ma mojitot rummiga jääteeks kutsusin. Sama joont jätkates võiks öelda, et see Henriot' šampa maitses nagu sinihallitusjuustuga segatud vahuvein :) Aga ta oli juba vana ka - üle 14 aasta joomist oodanud. Ning ärge must valesti aru saage, ma armastan hallitusjuustu!

Pärast tööd bossi ja kahe töökaaslasega laua ääres istudes ja erinevaid häid ning väga häid veine degusteerides selgus nii mõndagi üllatavat. Näiteks tuli välja, et needsamad 2 töökaaslast elavad samas majas (aga loomulikult teises korteris), kus minagi! Las ma tuletan teile meelde, et Perthis elab rohkem inimesi, kui terves Eestis kokku ja juhtus nii, et 2 inimest on nüüd samal ajal nii mu töö- kui ka majakaaslasteks. Teiseks poleks ma kunagi arvanud, et mu IT taust toob mulle töö restoranis. Aga lõplik "You're hired!" lause kõlas mu bossi suust just selle peale, kui ta sai teada, et ma olen backpackeriks maskeerunud 'patsiga poiss' ja võin teda arvutiasjuski aidata :P

15 tundi tööd, näpuotsaga lõbu, SMS-sessioonid sõpradega ning kell oligi umbes nii palju, nagu oleks ühelt korralikult peolt tagasi tulnud (ja ega tunnegi palju sellest ei erinenud). Järgmine päev igal juhul enne kl 4 üles ei saanud, aga mõnikord on ka sellised päevad väga nauditavad, kus midagi korda ei saada :) Eriti siis, kui tegu on 1. jaanuariga ja rõdul istudes, värskete maasikatega jäätist süües ning raamatut lugedes ei pea elus püsimiseks kasukat kandma ega kuuma teed rüüpama.

PS! Kuna teemaks on aastate vahetumine, siis järgnev ei ole üldse kontekstiväline: "Kallis väikevend! Pühendan selle osa oma reisipäevikust sulle ning soovin õnne, palju häid sündmusi ja jaksu edasi rühkida su järjekordse sünnipäeva puhul! Ära heitu, et vanaks hakkad jääma, ma olen vanem ;) Ja nagu Benjamin Button ütles: "Old age is not a bad thing"". Digitaalne lilleõis ka:

Üks väike daytrip

Kunagi eelmisel aastal oli kätte jõudmas järjekordne nädalavahetus ning otsus väike daytripp teha ei tulnud kuigi raskelt - auto oli olemas, ilm oli suurepärane, kaaslased Liisa ja Kersti olid samuti õhinas ning ei olnud veel ka kolme töökohta, et ajanappuse pärast muret tunda :P

Alustasime autost väljumistega Kalamunda nimelises linnakeses Perthi Mägedes, kust lugemismaterjali kohaselt pidavat avanema suurepärased vaated Perthile. Vaateid me ei leidnud, küll aga leidsime ühe lahke naisterahva, kes pakkus välja, et ta võib 500m eemal olevasse turismiinfo punkti helistada ning uurida, kas nad ikka laupäevasel päeval lahti on. Keeldusime viisakalt, võtsime jalad selga ning asusime mäest üles astuma. Oleks ikka pidanud laskma helistada, sest Kalamunda infopunkti töötajate jaoks oli laupäev samuti puhkepäev :)

Järgmiseks jõudsime sellise suurepärase ehitise juurde nagu seda on Mundaring Weir (Mundaringi Pais). Muljetavaldav polnud see mitte ainult oma nime, vaid ka otstarbe (ning ulatuse) tõttu - selle tammi juurest algab Kuldse Toru (Golden Pipeline) nime kandev rajatis, mis varustab veega keset Lääne Austraalia kõrbe kullaväljade vahele rajatud linnakesi. 600 km kaugusel. See on nagu Tallinnast Vilniusesse, eksole. Väidetavalt on tegu maailma pikima veesüsteemiga ja ma üldse ei imestaks, kui see tõsi oleks. A mitte ainult sellepärast ei kirjuta ma antud kohast, ega ka mitte kurva tunde tõttu, mida tekitas mus teisele poole tammi vaadates kuiva jõesängi nägemine. Tahtsin teiega lihtsalt jagada tragikoomilist tõika, et antud projekti autor, geniaalne Austraalia insener C. Y. O'Connor, sooritas rahva umbusu ja avaliku hurjutamise tõttu aastake enne projekti edukat lõppu enesetapu. Aga toru on töös siiamaani.. Lihtsalt tulevad mõttesse eestlased, umbusk ja mitmed suured eesseisvad projektid Eestis, nagu tuumajaam, Saaremaa püsiühendus, Soome tunnel jne :)

Täitsa kuivaks on imetud...

Päike oli palavaks muutunud ja me arvasime, et on õige aeg üks jalutuskäik rahvuspargis ette võtta. Olen Austraalias sadu kilomeetreid matkaradasid kulutanud ja väga erinevaid rahvusparke näinud, kuid sissepääsu eest raha kasseeriva rahvuspargi nägemiseks pidin Western Australiasse tulema. Ja selliseid parke on siin hulgim, teist kohtasime juba samal õhtupoolikul... Jalutamine hääletati sellise avastuse peale ühiselt maha, uus plaan oli veini jooma hakata :) Loomulikult ei tahtnud me ka selle eest maksta, mistõttu tuli külastada mõnda lähedalasuvatest veinikodadest. Esimest silti silmates, keerasin teelt kõrvale ning pärast 6km lookleva mägitee läbimist (ei, mitte keset rohelisi välju ja kirjusid lehmasid, vaid tihedalt teineteise kõrval asuvaid eramaju) jõudsimegi pärale.

Algus polnud paljutõotav, meiega tegelema pidanud kutt sebis pidevalt teiste inimestega ja pool aega oli üldse kadunud. Maitsesime siis välja pandud leiba erinevate oliiviõlide ja dippidega ning ootasime kurva näoga leti taga, kuni kõik teised olid kadunud. Viimaks täitusid meiegi klaasid veiniga ning peale jutulõnga lahtikerimist muutus ka leti taga olev noormees lahkemaks. Pärast pooletunnist lõbusat vestlust, ohtrat degusteermist ning fakti, et me olime esimesed eestlased, keda ta elus nägi, juhtus midagi üsna ootamatut (kuid vist üsna aussie-likku) - ta küsis meilt, mis vein meile kõige rohkem meeldis ja meie vastuse peale kookis ta sama veini külmikust välja ning kinkis selle 'austraalia rahva hea tahte märgiks eesti rahvale' :P

First wine, then wild

Austraaliaga rahu sobitatud, veeresime autoga allamäge, ookeani poole, et sooritada viimane katse bushwalking-us. Nagu juba enne mainitud, õnnestus meil sama päeva jooksul teisegi tasulisse rahvusparki jõuda, mis lõi mind sedavõrd pahviks, et peale üksikul rannal peesitamise ja ookeanilainetes mõttelagedalt karglemise ei suutnud ma enam midagi teha. Mis polnud ka paha. Aga tulevikus ma ilmselt WA rahvusparkidesse oma matkakihku rahuldama enam väga ei kipu...

Kuna nüüdseks on mul alles ainult 2 töökohta, siis varsti võib siit ehk taas midagi uut leida. Lugemiseni!

Jõulusissekanne

Enne, kui pihta hakkan, pean täpsustuseks/selgituseks/vabanduseks ütlema, et selle kirjatükiga tegin tegelikult algust juba nädal tagasi, ma ei ole hulluks läinud ja ei kirjuta Uue Aasta puhul jõuludest. Lihtsalt lõpp oli vaja valmis vormida ;) Pealkirjakohane tekst algab järgmisest lõigust.

Ma ei saanud ju meie ühiskonna ühe tähtsaima püha puhul omaette juttu kirjutamata jätta. Mis siis, et siinpool ekvaatorit on tegu pigem Jaanipäeva-laadse pühaga ja jõulutunnet üldse ei ole. Äsja hakkas astronoomiline suvi, oli ära pööripäev ning ilmateate sõnul on Jõuluvana asemel Perthi poole teel hoopis halastamatu kuumus. Sydneyga võrreldes ei ole siin ka jõulukaunistustega väga vaeva nähtud, isegi sealseid neegerpäkapikke pole silma hakanud. Olen tähele pannud ainult kahte suurt kuuske ning kulda-karda, mida kaubamajad on täis topitud. Paljud ärid peavad Venemaaga sarnaseid (joogi)pühi, mil uksed suletakse 23. detsember ning avatakse jaanuari teise nädala kandis. Aga muidu käivad inimesed ringi lühikeste riietega, chillivad rannas ja ootavad vabu päevi, et saaks viimaks ometi valmisvarutud alkopudelitelt korgid maha keerata ning grillid tulele panna. Tundub, et aussied ise on ka aru saanud, et suvel ei maksa jõulu väga peale suruda ja nii oli sel aastal üsna palju kuulda propagandat asendamaks sõna 'Christmas' sõnaga 'Holidays'. Minu arust täitsa hea mõte.

Kuigi jäin ilma oma Eesti tööandja poolt korraldatud väga lahedast jõulupeost, toimus kompensatsiooniks Kuninglikus Haiglas pidusid koguni 2. Esimene neist oli suuremat sorti kogunemine tervele osakonnale. Asukoht oli üsna vastav väljas valitsenud 35C kuumusele - basseini ääres. Mis neil läbi mõtlemata jäi, oli pisiasi, et 'pidu' toimus tööpäeva keskel ja enamus inimesi pidi pärast veel tööd tegema (aednikud loomulikult mängisid nooli, sest liiga palav oli). Seega keegi ujuma ei läinud ega purjus peaga basseini ei kukkunud. Niiet seda võis pidada pigem paaritunniseks pausiks tasuta vorsti, saia ja salatiga kohaliku süldibändi saatel. Ja ega keegi sellises palavuses kauem vastu polekski pidanud...

Teine pidu ei vastanud samuti päris klassikalise peo mõistele, sest algas see hommikul kl 10 paiku, kuid vähemalt oli õhkkond vabam ning cool-im (sõna otseses mõttes). Tegu siis aednike nn erapeoga, milleks võetakse omavoliliselt vaba päev ning pannakse heasse kasutusse aasta jooksul noolte mängimisest ühiskassasse kogunenud dollarid. Õlu ja siider voolas ojadena (mina olin loomulikult autoga tööl) ning söömata ei jäänud ka hiiglaslik jõulu-seapraad. Hindasime vist oma võimeid veidi üle, sest lisaks 3-kilosele seatükile oli meil veel suur kanarull, vihased veisefileed, seened, sibulad jpm. Tegelikkuses seast me kaugemale ei jõudnud. Keegi sai vähemalt hea kõhutäie kodus... Mind endiselt huvitab, et kas upper level management teab kogu sellest värgist, mis aednike kuuris toimub ja lihtsalt ei hooli ning pigistab silma kinni või on nad täiesti ära petetud. Government work :)

See siga vajas masin-nuga

Kui Eestis on põhirõhk pühade ajal jõuluõhtu söömaajal, mil pere koguneb ühise laua taha, vitsutatakse head-paremat, juuakse hõõgveini ja porterit ning külas käib ka jõulutaat, siis Austraaliamaal toimub kogu värk 25ndal detsembril ehk Jõulupäeval. Tehakse mehine grill-hommikusöök, juuakse külma õlut, ollakse kodus (sest kuskile pole minna - kõik on kinni) ning avatakse pakke. Et kohalikest erineda, pidasime meie jõule siiski 24nda õhtul. Siin on 24. endiselt tööpäev, kuid nagu enne mainitud, ei soostunud aednike tiim sel päeval tööd tegema. Kui sealt grillilt minema sain, võtsin kodus kiire külma dušši ning jätkasime pühasid Liisa ja Kerstiga rannas.

Neiud olid ettenägelikult lennukist punast värvi tekid pihta pannud, mis nüüd täitsid edukalt jõuluteemalise piknikulina eesmärki. Üks lohakas (ja ebaharilikult suure peaga) päkapikk oli öise külaskäigu ajal oma mütsi minu juurde unustanud, nii sai ka see ühes võetud - istus täitsa hästi inimestelegi pähe. Kuigi lumest võib siin ainult und näha, olid meil siiski valged jõulud - liiv on Perthi lähedases India Ookeanis just seda tooni. Ei sadanud teist küll taevast alla, aga tuul suutis küllalt autentse fiilingu tekitada ning kui pea luidete vahelt välja pista, olid suu ja silmad liiva täis, toidust rääkimata. Verivorst ja hapukapsas oleks ilmselt kuumuse tõttu autos halvaks läinud, kuid õnneks ei olegi siin selliseid tooteid saadaval ja nii jäi see mure üldse ära. Sõime hoopis puuvilju ja küpsiseid-porgandeid tüdrukute enda retsepti järgi valmistatud dipikastmega ning nautisime merekohinat.

Õhtul kutsusid sõbrad hostelipäevilt meid endale külla, hostelisse jõudes oli pidu täies hoos ja iirlased ning itaallased olid millegipärast eriti lõbusas tujus. Nende saladusele ei olnud raske jälile saada ja peagi tegime ka meie sama tegevusega algust, mis neid järgmisele tasandile oli viinud. Kui Eestis mulle ei tuleks vist pähegi mõtet minna jõuluõhtul baari, siis siin tundus see päris hea mõttena. Seadsime sammud Mustangi (pubi ja ööklubi ristand, nagu ikka Austraalias) poole; James (sõber UKst) kui hosteli manager oli enda valdusse saanud voucheri tasuta drinkidega, mida nüüd oma seltskonnale lahkelt jagas. Liigutasime end siis mõnda aega uute ja mitte nii uute tantsurütmide saatel, kaaslasteks ohtralt punaste tutimütsidega isikuid, ja kui kõigil küllalt sai, võtsime suuna kodu poole, et teha midagi jõuluõhtule tõeliselt kohustuslikku - rääkida perega juttu.

Skype ja operaator Three mobile broadband - tänan teid mõlemat sügava kummardusega, sest aitasite teoks teha ülikvaliteetse ja südantsoojendava videokõne, mille sarnast pole ma varem oma elus kogenud. Kogu pere oli koos, igaüks askeldas veel viimaseid toimetusi, rääkisime kõigiga kõigest ja kõigist ning korraks tuli isegi kerge jõulutunne peale. Kui Eestis part ahjust välja võeti, taheti laptop tühja koha äärde laua äärde paigutada ja 'ühiselt' pidusööki nautima hakata. See oli märgiks, et aeg on lõpetada, sest taoline vaatepilt oleks ka mul mahlad käima pannud, kuid kl 4 öösel ei ole ikka päris õige aeg liha kahe suupoolega kõhtu ajama hakata. Sellegi poolest sai pandud mõnus punkt mu 23h kestnud päevale ja järgmisel päeval ei avanud ma silmi enne kella kolme pärastlõunal - väga lõõgastav pühade algus.

25ndal toimus mu uuele kodule lähedal asuvas jõeäärses pargis ka kohalike (no kui kohalik ikka üks backpacker on...) eestlaste kokkusaamine, kust minagi hetkeks läbi põikasin. Eelmisel õhtul, kui enne randa minekut neiusid nende hosteli ees ootasin, kõndis must mööda üks noormes. Nagu siin kombes, noogutasime teineteisele tervituseks, mina jätkasin mingi seinatahvli uudistamist ning tema oma teekonda. Ei möödunud tosinat sekunditki, kui tüüp oli tagasi ja küsis mult kavala näoga, et 'Sorry, are you an Estonian by any chance?'. Nii hea nina siis osadel kaasmaalastel :) Markus oli ka murumängudel kohal ning hoidis eestlaste lippu endiselt kõrgel - eestlased kui austraalia laste sõbrad, kes ennastsalgavalt noorte eest alkoholi hävitavad. Kaldun suts soosse teemaga, tegelikult tahtsin öelda, et ikka uskumatult palju on siin oma riigi rahvast. Juba kogunemisel näitas oma nägu üle 30 kodaniku ja kes teab palju neid veel ümbruskonna padrikus luusimas on/oli. Igatahes - kes eesti keelt harjutada tahab, see ei pea mitte ainult omaette pobisema.

Olid väga teistsugused jõulud. Kogu selle kogemuse võtab hästi kokku ühe sõbra pühadetervituses sisaldunud tarkusetera: "Variety is the spice of life". Rohkem sõnu pole vaja :)