28. jaanuar 2010

Kreeka


I bet you didn't see this post coming ;) Kuna see jutt sai kohe pärast reisi valmis kirjutatud, kuid mulle endalegi segastel põhjustel mitte avaldatud, siis ajaloolise tõe huvides peab see siiski päevavalgust nägema.. Aga nüüd Kreekasse (ongi ju ainult 9 kuud mööda läinud sellest)!

Niisiis, 25ndal märtsil 2009 aastal ärkasin hommikul, peale 4-tunnist und, ühes Christchurchi hostelis ning umbes 55h hiljem sain taas voodi rüppe, kuid sedakorda juba teisel pool ekvaatorit, Kreekas. Vähemalt pakkus Emirates eeskujulikult süüa ning meelelahutust, sest no ei õnnestu mul lennukis kuidagi sõba silmale saada. Kuigi vahemaandumisel Sydney-s tuli peale täitsa kodune tunne (telefon sai taas koduvõrku ning ka pangakaardiga võis lisatasudeta sulli välja võtta :) ja Bangkoki ning Dubai lennujaamadki tõid 'pisara' silma, ei tahaks niipea sellise ajakava ja kestusega reisi uuesti läbi elada.

Haruldaselt vihmamärg Dubai

Kreeka algas kohe piinliku sündmusega - lubasin oma Kreeka sõbra Costas-e nõo juurde ainult paariks tunniks tukkuma jääda, kuniks ta töö lõpetab; kuid ärkasin hoopis 13h hiljem, telefonis ootamas sõnumid stiilis "Mul lõpeb töö 30 minuti pärast, tulen sulle järgi ja siis lähme välja õlut jooma" ning "Kuule sind oli võimatu üles ajada, kohtume hommikul"...

Hommikul õnnestus mul veidi isegi vene keelt harjutada, sest Costase perekond on vene ja ukraina taustaga ning kuigi tema nõo vanaema oskas küll kuute keelt, siis inglise oma polnud nende hulgas. Välja tuli mul muidugi lõbus inglise-vene-segapudru, kuid no mõne lause ikka ära purssisin. Kui lõpuks Costas mulle järgi tuli, võtsime peale veel ta Poola päritolu tüdruku Ewa ning läksime Ateena vanalinna jalutama. Kuna Costas on Kreeka filoloogiat õppinud, siis giiditeenust sisse osta ei olnud tarvis - iga hoone, mäe, samba ja kivi kohta tuli mingi lugu või kommentaar :)


Järgmisel hommikul kl 6.30 tõustes ootas mind soovimatu üllatus - kerge toidumürgitus. Ei tea, kas tegu oli 'põhjapoolkera-bakteri', harjumatu Kreeka kodutoidu või ühe türklase valmistet kebabiga, aga sitast enesetundest enam pääsu polnud. Ilm oli loomulikult ilus ja plaanitud saaretrip ära jätta oleks olnud puhas lollus. Üks poola kutt ning tema austria tüdruk peale korjatud, leidsime end Ateena sadama-eeslinnast nõutute nägudega passimas - olime just ühest praamist maha jäänud ning järgmine maksis rohkem kui lendamine Ateenast Riiga. Costasel oli lahendus varnast võtta ning paar tundi igavaid kiirteid ning ilusaid mägiteid hiljem olime ühes imepisikeses sadamalinnas, soovitud sihtpunkt üle lahe paistmas. Üsna koomiline oli kogu seltskonna ja auto eest kokku maksta 5€, Ateenas ei saanud selle raha eest isegi sedasamust türklase kebabi.


Kel mõnel pisikesel Kreeka saarel meeldinud on, siis tõenäoliselt tunneks ta end koduselt ka Poros-el. Hästi säilinud vanaaegsed punaste katustega valged hooned, hubased kohvikud, kitsad vooklevad teed, palmidega palistatud lahesopikesed ja türkiissinine selge vesi lausa kutsuvad sinna kauemaks kui üheks päevaks olesklema jääma. Saareelus on lihtsalt midagi erilist, selle rahulik rütm ning kerge isoleerituse tunne aitab väga hästi relaxida. Kui Austraaliat ka saareks pidada, siis võib öelda, et elasin julgelt üle aasta ainult saarte peal. Võibolla siit ka aussie-de chill ellusuhtumine ;)



Kuna kõht elas mul oma elu, siis järgmised paar päeva tegelesin suuremal või vähemal määral ainult taastumisega. Naljakas oli siis magama minna, kui Costas öövahetusse tööle läks ning järgmisel päeval temaga samal ajal üles tõusta. Vähemalt aitas kogu see magamamine koju jõudmise ajaks kenasti jetlag-ist üle saada ja üldse eesseisvateks tagasi-integreerumise tegevusteks jaksu koguda... Natuke uitasin veel Ateenas ringi, vaatasin eluveidrate liigutuste saatel toimuvat vahtkonnavahetust, kondasin kesklinna pargis asetsevas tasuta loomaaias, ronisin 300-meetrise mäekese otsa, vaatasin üle esimeste modernsete olümpiamängude tarvis renoveeritud marmorist staadioni (millel on kõigele lisaks ka avalik marmorist WC) ning šoppasin veidi.

Kuna teed Ateenas on umbes sama 'head' kui Tallinnas, ainult 3x tihedama liiklusega, siis otsustasid meerid teatud päevadel teatud autodel kesklinna sissesõidu keelu kehtestada. See võimaldas mul tutvuda suht uue Ateena metroosüsteemiga, mis oli huvitav just selle poolest, et kõikides jaamades olid väga lahedalt eksponeeritud kogu iidne kraam, mis antud kohas väljakaevamiste ajal leitud oli. Muuseumi väga enam ei kippunudki :) Ja ega ma ise sinna liiklusesse väga ei kipukski - lõunamaise temperamendiga rakendatud kamikazelik sõidustiil kombineeritud ajuvabalt kitsa parkimisega jätavad 1-eurosest metroopiletist suht hea mulje.

Kuigi plaan oli ka Kreeka maismaal mõnda randa jõuda, siis Ateena auklikud teed ja Costase sõbra kõveraks sõidetud velg tähendas seda, et minu viimasel päeval selles riigis istusime natuke liiga palju aega töökojas ja ootasime, et temperamentselt rääkivad, kuid aeglaselt liigutavad mehed veljed taas ümaraks taoksid. Randa küll jõudsime, kuid peale halli taeva, kõledavõitu olemise ja ühe hullu 'talisupleja' ei olnud seal suurt midagi...


Õhtul oli mul veel viimast korda võimalus seigelda mööda Ateena kitsaid ja räpaseid tänavaid, et jõuda ühte tõelisesse Kreeka restorani. Cosatase valik oli suurepärane ning moussaka ja mitu teist rooga, mille nimed enam meelde ei jäänud, maitsesid hästi. Ja kõht ka enam ei protesteerinud, järjelikult oli värske kraam.

Tegelikult mu ettekujutus Ateenast oli midagi hoopis grandioossemat - iidne ajalugu ja demokraatia häll ikkagi... Aga reaalsuses oli kõikjal graffiti, tänavad olid räpased, ruumi ei olnud isegi kahel jalakäijal kõrvuti kulgeda ning millestki rohelisest võis ainult unistada. Avarusest oli tõsiselt puudu, Roomaga võrreldavat efekti ei suutnud ta küll kuidagi tekitada, pigem valitses seal Istanbuliga sarnane tohuvapohu.


Kui pensionipõlve peaks kuskil Euroopas veetma ning kliimasoojenemine Eestist veel Prantsuse Riviera-t teinud pole, siis mõnel Kreeka saarel võiks suvila olla küll. Kui peaks aga mõnda Lõuna-Euroopa keelt õppima hakkama, siis pigem jääks sõelale hispaania või itaalia oma. Ilusam kõla ja ladina tähestik :)



Hetkel olen aga tagasi Eestis ning üritan hoopis eesti keelega harjuda - raadio, tv ja üldse inimesed poes-pargis-tänaval tekitasid alguses vääga võõristava-naljaka tunde. No ei tundunud see loomulik! Nüüdseks on seljataga juba mõni nädal kontoritöödki; väikestest keskendumisraskustest hoolimata on päris hea tunne tagasi 'oma tööriistade' juures olla. Kallite inimeste nägemisest tulevast rõõmust ei hakka üldse rääkimagi, päikest on ka suht palju olnud - praegu ei tahakski kuskil mujal kui just täpselt siin olla...


Ja tagasi 2010 aastasse - nüüdseks on maailmatuuri lõpust möödas 10 kuud, seljataga juba ka lühem reis Keeniasse (ehk jõuavad muljed siiagi..) ning töö-kool-trenn-kodu rütm on juba päris hästi omandatud. Kokkuvõtte ja võrdluste tarvis oleks vaja omaette postitust, aga kui nüüd šnitti võtta Merle ideest, et tagasivaade tuleks teha sama pika aja pärast kui kogu värk kestiski, siis on mul veel 6 kuud selle momendini aega :)

Kommentaare ei ole: