18. oktoober 2011

Welcome to Colombia - Bogotá!

3h unega 30+ h reisimist. Väsimus-hallukad ja mitte-enam-kõige-parem-otsustusvõime. Linn, kus iga neljas inimene saab kuriteo ohvriks ja levinuim valge pulber pole mitte jahu. Note to self - püüa palun järgmisel korral natuke värskem olla!

Päikesetõusueelse Bogota õhk oli oluliselt kargem kui Londonis, kuid selle üle ei maksagi väga imestada, sest tegu on kõrguselt 3nda pealinnaga maailmas (@2600 m). Ööpäeva keskmine 14C aga ei takistanud palmidel seal kasvamast...



Muide, hommikul kl 6 hotelli saabumisega on see tore lugu, et saad "2 in 1" diili - jõuad 2 korda 24h jooksul magama minna :) Pärast esimest uinakut sai juba reaalsustaju tagasi ja kui kõht esimeses ettejuhtuvas restos klassikalist kolumbia kartuli-maisi-kana-avokaado hautist täis süüa, võib vabalt ka linna avastama minna.



Olles endiselt moodsa kunsti lainel Euroopa pealinnadest, ei saanud ka uuel mandril sellelt sageduselt ära. Erinevalt Pariisist (aga sarnaselt Londoniga) oli muuseum tasuta.



Suurem osa maja oli tegelikult täis kõiksugustes vormides Fernando Botero teoseid. Tüüp on selgelt kõige popim kunstnik omas riigis - ta kunsti ja temanimelisi muuseume-parke-tänavaid võib leida igast suuremast Kolumbia linnast ja kuuldavasti ka Pariisist, NYst, Madridist jne. Midagi paeluvat ta korpulentses stiilis igaljuhul on, seda ei saa eitada...



Pärast pimedat manas Bogota ette natuke teise näo ning peaväljakul fotovõimalusi otsides hakkas kõiksugu kahtlasi tegelasi külje alla ujuma. Targem oli kaamera kotti heita ning supermarketisse puuviljaletti rüüstama minna. Kahjuks on sellest eeskujulikust uute ja tundmatute puuviljade degustatsioonist fotod peaaegu täiesti puudu, aga võib häbita öelda, et pilt oli kirju.



Mangosteen, zapote, puu-tomat, lulo, pitahaya, guava, kääbus-mango ja mõni puuvili veel, mille nime on võimatu meenutada, andisd seinast seina elamusi. Guava oli ilmselgelt liiga toores; puut-tomat meenutas küll tomatit, kuid samas ka mitte; zapote oli maitsev ja täidlane, aga hakkas pärast 3ndat lusikatäit vastu; mangosteen oli meeldiv ja värske, kuid liiga pisike ning seemne-viljaliha suhe polnud kõige parem; lulo mekkis oluliselt paremini kõiksugustes kokteilides, kuid ohtra suhkruga kannatas ka paljalt süüa; ja õhtu staar oli pitahaya - kollane kaktuse õis, mis struktuuril meenutas kauget kiivi sugulast, aga maitselt oli magusam. Väidetavalt on tegu vihase vitamiini-mineraalainete pommiga ning kui plaanis on neid tarbida üle kahe, peab hoidma tualeti ligi. Olgugi, et üks kilo seda hõrgutist maksis $15 960, leidis see edaspidi tee ostukorvi küllalt sagedalt :P



3nda maailma riigi suurlinnale kohaselt on Bogota täis vaesust, kuritegevust, prügi, õhureostust, müra, hulkuvaid koeri, kalleid hindu ja suuremal hulgal inimesi, kes kõik tahavad gringolt oma osa saada. Võibolla ei andnud me Bogotale piisavalt võimalust, aga igal juhul jäi järgmisel päeval rahvusvahelise kaitse all olev koloniaalarhitektuur sinnapaika ning loksusime hoopis tööpäeva jagu tunde vahapalmide oru poole - Salentosse.

Kommentaare ei ole: