22. apr. Day5 - Kings Canyon

Öö möödus kõrbes, peateelt eemal eikellegimaal. Ülituuline oli ning pool ööd nägin pidevalt õudukaid, kuidas kurjad farmerid meie Toyotsi aknad kirkadega sisse peksavad ning me enam seal magada ei tohi. Taas kord vaatega hommikueine sisse pugitud, jõudsime peagi Kings Canyoni matkaradade algusesse.

Otsustasime loomulikult pikima ja raskeima 'jalutuskäigu' (no otsetõlge sõnast 'walk' kõlab ju nii, kuigi tegelikkuses võib see tähendada ka püstloodis kaljude otsa ronimist) kasuks. Rada algaski paljulubava 120-meetrise (vertikaalis) tõusuga kanjoni servale, kust siis juba rahulikum rada edasi läks. Mu kõikvõimas käekell näitas tõusu kiiruseks 22 m/minutis, mis on päris hingekinnitõmbav tempo.



Aga ronimine oli seda väärt ning iga järgmine kilomeeter tõi aina lummavamaid vaateid. Kord oli näha ajahambast puretud ja lagunenud, kord nagu noaga lõigatud siledaid kanjoniseinu, kord kasvas lagedal platool justkui otse kivist välja uskumatult suur hulk puid ja taimi, kord oli paista ainult üksluist kaljumustrit. Ja hetkeks tundus, nagu kanjoni põhi oleks täpselt sama kujuga kui ümber pööratud Uluru...

Tee viis meid läbi ka kohast nimega Eedeni aed, mis hämmastas kõrbele väga ebaharilikult lopsaka loodusega ning kõlava linnulauluga. Tegu oli kanjoni seinte poolt kaitstud oaasiga, kus aasta läbi leidub vett ning kuhu on elama jäänud maailmas väga haruldased iidsed taimed ajast, mil veel dinosaurused mööda maad ringi jooksid ja endale paarilist otsisid. Võrratu, mis imesid loodusel ikka varuks on. Üleüldse on kanjonite juures midagi aukartustäratavat, istud lihtsalt kuristiku äärel kaljunukil ning tunned, kui väike sa tegelikult oled...

Visuaalselt võimas, pilvine ja tuuline, matkamiseks ideaalne poolpäev ning ca 10km läbitud distantsi selja taga, asusime Alice Springs-i, järjekordse Austraalia ikooni poole teele. Läbida ei tulnud küll rohkem kui 330 km, kuid 100 km sellest oli unsealed ehk kõva katteta tee. Jah, tunnistan ausalt, et tegelikult ei oleks me ka seda oma rendibussiga teha tohtinud, aga see tundus lihtsalt nii ahvatleva shortcut-ina, et no ei saanud kiusatusele vastu panna. Ega seda keeldu põhjuseta lepingusse pandud, outback-i teed võivad kohati VÄGA karmid olla. Tänu heale hooajale kinnijäämise ohtu küll polnud, kuid mõnes kohas oli üle 30 km/h täiesti võimatu sõita ning ajaliselt ilmselt me suurt midagi ei säästnud. Ja köögikraani veepump jättis ka osad tükid kruusateele, ähvardades meid 3ks viimaseks päevaks kuivale jätta. Enne kui te muretsema hakkate, olgu ennetavalt öeldud, et Alice Springs-is leidis pump endale uued jupid ning vesi voolab taas.

Keset kõrbe laiuvad meteoriidikraatrid vaatasime ka üle, kuna nad juba teele jäid. Üsna ebamaine koht, nagu Marsi vm võõra planeedi maastik. Infotahvel teatas samuti uhkelt, et siin on USA astronaudidki enne Kuule maandumist ühtteist harjutamas käinud. Ju nendest jäi maha ka kauguses saladuslikult plinkiv tuluke, mille allikat või otstarvet meil ei õnnestunud kindlaks teha.

Õhtu hakul ületasime Alice-i piiri ning kuna kell veel väga hiline polnud, tahtsime õhtust maksimumi võtta. Valisime välja basseiniga karvanipargi ja check-isime sinna ka reaalselt sisse. Well, üks kord siiski õnnestus ka (peaaegu) aus olla ning öömaja eest tasuda. Kohas pidime ruttu pettuma, sest basseinid olid jääkülma veega, reklaamitud WiFi oli üüratult kallis ning teisi veepumba doonoriks sobivaid Britz-i campervan-e ka eriti ei olnud.

Toitev õhtusöök, paar Viru Valge koksi ja seadsime sammud AS kesklinna poole, et natuke sealset õhtumelu vaadata. Teisipäeva tõttu olid enamus baare kas kinni või istusid seal ainult üksikud hinged. Tegime Bojangles-is ühed õlled, ajasime oma campervan-iga veidi kängurusid ja jäneseid taga ning läksime ära tuttu. Pealegi, taas tuli järgmisel hommikul kl 6 tõusta, et niigi lühikesest tripist maksimumi võtta.

Fotod