Kas sellist lennujaama me siis tahtsimegi?!

Kirjutan seda jutukest kohas, kus pole kuigi tõenäone oma ööd mööda saata - Sydney lennujaama EES. Lennujaamades olen ennegi ööbinud, aga kunagi pole mind sealt veel välja visatud. Põhjuseks ei olnud minu normidele mittevastav käitumine ega mu jope sinine värv, põhjus oli hoopis palju proosalisem (ning aussie-lik) - lennujaam pandi kinni. Töötajad on ka inimesed ning backpacker võib vabalt öö õues metallpingil mööda saata. Olgu Allah õnnistatud, et ma seda reisi talvel ette ei võtnud.

Inimtühi, peagi aeti ka fotograaf välja

Et miks ma siin olen? Ühes peatükis sai lubatud, et kui tööagentuurid mind suurkorporatsioonide (IT-osakondade) orjussesse müüa ei suuda, siis pagen venelaste pealetungi kartva eestlase kombel ära läände. Lunastasin siis pühapäeval pileti Perthi ja ei pidanud paljuks 6h enne lennu väljumist end siin sisse sättida. Nüüd on vähemalt millest kirjutada. Kui ma juba pliiatsi välja võtsin, siis pajatan mõnest pikantsest sündmusest veel.

Eelmine nädal möödus suuresti intervjuude hirmus ning ei puudunud palju, et ma selleks otstarbeks Melbourne-i oleks lennanud. Kuna tegu oli lihtlabase agentuuri screeningu-intervjuuga, siis Michael (Talitha mees) veenis mind ümber mõtlema ning pidin tühistama juba organiseeritud majutusegi. Temal ei olevat ükski sellistest sündmustest reaalse töökohani viinud, kaine mõtisklemine ka mõnede teiste nüansside üle nihutas lõpuks kaalukausi mitte-lendamise kasuks. Jäin siis uudiseid Gold Coastilt või Tasmaaniast ootama, kuid nagu mu jutu algusest järeldada võib, siis ka nendest niidiotsadest midagi head ei sündinud.

No hüva, kuna mulle on backpacker suurelt otsa ette kirjutatud, siis oli aeg saatusega leppida ning alustada lihtsamat sorti töö otsimisega. Millega jõuame välja reaalse intervjuu hirmuni. Lubasin reedel kl 15.30 platsis olla, kuigi mul päris täpselt ettekujutus puudus, et mis tööle ma kandideerin. Lubati ainult suuri rahamägesid marketingi vallas ning korraliku kodanikuna ei tahtnud ma sel puhul intervjueerija ette päris T-särgis ilmuda. Pool päeva raisatud ning mul puudus endiselt hea hinna-sobivuse suhtega triiksärk. Aga viimasel hetkel käis peast välgatus läbi ning soetasin koheselt $80 maksva viisaka, kuid raskesti hooldatava (loe: seljakotti mitte sobituva) riideeseme.

WCs kiirelt silt küljest ära, särk selga ja padavai teise linna otsa ajama. Kuna eemaldusin (paberil) kaardistatud territooriumilt, siis keerasin ühel ristmikul loomulikult vales suunas. Intervjuu alguseni loetud minutid, kiirelt telefon Google Maps-iga taskust välja, kurss tagasi õiges suunas ja gaas põhja. Krikamad kriidid juba kindlasti aimasid ära, et plaan nägi ette pärast intervjuud aussie heatahtlikkuse ära kasutamist ning särgi tagastamist. Aga sel hetkel tundus mu plaan vett vedama minevat, sest 28C sooja ning seljakotiga mäest üles jooksmine tähendab ainult ühte vedelikku - higi. Ja ohtralt.

Ma olin grupiintervjuul 10st inimesest esinduslikkuselt kolmas ja loomulikult oli töökoht minu (mitte et teised tööd ei saanud). Ülesandeks oleks olnud ukselt uksele käimine ning inimeste uue energiateenuse-pakkuja usku pööramine. Kodus tegin veidi matemaatikat ning otsustasin, et enam-vähem enda ära elatamiseks tuleb arendada 1 inimene per tund tempot, mis aga ei tundunud kuigi reaalne. Pluss suvi Southwesterniga oli veel liigagi värviliselt meeles... Ja nüüd ma olengi siis lennujaamas ning kell on 4 hommikul.

Aga et mis siis särgist sai? Väike triikimine ning 'väike valge vale', et sain tüdruku käest jubedalt pragada, sest meil säästueelarve, aitasid kenasti ning mul rahakott $80 võrra jälle raskem.

Reede õhtul toimus aga üks väga ootamatu ärasaatmispidu - Thierry ilmus eikusagilt Sydneysse ning teatas, et tal läheb järgmine hommik lennuk Prantsusmaale. Vanaisa haiglas, kurb lugu. Aga Austraaliaga tuli korralikult hüvasti jätta ning selleks puhuks sobis väga hästi Triinu korteri miljonivaatega katus, vein ja Thierry tahtmatult Brisbane-st lennukiga smuugeldatud weed. Sai üle vaadatud nii mõnigi meelelahutusasutus ja mõned päevad hiljem selgus, et ühes neist olime me isegi Alex-iga (Cairns-Sydney sõiduteenuse pakkuja) kokku sattunud :) Koju jõudsin igatahes läbimärjana kell 5 hommikul. Ärge küsige.

Reede õhtul võib nii mõndagi juhtuda

Et mu niigi hädist olemist järgmisel päval veelgi viletsamaks teha, otsustas mingi pervert mu aluspesu nöörilt pihta panna! Ei tea, kas teda erutas pesu värv või Calvin Kleini nimesilt, aga loodan, et ta on nüüd rahul oma uute pükstega. Maailma eri nurkade hosteli nööridelt ei olnud nad veel kellelegi silma jäänud ja nüüd lukustatud kortermaja katusel juhtus selline häbiväärne sündmus. Kings Cross ikkagi, pole midagi parata (geide ja veidrike kontsentratsioon on selles linnaosas maailma keskmisest tunuvalt kõrgem). Ei tea, kas õhtupoole tahtis sama kutt veidi romantikat tekitada ja küünaldega mulle külla tulla või mis, aga igal juhul meie korteril ainukesena kogu majast puudus elekter. Hea, et ta viimasel hetkel siiski ümber mõtles...

Esimest adventi tuli mul esmakordselt veeta 22C soojuses, suitsulõhe-spinati-tomati-seene-toorjuustu rooga nautides ja suurlinna tulesid katuselt imetledes. Tegu oli ühtlasi ka minu ja tüdrukute kooselu lõpuga, mida tuli vääriliselt tähistada. Aitäh, Triinu, võrratu õhtusöögi ja üldse kogu ülihea kogemuse eest!

Hüvasti, Sydney

Paar viimast ööd Sydneys veetsin taas sams backpackeris, kus alguseski, seega on hea tuua sisse väike võrdlusmoment. Võrreldes eelmise korraga:
* tuba oli kallim, kuid kehvem
* sain tõsiselt pureda "voodiputukate" (bedbugs) poolt. Loodan, et nad minuga kaasa ei reisi.
* netti jagus iga päev kõigest 2ks tunniks, pärast mida omanik selle välja keeras, sest keegi tropp tiris pronni alla
* varastati ära mu (kasutatud) sokid. Tõmban ikka erilisi veidrikke ligi...
* deliiriumis toakaaslane otsustas terve külmkapi sisu prügikasti tühjendada
* kaotasin pokkeris järgmise päeva lõunasöögi-raha
* minu äraoleku ajal oli seal elanud 7 eestlast
* enamus elanikke olid endiselt samad
* seal peatusid samad saksa tüdrukud, kellega Thierry Cairnsist Brisbanei roadtrippis.

Kuupäev on muutunud ning olen jutu lõpuks jõudnud sujuvalt Perth-i. Esmamulje (bussiga lennujaamast kesklinna loksudes) oli - olen jõudunud lõputusuurde maalinna!! Pisikesed vanad majakesed, unised tänavad ja palju pensionäre. Keskuses pilt küll veidi muutus, mõned kõrghooned andsid linnale tooni, kuid kui kell 6 kukkus, suri kõik täiesti välja, isegi supermarket pandi kl 7 kinni. Sydney meluga ei anna üldse võrrelda... Toit on samuti kallim ja ega majutuski mu eelmisest peatuspaigast odavam pole. Oh isolatsiooni rõõmud! Selle teeb aga ehk tasa inimeste suurem osavõtlikkus sinu suhtes, sa ei ole neile järjekordne näotu isik, kes vastu tuleb. Ja kesklinnas on tasuta ühistransport :)

Tsutike olen siin tööd otsinud, kuid hostelirahvaga rääkides jääb samuti kogu pildist küllalt depressiivne mulje. Kõikjal mujal riigis on vist käibel mingi legend, et Perth-is ootavad sind ees pudrumäed ja mannavahujõed. Teisel päeval ma veel mingeid järeldusi ei tahaks teha, aga võibolla nädala-paari pärast puistan siia isegi vihast ja roppu sõimu.