On (ok, oli) pühapäev ning aeg vaimu toita. Võtsin siis ette Uue Lõuna Wales-i kunstigalerii, mis asub keset suurt hästihooldatud ja idüllilise väljanägemisega parki. Kuigi lühikese ajalooga austraallased on üritanud selle hoone püstitamisega ajalugu kunstlikult luua, tuleb nende auks öelda, et palmide ja vanade (tõenäoliselt kuskilt pihta pandud) kujudega ümbritsetud sammastatud galerii mingi antiikse sädeme isegi tekitab. Itaaliaga loomulikult võrrelda ei anna..Sissepääs on siin riigi poolt ülal peetavatesse galeriidesse enamasti tasuta, nii et ka kodutud saavad kunsti nautida. Pühapäev on kohale toonud väga kirju rahvamassi ning kuigi ohverdada tuleb veidi vaikust ja rahu, saab selle eest näha 'liikuvat kunsti'.
Ma ei hakkagi väitma, et ma mingi suur kunstihuviline olen või sellest teemast ülearu palju tean. Mulle lihtsalt meeldib tunda neid emotsioone, mida teosed mus tekitavad. Ja õhkkond on seal samal ajal nii rahustav kui ka inspireeriv, vahel on sellist hingetoitu tarvis. Vanu lummavaid maastikumaale silmitsedes mõtlen ma alati, mida kunstnik sel hetkel tegelikult nägi, kui palju on sellest reaalsus ja palju kunstniku peas. Ennast nendele piltidele sobitades annab korraks ka ajas tagasi rännata. Mõnus ja pehme tunne.
Kaasaegse kunsti hulgast leiab sageli päris huvitavaid teoseid, olgu tegu siis maalide, fotode või skulptuuridega. Aga samas on see ka kompromissitum, sest mõnda asja ei suuda kohe mitte kuidagi seedida. Sydney nüüdiskunsti muuseumisse ma veel jõudnud pole, kuid ühtteist sai ka seal näha. Kunsti nautimisega on ainult see värk, et mõnu saab tunda ainult nii kaua, kuni kõht hakkab pilli lööma. See tähendab siis umbes 4-tunnist akent, kuigi kogu ekspositsiooni läbi tuhnimiseks läheks päevi. Seda juttu rääkides on mul muidugi häbi tunnistada, et ma pole isegi Eesti oma KUMUs käinud. Oh well, igale poole ju jõua!Kultuur vol. 2. Teisipäeva õhtul võtsin taas väiksel viisil linna seltsielust osa, kuid see kord mitte päris nii kultuurselt. Ma vähemalt ei liigitaks uut Bondi filmi päris sinna kategooriasse. Kuna teisipäev on Austraalias selline päev, kus kinopiletid on kõikidele filmidele ja seanssidele tavapärasest märksa soodsamad, siis see oli sama hea aeg kui iga teinegi järjekordne spioonifilm üle vaadata. Minuga ühines Taivo, hea peretuttava poeg, kes juba pea 2 kuud siin linnas on pesitsenud. Pärnus lahutas meie majasid ca 1 km, umbes nii ka Sydneys. Väike maailm. Juhustest rääkides, siis põikan korra mõned päevad tagasi minevikku, laupäevasele Kings Crossi turule.
Jalutan seal ringi ning otsin parasjagu koorega pähkleid (mida kuskilt leida pole) ning järsku kuulen eesti keelt meenutavat mõminat seljatagant. Loomulikult olidki heledapäine Taavi ning tema pisitütar eestlased! Taavi kaaslane õpib siin ülikoolis ning ta ise üritab ühte Eestis populaarset, kuid Austraalias mitte veel levinud internetiäri käima lükata. Kui tuli jutuks, et kus ma elan, siis selle peale ütles Taavi: "Aa, ma elasin ka seal Westbury hoones, 4. korrusel. Kui sealt välja kolisime, andsime koha järgmistele eestlastele üle." Päev hiljem koputasin siis korteri 407 uksele ning ennäe imet - kaks maarjamaa neiut täitsa olemas :)
Aga tagasi kino juurde. Ei, ma ei kavatse põhjalikku filmi ülevaadet siia võluda, pidin lihtsalt ütlema, et tegu oli väga võimsa kinoelamusega (ja seda mitte Daniel Craig-i näitlemisoskuse ega välimuse tõttu). Nimelt sattusime G-Max nime kandvasse saali, mis uhkeldab 25-meetrise ekraani, SUURTE tugitoolide (koos väikeste lauakestega nende vahel) ning VÄGA VIHASE helisüsteemiga. No tõesti, action-stseenide ajal läbistasid helilained iga viimase kui raku ning ennast Craigi nahka kujutada oli palju lihtsam. Ja eesti valuutas maksis pilet napilt alla 100 krooni. Coca-Cola Plaza peaks eeskuju võtma.Filmist endast. Ei olnud seal high-tech seadeldisi, ei olnud 'õiget' bondi-tüdrukut, ei olnud tavapärast glamuuri ning lõpp tuli ka täiesti tühjast kohast. Võibolla kahandas elamust mu vilets mälu, sest no ei suutnud kohe silme ette manada, mis eelmises jaos toimus, mistõttu osad nüansid jäid segaseks. Jälle hea marketingi trikk - soovitame enne kinno minekut eelmise filmi DVD osta/rentida! Ning nagu lõpust eeldada võiks, siis tuleb saagale peagi lisa. Aga siiski-siiki - elamus oli sünge ja jõuline, vaataks selle ära ka praegust infot teades.
Kaader Bondist, mugava tugitooli rüppestDarwinis oli ka Paspaley pood, kuid midagi nii uhket olen ma vähe oma lühikese elu jooksul näinud. Tore teada, kuhu mu räpase töö vili lõpuks välja jõudis. Ja hinnad... Alla $1000 ei leia sealt midagi. Kui rääkisin neile, et ükspäev leidsime kuldset värvi piraka pärli, mida ma rohkem kohanud pole, siis juhatati mind 'eliitleti' äärde ning mida ma näen - mulle vaatab vastu täpselt samasugune pärl kuldse kee otsas (vaata pilti)! Ja pakkuge, mitme kilo võrra see rikka turisti rahakotti kergendab? Ei rohkem ega vähem kui $50 000!?! Ja me oleks selle pärli äärepealt merre kukutanud...
Pildil on üle saja tuhande dollari
Jõulud palmide, kõrghoonete ja rohelise muru keskel
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar