Uskumatu, aga tõsi. Reede (18.04) hommikul oli elevus hinges ning kui Janno lõpuks meie uue ratastel koduga pulti sõitis, särasime Thierry-ga nagu jõuluküünlad. Järgmised 8 päeva veedame väga ägedas, peaaegu tutikas (68k km odomeetril Austraalia mõistes just seda tähendabki) kõrgendatud katusega Toyota HiAce minibussis. Sees on olemas kõik (sõltumatuks) eluks vajalik - kraanikauss, 60 liitrine veevaru, mikrolanieahi, gaasipliit, külmik, röster, veekeetja, kapid-sahtlid kõikvõimalike köögitarvetega, all üks suur ja üleval veidi lühem, kuid sama lai voodi, õuemööbel, valgustid jne jne. Pea kõik on detailideni läbi mõeldud ning no tõesti tekib täitsa kodune tunne seal. Eestlaslikult aga ei pääse ma ka vingumisest. Näiteks on olemas 240V pistikupesad, kuid sealt saab voolu ainult karavanipargis (või kus mujal tahes) üldisesse vooluvõrku ühendatud olles. Sama peab tegema ka teise aku laadimiseks, mis tähendab, et üle kolme päeva ikka päris omapäi olla ei saa, kui külmikust (ning kaameratest-läpakatest) loobuda ei taha. Suurem genekas annaks igal juhul sõltumatust oluliselt juurde...
Teine mure on ülikitsas esiosa, mis autos oleva sildi järgi on mõeldud kahe täiskasvanu ja ühe lapse transportimiseks. Keskel istuja on aga pärast paari tundi sõitmist valmis tapma, et kõikvõimalikke kangeks jäänud ihuliikmeid kosutada. Ja külg külje kõrval sõitmine on üldse üsna higine kogemus, mida 3 meesterahvast endi meelest just eriti seksikaks ei pea. Taga on aga olemas ju täismõõdus voodi ning kaua me end keelust seal mitte sõita häirida ei lasknud. Pärast esimesi edukaid katsetusi oli tunne nagu sõidaks tõelise limoga - 2 inimest saavad sõidu ajal magada, süüa ja mängida :D Ja parem oleks, kui juht hunnikusse ei paneks.
Esimese päeva hommik läks suures osas shoppingu ja üldise munemise nahka, õhtuks jõudsime aga siiski Flinders Ranges-i rahvusparki. Plaan oli see juba esimese päeva jooksul üle vaadata, et järgmiseks päva õhtuks siis kenasti Coober Pedy-sse jõuda. Tegelikkuses toimus aga õhtu hakul võidujooks päikesega, et kuskilt ägeda mäe otsast päikeseloojangut ja videvikuvalgust nautida. Suure tee pealt näitas silt Jarvis Lookout ja kaua me mõtlema ei pidanud, kas sinna pöörata või mitte. 6 km kruusateed ning enam autoga edasi sõita ei tohtinud. Samas polnud me kaugeltki veel kuskil vaatepunkti meenutavas kohas, et midagigi ilusat näha. Tormasime siis autost välja ja panime jooksuga mööda rada edasi, päike aga langes aina madalamale. Tee ei paistnud meid kuskile huvitavasse kohta viivat ja sissetallatud rajad ongi könnidele. Lühikestes pükstes ja T-särgis läbi kuivanud bush-i kaljudeni sumpamine ning siis nende otsa ronimine oli märksa parem idee, hoolimata järgmisel hommikul ilmnenud veidratest sinistest laikudest kriimustuste ümber (poison ivy and Sopranos, anyone?!?).
Ülalt sai kogeda võrratut rahu, vaikust ja hingematvat valgusemängu, kõike seda saatmas üksindust ja tühjust rõhutav tuulekohin, lindude kriisked ning mõned kängurud, kes hüppasid kaljult kaljule peagi pimedusse kadudes. Kaljudel korraldatud fotosessiooni käigus aga juhtus üks ülimalt kahetsusväärne intsident. Tuleb välja, et Thierry taskutel on lisaks asjade hoidmise omadusele ka võime neid oma suva järgi lõhkuda ning nüüd olen ühe kinni kiilutatud objektiiviga Canoni omanik, millest roadtripil kahjuks vähe kasu on. Seega päris oma armastusega tehtud fotoreportaaži siit tripilt tulemas ei ole, püüan teiste kaameratest mingi selektsiooni kokku panna. Tehnikat kulub reisil päris korralikult ja kui nii edasi läheb, siis autot varsti küll enam osta ei taha/suuda.
Õhtul testisime veel oma uut kööki ja magasime ühes teeäärses parkimisalas, mille ees, nagu hommikul selgus (kõik 'huvitavad' asjad selguvad ju alati hommikuti [kui hitte tuleb ühte jutti, by Bläck Rokit]), oli silt 'No camping'. Oh well, legaalselt ei tohiks kuskil mujal peale karavanipargi üldse ööbida, aga ega backpacker väga seadusekuulelik loom pole ning väikest närvikõdi peab ju ka olema.Esimese päeva pildid:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar