Sedakorda siis väike tagasipõige minevikku. Kui kuulsime Dan-i rääkimas mehistest 4-veolistest autodest, mis keset kõrbe üksteisega mõõtu võtavad ning sellest, et ta on ühe sõbra pitimeeskonnas eesoleval nädalavahetusel taolisel üritusel kaasa löömas, tekitas see meis koheselt elavat huvi. Lubadus meile ÕIGET 4WD-d näidata ning kutse nendega ühineda oli kõik mis vaja, et oma nädalavahetuse plaanid "ümber teha" ning sõita Melbourne-st 800km kirdes asuvasse linnakesse nimega Condobolin.Kui eestlased saavad Kristuse ülestõusmise puhul vabaks ainult reede, siis austraallased ei pidanud paljuks antud sündmust ka esmaspäeval tööst prii päevaga tähistada. See tähendas pikka nädalavahetust ning varast neljapäevast starti reisile, mis Euroopa mõistes võrdub umbes Pärnu-Varrsav otsaga :) Kl oli 18, kui teele asus karavan, kus kõige ees sõitis käruga Nissan Patrol, reisijateks Sandy (võistlusmasina juht ja tiimi omanik), tema tüdruksõber Jess (rallil kaardilugeja) ning 2 mehaanikut. Treileri kumme lõhkemise piirini pigistavaks koormaks oli rallimasin (samuti Nissan Patrol), kuid oluliselt ümber ehitatud ja täiendatud (k.a. mootor, mille silindrid olid 4,8l pealt 5,8l peale puuritud), meeletu kogus varuosi/tööriistu ning paarsada liitrit kütust. Järgmiseks ja ühtlasi ka viimaseks iseliikuvaks masinaks karavanis oli Dan-i ema ustav Mazda MPV, kus sees istumas Dan, tema sõbrad Lucky ja Matt ning mina ja Janno. Meie (auto) kummid olid samuti lõhkemiseni pingul, kuid seda mitte tungraudade, mutrivõtmete ega kütusepumpade, vaid ebaloomulikult suure koguse klaastaara ja vedelike tõttu. Dan-i andmetel on 'maal' sama kraam kordi kallim ning üldse on hea ja turvaline, kui igal suvalisel ajahetkel oma pudel käepärast on.
Ipod muusika, komöödia ja pornoga, uued ja huvitavad kohalikud joogid ning austraalia huumor ning jõudsimegi märkamatult keskööks Sandy isa suvekodusse, poolel teel (Victoria ja NSW piiril) asuvasse Tocumwal-i linna. Lõime sinna laagri üles ning lisaks üliteravatele taimse päritoluga pisikestele ogapallikestele (ing.k bindy, eesti keeles ei teagi..) nägime ka uusi ning huvitavaid 'kodusid', millele kohalikud on nimeks pannud swag. Kujutab see endast laste midagi laste telgi sarnast, kus püsti seisma mahuks ainult imik, kuid mis muidu muudelt omadustelt on täitsa võrdväärne õige telgiga. Madratsid-magamiskotid saab ka sinna sisse jätta ning kogu sodi kokku rullida ning auto katusele visata. Öömaja püstitamine käib sel juhul paarikümne sekundiga, ainus nigel asi on see, et vihma ajal pealt avatavasse telki ronimine tähendab märgasid unenägusid :)
Hommikul veel 5h sõitu ning juba nägimegi silti Welcome to Condobolin! Taas võib öelda, et Austraalia on väike maa ning loomulikult on ka selles 3000-pealises maalinnas eestlasi näha olnud. Nimelt korjasid mõned Maarjamaalt pärit tuttava tuttavad siin arbuuse ning pügasid granaatõunapuid, levitades eestlaste head mainet tugevate tööhobustena. Kahju, et meil seekord polnud plaanis seda ära kasutada ning ise samuti arbuusinduses karjääri teha. Aga nägime vähemalt ära, mida kaasmaalased siin nädalaid ja nädalaid kannatama on pidanud.Laagrisse jäämise asemel otsustasime hoopis motellis ööbida. Sellega seoses tulid kohe vanad head SouthWesterni ajad meelde, kuna ühes kaheinimeseotas ööbis meid ei rohkem ega vähem kui 6 inimest. Linn ise oli täiesti varjusurmas, sest oli Suur Reede ja ükski mõistlik äri sel päeval avatud ei olnud. Välja arvatud üks Fish&Chips-i kohvik, mis sellest kõigest mõnuga kasu lõikas. Ja aborigeeni-lapsi nägime ka. Ohtralt. Ühest möödudes vaatasin talle silma ning tema teretuse peale vastasin samaga. Selle peale hoiatas Dan mind, et ma kunagi enam midagi sarast ei teeks ega neile silma ei vaataks, sest 'nad on hullud ja kunagi ei tea, mis neile pähe võib lüüa'. Vot siis. Ja ära võib mainida ka selle, et meie põhitoit järgneva 3 päeva jooksul oli väikeste variatsioonidega fish&chips, mida ma nüüd väga pikka aega enam näha ei taha.
Esimesel õhtul toimusid auto juures loomulikult põhjalikud ettevalmistused, testiti seadeid ning kalibreeriti kompuutreid. Ja kui omanik lõpuks autoga rahul oli, saabus ka hetk, mil meile 'tõelist 4WD-d' näidati. Not! Saime vist teineteisest valesti aru, aga ma tõesti ei mõelnud testsõitu paludes seda, et Sandy mind ühe korra mööda sirget asfaltteed edasi-tagasi sõidutaks. Kuid möödas oli pikk väsitav päev ning Sandy on tuntud oma kerge ärrituvuse poolest, seetõttu ei hakanud ma pilli lõhki ajama ja leppisin sellega, mida pakuti. No ütleme nii, et ega seegi väga paha polnud. Suhteliselt võimas emotsiooni ikka täisverelises kõrge kliinersiga džiibis istuda ning tajuda, kuidas kiirus aina koguneb ja koguneb ja koguneb ning müra aina suureneb, suureneb, suureneb ning lõppu sellel ei paista. Ainult tee lõpp on näha :) Kuna ainus näidik Sandy autos on mootori temperatuuri oma, siis tegelikku kiirust ei näinud, aga tema sõnul sõitsime ca 200 km/h. Not bad sellise suure monstrumi kohta.Järgmine hommik kl 6 läksid tiimiliikmed outback-i, eestlased ja Dan-i sõbrad jäid tuppa põõnama. Selleks ajaks, kui meie teeninudspiirkonda jõudsime, oli järele jäänud vaid selle päeva viimane osa. Nägime Sandy räsitud autot, millelt oli kaduma läinud üks esituli, tagumine porilapats ning lekkis ohtralt õli. Ja päeva jooksul oli üle elatud ka kütusepumba rike ning 2 puruks rehvi. Viimased nad igatahes polnud, seega osadel oli veelgi halvemini läinud. Kui auto oli ära putitatud ja taas teele saadetud, suundusime meiegi pealtvaatajate alasse, et 'sõitu' jälgida.
Nägime järgmist vaatepilti:
Ühesõnaga, ei saa väga väita, et hullu kihutamist, paljusid möödasõite ning tohutult katkestamisi nägime. Dan lubas järgmiseks päevaks paremat action-it ning meiegi arvasime, et hullemaks ju ikka minna ei saa. Sai küll :) Oleks ma kohe teadnud, et teisel päeval me ei näe midagi muud peale ühe katkestanud Holdeni, mis treileril meie motelli lohistati, oleks ma tõsiselt mõelnud, kas ma selle ühes kurvis mõne auto nägemise pärast ikka viitsin 1600 km maha sõita. Aga just nii viimasel rallipäeval läks, sest Dan-i sõbrad leidsid endale uued kohalikest aborigeenidest sõbrad, kellega nad öö läbi pidutsesid ja hommikul enam ei viitsinud meid ega ennast kuskile sõidutada. Aga õhtune kohalik 'ööklubi-kasiino' oli muidu täitsa unikaalne kogemus. Meenutas mõneti kunagisi klassiõhtuid, kus diskomuss küll mängis, aga poisid olid ühes nurgas ja tüdrukud teises. Ning kõik kogusid julgust, mängisid hasartmänge ja aborigeenid olid purjus ning oma nurgas. Nii kaua, kuni meie nendega ühinesime. Kuigi nad viskasid alguses päris head kildu, hakkas mul seal mõne aja pärast igav, sest no aktsent läks ikka totaalselt käest ära ja iga pudel hiljem sain ma järjest vähem aru, millest jutt käib...
Nii et järgmine päev siis ei toimunud mingit liikumist, sest Dan-i ema autot me esimeseks valel pool teed sõitmise katsetuseks ärandada ei julgenud ning Lucky ja Matt põõnasid hambad laiali. Aga selle eest nägime eelmisel õhtul, kuidas rallitiimis öösel autot ehitatakse ning ka päeval toimuvat behind-the-scenes actionit sai päris palju kogetud. Ning esimene surnud känguru on ka nüüdseks tee ääres ära nähtud. Enamusel sisserännanutest käib vist asi selles järjekorras, et kõigepealt süüakse seda kukkurlooma, siis nähakse laipa ning kõige lõpuks kohatakse teda alles vabas looduses.
Üks nädalavahetus jälle hästi kulutatud - palju austraalia noorte kombeid jälgitud/jäljendatud, esimesed kokkupuuted päris põliselanikega läbi elatud, country üle vaadatud, liivatornaadod pildile jäädvustatud, pea 1600 kilomeetrit maanteed kulutatud ning natuke ka võidusõiduga kokku puututud. Mida veel ühelt Dakari-stiilis kõrberalliga lihavõtte-nädalavahetuselt tahta? Vastuse leiab tegelikult jutu algusest, suurte tähtedega trükitud sõnaga lausest :) Kahju ainult, et ma siiani ei tea, mitmendaks Sandy ja Jess (kelle jaoks oli tegu dbüütsõiduga) üldarvestuses jäid. Jäägu see siis õiget aega ootama.Fotoülevaade:
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar