Üks jube lennusõit hiljem ning olimegi tagasi Bangkokis. Muidu ei peatukski enam sellel linnal, aga mõnede juhtumuste tõttu ei saa ma mitte vaiki olla.
Ma pole vist kunagi ööbinud sellises kohas, kus kohtuvad primitiivsus ja high-tech sellisel veidral moel. Nimelt peatusime külalistemajas, kus meie räämas toa mõõtmed olid umbes 2x2m, oli olemas pisike külmavee-duššiga tualett, 2 pistikupesa, ventilaator, lamp ja 2 voodit, kus ma ei saanud oma pikkuse tõttu end sirgugi ajada ja mille vedrud torkisid läbi katteriide mu küljekontidesse. Ja seal oli tasuta WiFi! Meie puhul see müügiargument igal juhul toimis ning peagi oligi selle toakese ruumalast pea pool kasutatud :)
Järgmise asjana saime jälle kinnitust mu nüüdseks moto-laadseks kujunenud ütlusele "Turist saab ikka petta". Eriti kehtib see veel Bangkoki turistiinfos. Sealne TAT ehk tursimiinfo punkt on täielik kurjast vaimust vaevatud petuurgas, kuhu minnes ma jäin oma mobiilist ilma, kus üritati pileteid Phi Phile 2x kallimalt maha ärida kui kus tahes mujal, kus valetati otse näkku, et bussijaamast me kohe kindlasti odavaid pileteid ei leia ning kus tailik abivalmidus (nt telefoni tagasi saamiseks abi paludes) asendus füüsilise agressiivsusega... Avoid this place at all costs on mu parim nõuanne, mis ma selle linna kohta öelda oskan.
Tundub, et Bangkok ja Tai üldse kohe neelab eestlaste telefone. Kuu aega varem oli Jannol siin sama morn päev kui mulgi, ühel tuttaval varastati telefon samuti siin ära ning kõige tipuks selgus Phi Phi-le jõudes, et ka Kristiina mobiil oli Tais oma õnnetu lõpu leidnud. Tõdesime ühel õhtul, et meie 4sest seltskonnast oli Rahi ainus, kellel Tais polnud telefoniga midagi juhtunud :)
Ja viimase asjana otsustasime 29 tundi enne Sydney lennu väljumist, et me ikka väga ei taha selle lennuki pardale ronida, palju mõnusam oleks hoopis tagasi paradiisisaarte rüppe põgeneda ja Rahi & Kristiina seltskonnaga ühineda. Mõeldud-mõeldud - kiire kõne Emirates-isse ning meie järjekordne Tai visiit oligi 11 päeva võrra pikendatud. Vähemalt teine viisa ei läinud täielikult raisku.
Selle käiguga avanes mul võimalus veel aega heade sõprades seltsis veeta, troopilise päikese käes korralikult terveks saada, taskukohaseid hindasid abuse-da, üleülidselt rahulikku saareelu nautida ning aeg maha võtta ja lihtsalt chillida.
Ja Liina - kahju, et me ikkagi Bangkokis kokku ei saanud ning järjekordse aasta möödumine mu elus mõne dringiga tähistamata jäi. Eks siis jätab selle mõneks teiseks korraks...
Vot selline sünnipäev oli siis seekord. Kaugel kodust, harjumatult kuum ja niiske, samas Eesti talvele kohaselt siiski tatine ning uimane, väga sündmusterohke ning ilma igasuguste kingituste-tähistamisteta. Teistsugune, uus ja huvitav - täpselt selline, nagu ma siia otsima olin tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar