14. veebruar 2008

09.-10. veebruar. Taman Negara rahvuspark

Saabusime Taman Negara vihmametsadesse õhtu hakul, plaan oli kohe džunglisse ka ööbima minna, sest ei tahtnud siin üle ühe öö veeta. Kohapeal selgus aga, et pimedas enam meid sinna ei taheta hästi lasta, võimalus oli ainult giidiga tour võtta. Valida oli jalutuskäigu, paadi- ja džiibisõidu vahel. Otsustasime 4x4 sõidukiga öösafari kasuks, kuid juba mõni minut hiljem pidime otsust kahetsema, sest kauaoodatud džungli asemel viidi meid hoopis palmiistandusse. Kogemus ise nägi välja nii, et üks kohalik poisimõõtu mehike istus juhikabiini katusel ning tegi puude poole suunatud prožektoriga kiireid ringikesi tabamaks metselukate silmadelt tagasipeegeldunud valgust. Taolise teguviisi pluss on veel see, et kui loom sellise suraka valgust näkku saab, muutub ta paralüseerituks ning turist saab teda imetleda-pildistada nii palju kui kulub.

Kahetsemiseks oli põhjust veel seetõttu, et kõige suuremaks loomaks, keda meil näha õnnestus, osutus... tamtaraa... tavaline kodulehm. Juht igal juhul pidas leidu niivõrd väärtuslikuks, et peatas auto kinni, tagurdas ning giid seletas, et vot see on lehm, linnalapsed :) Peale lehma leidsid giidi osavad silmad veel üles ühe liblika, mingi pika kollase sajajalgse putuka ja ühe hirmunud linnukese. Linde oli veel hulgim kohalikul lennuväljal, sinna minek jäi mulle aga mõistatuseks, sest kogu territoorium oli aiaga piiratud ning loomade leidmine sealt tundus sama tõenäoline kui lumesadu. Lisaks eelmistele mainitud leidudele nägime ka ühe kaslase silmi (ja selga) ning veel ühte koaala-laadset looma, keda tegelikult meie ei näinud, aga giid kinnitas, et seal samas põõsas ta on. Uskusime ja sõitsime edasi.

Palmisalu nähtud, saabusime tagasi elukohta. Öömaja eest maksime 10RM per nägu, kurtmiseks polnud põhjust, sest hinna-kvaliteedi suhe oli tip-top :D Tegu oli dormitory-tüüpi toaga (ühikas), kuid Allahi armu tõttu oli kogu see 8le inimesele mõeldud pleiss meie käsutada. Ausaltöeldes ei kujuta ette küll, kuidas sinna 8 inimest oma asjadega ära mahtunud oleks, aga häid lambaid mahub ju ühte lauta palju ;) WC oli õues, päeval tundus see küllalt ok, ainult prilllauad olid puudu. Õhtul selgusid aga asjaolud, mida enne džunglis mitteolnud inimene kohe kartagi ei osanud. Nimelt kihab kogu ümbruskond elust ning antud paika on teiste seas õnnistatud ohtra 5cm pikkuste putukajurakate populatsiooniga, kes oskavad lennata ning lisaks kõigele ka kassi kräunumise moodi häält teha. Nendega tuli siis tualetti ja pesemisruume jagada, sest valgus tundus neid tõmbavat. Ja kui neile midagi ei meeldinud, hakkasid nad kräunuma. Tüdrukud igal juhul loobusid õhtul end pesemast, poisid olid julgemad ning viimaks ma ei viitsinud iseg neid enda pealt enam minema pühkida, vaid lihtsalt pesin hambad lõpuni, putukad peal istumas. Suuri rohutirtse ja liblika-putuka hübriidi moodi elukaid leidus ka, kuid märksa vähem. Tuba oli enamvähem väliskeskkonnast isoleeritud, kuid ukse all olid piisavalt suured vahed, et üks sõber suutis end sealt sisse pressida. Tema surmamine nähtavasti hirmutas teised ära ning rohkem keegi öösel majja ei tunginud. Selle eest oli õues võimas kontsert, jälle täiesti uus ning omapärane kogemus :)

Järgmine päev algas taas koos päikesetõusuga, sest tahtsime enne öörongile minekut veel nii palju kogeda kui võimalik. Eluhalvale hommikusöögile ühes jõe peal ujuvas 'restoranis' tuli lisa võtta teisest samalaadsest, sealt saime ühtlasi ka paadisõidu ülesjõge tellida. Džunglijõel olid ka kärestikud, mille läbimine osutus eriti lõbusaks (loe: märjaks) just tagapool istujatele. Esialgu istusin kõige ees, kuid pärast ujumispeatust mahedas magedas kollases 10-cm nähtavusega jõevees sain tagumise istme endale ja sõit oli märksa huvitavam ;) See oleks isegi võinud pikem olla, niiet kel võimalus, saabuge parki hoopis mööda jõge 2,5h paadisõiduga, mitte minibussis higistades ja hullumeelse juhi manöövreid kirudes!

Paadimees pani meid maha Canopy Walkway juures, mis kujutab endast kõrgele (50m maapinnast!) vihmametsa puude võrastikku ehitatud ripp-laudteed. Pääse maksis 5RM ning 500m teed tuli läbida selliselt, et kogu aeg oleks kahe inimese vahel 10m, muidu vajub kogu kupatus kokku. Üleval olid veel hoiatussildid, et varsti suletakse Walkway niikuinii, sest pidevad vihmad ja loodusjõud räsivad seda suht tõsiselt. Kiirustage, kes veel näha tahavad! Sellest kohast on ka väike videoreportaaž Picasas, pilt, eriti veel liikuv, edastab rohkem kui 1000 sõna ;)

Otseteed tagasiminek on nõrkadele, meie ju seda pole ning seega läksime ringiga, vallutades tee peal ka ühe 344m kõrguse mäehakatise. Džunglirada sinna oli mehine, Merle oli ühel ristteel äärepealt murdumas, kuid viimasel hetkel siiski otsustas retke jätkata. Tipust avanenud vaated polnud midagi taevalikku, kuid tee peal sai siiski ühtteist huvitavat nähtud-kogetud. Näiteks džunglihääled! No lihtsalt selline kisa ja vile käib kogu aeg, et kõrvad ähvardavad lukku minna. Soovitan soojalt kõigil üks kord midagi sellist läbi teha :) Natuke jäi kripeldama see, et me ikkagi öösel metsa ei jõudnud, sest kogu see värk pidi pimedas veel 2x võimsam olema. Ja üldse oli metsas kõik uus ning huvitav - tohutusuurte juurtega puud, liaanid, okkalised palmid, veidrad taimed, ennenägematud viljad puudel, hiidsisalikud jne jne :) Sellest on samuti mõned videod, enjoy!

Selle retkega sai ümber ka meie aeg maailma vanimates vihmametsades ning oli aeg jälle minibussile asuda, mis viis meid omakorda rongijaama, öörongile. Pileteid meil loomulikult polnud, kuid meid lohutati sellega, et isegi kui kõik kohad on täis, müüakse pileteid ikka ning me võime põrandal magada. Seekord siiski jäi uni rongipõrandal kogemata, leidus veel 2. klassi pileteid (turistikast suts tegijam), mis maksid kõigest 21RM 8-tunnise sõidu eest. Ruumi oli piisavalt, kuid istmed ei pakkunud mingit tuge ning magamise tegi ka võimatuks malaide konditsioneeri-hullus. Külm on siin luksus ja kui ikka 2. klassis sõidad, siis pead täiega luksust saama. Igal juhul tüdrukud said selga pooled meie riietest ning ümber veel magamiskoti, teine pool minu riideid läks minu selga, kokku siis 4 kihti pluss käterätik tekiks peale. Janno oli vapper ning püüdis uinuda lühikestes pükstes ning 2-kihilises üleriides. Kuidas see rongisõit meile mõjus, saate kuulda järgmisest pajatusest. Seniks aga kainet meelt ning ärge teie seal jumala eest konditsioneeridega üle pingutage!

2 kommentaari:

Marjam ütles ...

Väga lahe postitus ja nii muhe kirjutamisstiil :) Väga nauditav!

Elan ise Kuala Lumpuris ja peagi tuleb perekond külla -- mõtlen, kas nad Cameron Higlandsi kanti tsillima viia või kohe rock'n'roll Taman Negaral. Nojah, meil on kaks põnni kaasas (5- ja 8-aastane), kui sul on mingeid arvamusi, kuhu nad vedada, siis oleks lahe su mõtteid kuulda.

priit ütles ...

Tänud! Su 30 päeva projekt tundus ka päris lahe olevat, vähemalt nii palju kui ma vaatasin ;)

Mis puutub Cameron Highlandsi, siis mina käiks sealt küll läbi, eriti kui veel lapsed on kaasas. Sügavroheliste teeistanduste vahel jalutamine ja erinevate 'farmide' avastamine oli päris lahe, kindlasti midagi uut su perekonna jaoks. Üle paari päeva pole seal muidugi midagi teha, aga ega ta väga eemale ju ei jää marsruudist Taman Negarasse...

Minu visiit Malaisiasse jäi 10 päeva pikkuseks, niiet väga palju ei jõudnud näha. Samas nende kohtadega, kus käidud sai, jäin väga rahule. Eriti mõnus oli chill Perhentianitel, kus veel hooaeg alanud polnud. Sinna julgeks küll soovitada minna, juba need 1,5m sisalikud seal saarel olid visiiti väärt, sukeldumisest ja saareelu tundest rääkimata...