Kõigepealt aga väike backtrack eelneva loo juurde. Lubasin pajatada, mis sai neljast Põhja-Eurooplasest külmas Malaisia rongis. Lihtne. Pooled neist võttis külm ära ning nende rannapuhkus möödus magades ja köhides. Kuna tegu oli sama pere lastega (teatavasti on üks kahendik meie seltskonnast õde-venda), siis küllap oli tegu geneetilise soodumusega ning tagasiteel meil Merlega ohtu pole. But then again... Oleme igal juhul uuesti (samas) rongis, teel Kuala Lumpuri poole. Kuid seekord ostsin piletid 3 päeva ette ära ja enam ei pea öösel 2. klassi istmetel lösutama, selle asemel ootame praegu (peaaegu, vähemalt minu jaoks) täismõõdulistel koikudel Une-Kati külaskäiku :)Ok, tagasi saartele. Meie elasime need 3 päeva just Väiksel saarel, kuna seal oli rohkem backbackeritele mõeldud elukohti ja ilusamad rannad. Algus oli suhteliselt paljulubav - meil oli au ööbida saare kalleimas hotellis (BuBu Long Beachil), mis on ühtlasi ka saare ainus betoonehitis! Madalhooajal on ikka omad plussid ka :P Neljane tuba koos buffet-hommikusöökidega kergendas meie kukrut kokku 380RM (1250kr) võrra. Alguses nõuti üldse 414RM, kuid kuna meie seas oli ka tõbiseid, siis kauplesime hinna alla kokteilide arvelt, mida oleks muidu kl 16-17 tasuta serveeritud. Alkoholiga oli saarel suht nigelasti, üks kokteil rannabaaris maksis 25RM (83kr), seega jäime miinusesse 3(kokteili)x25(raha/kokteil)x4(inimest)-34(soodustus)=266 ringitiga (877kr-ga) :D No mis siis ikka, see kahjulik diil vähemalt aitas tervist säästa ning teistele külalistele jäi rohkem juua.
Antud hotell asus saare idakaldal, sealt pidavat sealt olema võimalik jälgida hingematvalt kauneid päikesetõuse. Kuna vajusime magama juba kl 21 paiku, otsustasin kl 6:15 tõusta, et asi oma silmaga üle vaadata. Loomulikult olin saanud valeandmeid päikesetõusu aja kohta ning koitma hakkas alles 7:30 paiku, pealegi jäi tõusule ette teisel saarel olev mägi.. Turist sai jälle petta, kuid lohutuseks võimaldas see lüke mul võtta viimast hotelli buffet-hommikueinest. Istusin maha kl 8 ning tõusin lauast 10:30 ehk siis 2,5h nonstop söömist-joomist ;) Ammu pole nii hästi süüa saanud, toit maitses hea isegi hoolimata manageri viltustest pilkudest.
Päev möödus suures osas lebotades, aga ütleme nii, et ega seal saarel suurt midagi muud teha polegi. Elu käib täiesti omas rütmis, kellelgi kuskile kiiret pole, ei loe absoluutselt, mis nädalapäevaga tegu on või mis kell on. Lihtsalt tõused, sööd, vedeled imepehme liivaga (no tõesti oli siidjas liiv!) rannas, ujud, janu korral korjad palmi alt kookospähkli, lööd viimasel matšeetega skalbi maha, kummutad värkset kookospiima kõrist alla ning viskad taas pikali. Siis kobid jälle vette, imetled koralle ja mereelukaid, sööd ning tõmbad voodisse kerra. Kui nendest tegevustest kopp ees on, siis lähed kahte peamist randa ühendavale džunglirajale ning leiad eest rohkem metselajaid (nagu 1,5m pikad monitor lizardid, hiidämblikud, oravad, elusuured gekod, veidrad linnud jms) kui kogu meie vihmametsade-käigu vältel. Ja ühe palmi külge on kaelaketiga ka Kariibi Mere Piraatides nähtud ahvipoiss aheldatud, kellega võib vahelduseks veidi mürada. Paradiis! Muidugi ühel õigel töökal eestlasel võib selline elutempo muutus katuse sassi kammida, seega ettevaatust töönarkomaanid! Merle näiteks küsis juba kolmandal päeval, et millal me siit hellhole-ist minema saame. Aga tema ei lähe arvesse, sest ta pole kuskil rahul :)
Kui olime suure hurraaga oma esimesse hotelli sisse sadanud, hakkasid kõik oma finantse üle vaatama ning selgus, et kõigil on cash-iga kitsas käes ning sama moodi laristades peame mõnes rannabaaris tööle asuma, et suudaks paadipileti mandrile lunastada. Tuli leida uus elukoht, mis võimaldaks meil lisaks hommikusöögile ka muid eineid lubada. Sellega saime päris hästi hakkama, väike jalutuskäik läbi džungli teisele poole saart ning merevaatega majakesed mäeküljel (Senja Bay Resort Coral Beachil) olid 25RM/per nägu (84kr) eest meie kasutada.
Kuna Janno ei tundnud ka viimasel päeval end veel nii hästi, et sukelduma minna, siis Lõuna-Hiina mereelu vaatasin üle ma üksinda. Sukeldumisinstruktoriks oli üks tore 40ndetates britt, kes külma ei talu ja seetõttu elab 9 kuud Perhentianitel, paar kuud Tais ja ülejäänud aja Inglismaal. Külmakartlikkuse tõestuseks läks ta 28-kraadisesse vette kahe kalipsoga ning pärast teist sukeldumist kirus ikka, et kuradima külm on :) Muidu oli väga asjalik tüüp, vee all liikus ringi koos tahvli ja pliiatsiga ning pidevalt näitas huvitavaid asju ning kirjutas, millega tegu on, lisaks käisime pärast sukeldumisi ka pildiraamatu koos üle, et teadmised paremini kinnistuksid. Kes huvitet, siis nimeks on tal Mark Freeman ja e-mailiks freemanbynature(ätt)yahoo.co.uk (lubasin ta nime levitada, nüüd siis linnuke kirjas).Teine sukeldumine erines tavapärasest ka selle tõttu, et läksime korallide kaemise asemel koos kohalike rikkuritest hiinlastega liivapõhjaga pleissi haruldast makroelu avastama. Nad on igal aastal sel ajal sealt midagi sellist leidnud, mida isegi veel raamatutes pole. Kui korallide ümber elu vohab ning võid pmst terve aeg ühes kohas seista ning näed ikka väga mitmekesist elu, siis liivane põhi tundub nagu elutühi kõrb. Kuid kui lähemalt otsida, leiab sealt vägagi huvitat kraami. Mark nägi nt ka seekord mitut asja enda jaoks esmakordselt ning mina õppisin samuti puude tagant metsa nägema :)
Lisaks tegin ära esimesed inimkatsed Matkaspordist ostetud veekindla fotokakotiga, millega üritasin kaldalähedast mereelu salvestada. See pole ei mugav ega kvaliteetne, kuid nalja saab ikka. Alati ei pea kuskile kaugele sügavale vee alla minema, et huvitavaid asju näha. Näiteks kalmaari-laadset cuttlefish-i pole ma siiani kuskil mujal näinud, nüüd aga sain lausa 2 erinevalt pildile.. Tulemusi saate galeriist kaeda.
Aga milles siis seisnes praegusel ajal Perhentianitele mineku risk? Ilmas loomulikult! Sõltub aastast, aga veebruaris on meri veel kaunis tormine ning võib suht palju vihma sadada. Meri oli tõesti küllalt metsik. Sinna minnes põrutas kiirkaatred meil kõigilneerud lahti ning tagasi tulles olid vasemal pool paati istunud isikud suht läbimärjad :) Lisaks oli ühes rannas karm riptide (millele sai pühendatud lausa eraldi postitus) ja nähtavus sukeldumisel oli tavapärase 20m asemel 5-10m. Vihmaga meil joppas, sadas ainult ühel öösel ja äratuleku päeva hommikupoolikul, ülejäänud ajal vaheldus pilvkate päikesepaistega, niiet sai mõnusalt rannas olla, vahepeal niisama toas vedeleda ja õhk ei olnud veel üleliia kuum, niiet isegi ventilaatorit ei läinud toas vaja, kondist rääkimata. Mõnus, et teised taoliseid tingimusi headeks ei pea, ikka väga rahulik puhkus oli siin kõige eelnevaga võrreldes.Hooaja puudumine tähendab ülirahulikku õhkkonda, kokku tundus saarel olevat ainult sadakond turisti, kõikides avatud (jah, paljud olid ka veel suletud) majutusasutustes leidus vabu tube ning hinnad olid soodsad. Aga isegi sellistes tingimustes ei saa teistest kaasmaalastest rahu... Tuli välja, et kokku oli antud ajahetkel saarel 6 eestlast! Ühte neist õnnestus ka kohata, tegu oli maailmaränduriga, kes 12st kuust juba 8 kuud on teel olnud. Teise eestlase isik (ja üleüldse kohalolek) jäi aga saladuseks.
Kes otsivad mitte-midagi-tegemise kohta, neil tasub antud sihtkoht kindlasti üle vaadata. Isegi oleks hea meelega seal kauem olla tahtnud kui need põgusad 3 päeva... Kogu praeguse reisi ajakava on olnud väga action-packed, uuesti sarnast asja planeerides jätaks ma igale poole rohkem aega või võtaks lihtsalt vähem kavva. Aga esialgu tundus ju jube hea mõte võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju näha! Elu ju ongi õppimiseks ning nüüd tõden, et chillout tähendab mõnikord palju rohkem, kui ühe uue koha avastamine. Selle sügava mõttega praegu lõpetan, homme hommikul taas Kuala Lumpuris ja õhtut saadame mööda juba teisel pool ekvaatorit, Balil. Head ööd, kallid lugejad.
2 kommentaari:
Impressive. See saar tundub minu puhkuse moodi saar olevat - puhas sensless chill ja lebo ;-) Võtaks oma viina kaasa ja...
Saan aru, et seda veealust fotokilekotti pole vist mõtet hankida siis jah? See kaheksajalg või kesiganes, näeb piisavalt väikseks tehtuna üsna arusaadav välja. Ma küll ei tea palju sa teda photoshoppisid või mitukend kaadrit pidid ära viskama :)
Balil olles tuleb tõesti tõdeda, et pmst kõik oli Perhentianitel parem (mõnda asja seal lihtsalt pole:) Kui surfar oled, siis vbl on teisiti, aga kes eestlastest ikka väga kõva lainelaudur on, eksole.
Fotokakilekotiga on jah nii, et pigem on see lihtsalt hea asi, kuhu paadisõidu ajaks tehnika toppida (mis oligi tglt mu ostu mõte), kui veealuste piltide tegemise vahend.
Tegin vee all vist ca 40 pilti, kõlblikud on vast ca 5. Probleemiks on mitu asja, nt see, et kotti jääb veidi õhku, mis vee all ujuvust mõjutab (negatiivselt), siis läätse ette ei jää perfektselt sile kile, seetõttu ka ääred udused enamasti, siis mu seebikarp ei oska vee all õigesti fokuseerida ega valgust mõõta, mistõttu tuleks kasutada manuaalfookust ja pärast peab photoshopist leveleid näppima... Aga mõned pildid siiski olemas, hehe!
Perhentianitele võid niisiis julge südamega minna, veebruari lõpp väga bueno aeg nagu meie kogemus näitas. Oma alkot tuleb tõesti kaasa vedada, seda soovitab kusjuures Wikitravel ka ;) Ning restosse võib vabalt oma joogiga minna, nii on seal tavaks.
Balil ikka jube palju kaupmehi ja õudsalt tüütu on neid kogu aeg eemale tõrjuda. Beachid pole samuti siiani midagi meeldejäävat olnud, samas pole veel hooaeg ka, niiet eks suvel asi paraneb (siis jälle eestlasele mõttetu aeg siia tulla).
Mind visatakse nüüd netipunktist välja, järgmiste kordadeni ;)
Postita kommentaar