3. veebruar 2008

29.jan - 03.veeb Sihanoukville vol.2 ja Bamboo island

Viimastel päevadel pole midagi revolutsioonilist juhtunud, peamiselt aktiivne puhkus, passiivne puhkus ja totaalne puhkus ehk siis chill :)

Ükspäev pidime küll ennast enneolematult vara üles ajama - kl 7 oli äratus! Aga põhjus oli aus ning juba kl 8 seilasime korallide ja kalade poole. 2h hiljem olimegi Koh Rong-i saare lähedal ankrus, varustus selga ja go! Esimene emotsioon vee alla vaadates oli 'Gosh! Selline nähtavus siis ongi!?'. Aga kui juba põhja saime, siis polnud enam väga vahet, sest enamus elu käis ju korallide ümber. Kuigi ilmselt jäi nägemata mõni 20m kaugusel mööda hõljuv raikala, sest meie nägime kõigest 6-8m kaugusele.. Instruktorid igal juhul kiitsid siinset elustikku, see pidi olema rikkumata ja iga kord nähakse midagi uut ja huvitavat. Kahju, et meie midagi erakordset ei kogenud. Aa, tegelikult isegi kogesime veidi, sest suhteliselt ühe sukeldumise alguses nägin ühte küllalt suurt vertikaalselt piklikku, õhukest kala (piltidelt nagu tundus olevat batfish, aga pole kindel), mängisin natuke temaga, ajasin taga ja jätsin ta sinnapaika. Aga tema ei leppinud sellega ning asus mind jälitama! Ja nii terve see aeg (ca 1h). Vahepeal püüdsime teda puudutada ja ta läks närvi ning ujus eemale, aga varsti oli jälle krapsti tagasi. Mingi saatjakala vist, või siis oli ta just oma kaasast lahku läinud ja tundis üksindust.. Aga üldiselt praeguse kogemuse järgi (ja ka mitme divemasteri sõnul) on Taimaa ja eriti Andamani mere ümbrus üks parima veealuse nähtavusega kohti. Kursuste tegemise ajal nägi näiteks 15-20m kaugusele. Eks näis, meil veel mõned kohad käimata ;)

Kuigi Sihanouk Ville (tundub, et selle linna nime kirjutatakse siiski paljudes kohtades lahku, seega vabandage mu ignorantsust eelmises post-is) on peamiselt tuntud oma randade poolest, otsustasime me ka midagi sügavamat otsima minna. Kuna ärkasime sel päeval piisavalt hilja, siis jalgsi linna avastamine oleks mõeldamatu olnud, seega tuli taas rollerid rentida. Uskuge või mitte, aga siin oli see veelgi kallim kui Tais - tervelt $6 taheti päeva eest saada! Aga vähemalt sõidavad nad siin õigel pool teed, mõttejõudu sai kõvasti kokku hoitud. Ära on nüüd nähtud kohalik tempel (mis on muide vingem kui enamus Bangkok-is nähtuid), õllepruulikoda (mille aias panid ringi lehmad, kes asendasid ilmselt muruniidukit), turg (vana turg põles maha ja uues polnud seda õiget hõngu veel kahjuks), sadam ja selle ümbruse geto (või noh, elurajoon tegelikult), erinevad rannad (Hawaii ehk kohalike rand ja Independece, mis nime saanud samanimelise hotelli järgi, mis Punaste Khmeeride ajal sodiks lasti) ja kohalikud ahvid (varastasid mu käest mandariini ja käitusid väga agressiivselt, kui tahtsin ühele neist pai teha). Ära võib veel mainida, et Sihanouk Ville-s, mis on suurem kui Tartu ja väiksem kui Tallinn, pole ühtegi valgusfoori. Eks siis mõelge ise, kuidas liiklus välja näeb :)

Lisaks leidub siin veel väga ägedaid 'bensiinijaamu' - vabalt saab osta nt 2-liitrises Coca-pudelis eluvedelikku! Või kui see on liiga palju, siis saab ka 1-liitrises veepudelis. Euroliidu ohutusnõuded my ass... Ja selliseid ärisid on kõvasti - eks igaüks tahab ju bensubisnesis olla! Hinda uurinud pole, aga väidetavalt pidi veelgi odavam olema kui ametlikus tanklas pakutav $1/l.

Paar korda oleme ka kinos veel käinud. Lihtsalt hämmastav, kuidas seal uni peale tikub! Pool aega pidin ennast Stardust-i ajal näpistama, et suudaks filmi jälgida. Võibolla on see osa äriideest.. Aga teine kord käisime Fear and Loathing in Las Vegas-t vaatamas - just sellisel moel, nagu peab, et täielikult kaasa elada (anyone?). Johnny Depp at his best! Ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda sai :) Loomulikult käis elekter ka nende seansside ajal ära. Seda juhtub tegelikult iga õhtu siin (ok, üks õhtu vist pole juhtunud). Tundub, et tegu on kokkuhoiu-poliitikaga - iga päev prime-time võetakse elekter ära. Äkki hoiaks mõned kümned megavatid ka Eestis sel viisil kokku!?

Söögielamused on rikastatud paari jaapani ja ühe kohaliku resto võrra. Üks Jaapani resto jagas flaiereid rannas, et uus koht ja soodus ja tulge kõik. Langesimegi reklaami ohvreiks, kõndisime 2,5km kesklinna ning leidsime eest inimtühja kohvikumoodi restorani. Algus ei tõodanud head, aga kõhud juba korisesid ja otsustasime siiski tellida. Valesti tegime. Elamus oli nigel, sashimi kala polnud kõige värskem, hinnad olid liiga kallid ja atmosfäär puudus täielikult. Aga kohalike seafood-i place oli selle eest päris äge - odavad plastiktoolid-lauad, taustaks khmeeri karaoke, palju lärmakaid kohalikke, avatud köök ja odav maitsev toit! Toidu valmimise nägemine oli muidugi omaette elamus, mõni ilmselt ei tahaks pärast seda üldse süüa (vihe: hügieen). Aga vähid ja kala maitsesid hea, kõhud terved pärast seda elamust ning rahakotti ka väga sügavaid kraatreid ei tekkinud ;)

Aa, ja Bambuse-saarel (Koh Russei e Bamboo island) käisime ka ära! Hommikul pidi küll jälle varakult ärkama, hommikut sõime seal samas ranna-baaris, kust piletid ostsime ja kus endiselt pidu veel käis (kl 10 paiku). Tellisime omleti koos kartulite ja röstsaiaga. Esiteks saime selle kätte 8 minutit enne väljasõitu ja teiseks ei olnud selle roa juures ei kartuleid ega röstsaia. Ja kui maksmiseks läks, küsis omanik veel toidu eest rohkem kui see hinnakirjas maksis. Nagu mis mõttes :D Seletasin siis talle, et pea pool hommikusöögist jäi saamata ning tingisin hinna alla. Omanik nõustus üsna kurvameelselt, aga püüdis siiski end välja vabandada, et nad on busy. Nukker, olime ainsad kliendid :). Igatahes, kui kellelgi on lähiajal minek Bamboo islandile, siis kindlasti rentige üks bungalow sealt ööseks ning nautige lihtsat elu. See on nii muretu saar, et kahju oli sealt juba kl 16 ära tulla. Hüljatud rannad, ei mingeid kaupmehi, krudisev liiv, palmid-džungel, väga relax rannabaar, selge(m) sinine vesi ja teosammul kulgev aeg. Mida veel elult tahta? Tasuta juua muidugi...!

Tegelikult saab ka tasuta juua, nagu eile õhtul selgus. Kohas nimega Utopia pakutakse lisaks tasuta joogile veel ka tasuta ööbimisvõimalust tingimusel, et sööd-jood just seal. Ja no mis see tegelikult ära pole - tee $5 allahindlust majutuse osas, lisa kõigide toitude/jookide hinnale menüüs $1 ja oledki plussis! Tasuta shot seisnes selles, et baariletile oli tõstetud hiigelsuur jääkamakas, kuhu oli uuristatud renn. Renni ülevalt otsast kallas letil seisev kambodžalanna viina alla, sina pidid ainult suu voolitud renni alaossa paigutama ning seda piisavalt kaua lahti hoidma ;) Aga ka tasulisi jooke jõuab üks korralik eestlane siin endale lubada - enamus kokteile maksab $2-3 ja mõnest rannabaarist leiab ka ämbrijooke ülisoodsa hinnaga - Mekong bucketit olen näinud $2 eest müüdavat, vodka-juice bucket võib maksta nii vähe kui $3,5 (see võrdlus peaks midagi kvaliteedi kohta ütlema) ja õlu hinnaks on happy hour ajal 1500 riel-i ehk 37,5 USA senti.

Üldiselt tundubki mulle nii, et kui hästi otsida, siis on võimalik odavalt nii ennast täis süüa kui juua. Aga selleks peab vaeva nägema ja researchi tegema. Ja ikkagi pannakse sulle igalt poolt farangi (mitte-kohaliku) hind.. Ehk siis, kui elada turistide poolt populaarsetes linnades ja süües-juues seal, kus juhtub ja mida meeldib, kulutad ikka sama palju raha kui nt Eestis. Niiet see müüt on suht busted, et Cambodia on üliodav riik, kus kopikatega hakkama saab - valge nahavärv juba ei võimalda seda :) Või noh, on võimalik saada, aga ju mu standardid on veel liiga kõrged selle jaoks.

Ja üks asi hämmastab mind endiselt. Muidu kambodia piipol on ju suht looduslähedane, peavad lehmi-kanu, harivad põldu, elavad puuhüttides, ei tarvita palju ressursse ega midagi, AGA prügi viskavad ikka KUHU IGANES. Kui raske on paigaldada mõned prügikastid ja asjad sinna koguda? Mina kui kordahoidev kodanik tunnen päris sageli kimbatust, et mis ma nüüd peaksin peale hakkama selle tühja toidupakendiga, mis mul käes on. Maha nagu ei suuda visata, samas prügikaste ka pole. Nii ma siis käin sellega ringi senikaua, kuni hotelli tagasi jõuan, mõnest tänavaäärsest restost prügikorvi leian või siis lihtsalt nii kopp saab, et viskan samuti kuskile juba eksisteerivasse maasolevasse prügihunnikusse. Eks sedasi see transformatsioon viska-kuhu-tahad mentaliteeti toimubki...

Homme siis Angkori templite poole teele, 11 tundi bussisõitu! :)

Fotod

Kommentaare ei ole: