15.-19. veebruar. Bali

Bali-Bali-Bali... Esimene emotsioon oli, et kas nüüd siis on ilmataat meid maha jätnud. Maandudes vihma sadas ning öömajja jõudes jäi mulje, et hotell on ehitatud keset tiiki. Autojuht ka meid eriti ei julgustanud, väites, et tegu on vihmaperioodiga ning mitu päeva on juba sadanud ning ilmateade lubab, et sajab ka edasi. Randade kohta küsides laitis ta Kuta (põhiline surfarite rand, meie hotelli lähistel) ranna täiesti maha, sest seal pidi veel liiga tuuline olema, samuti polevat seda veel hooajaks ära koristatud. Great! Aga võta näpust, vihma sadas vaid ühel öösel ning äramineku päeva hommikul (copy+paste Perhenitanitelt:). Etteruttavalt võib öelda, et ühe väga ilmast sõltuva plaani rikkumisega sai ilmavana siiki hakkama, kuid ega mänguri õnn ka ju igavesti kesta...

Üleminek Perhentian Islandite õhkkonnast Bali omasse oli siiski küllalt traumeeriv. Vaikus ja rahu asendus kisa-kära, automüra ja liiklusummikutega, tüütute rändkaupmeeste puudumine asendus nende ebainimliku üleküllusega, sinine kristallselge vesi ja korallid otse rannas asendusid täiesti läbipaistmatu sogase kollase vedeliku ning tohutute ookeanilainetega, imepehme valge liiv tuule eest kaitstud rannas asendus suureteralise prügise liivaga ning seda sulle näkku puhuva tuulega (okok, osalt ilmakaarte ja -olude iseärasus, aga siiski), meeldiv mahedapoolne kliima asendus ülikuuma ning -niiske õhuga, lokkav loodus ja huvitavad loomad asendusid betoondžungli ja vihaste moskiitodega jne jne.

Otsustasin, et seekord võiks midagi uut proovida ning helistasin Eko Tjahyono-le, kelle kontaktid sain Kambodžas kohatud eestlase (pärnaka ja Koidula koolis käinud jalgpalluri, kusjuures) Geroli käest (Vernu, Karu, Rahi jt - mäletate teda veel?). Poeomanikust (tglt rohkem turuboks, aga ettevõtlik tüüp ikkagi) kutt teadis hästi kohalikke olusid, oskas normaalselt inglise keelt ning oli meile igati abiks. Nt aitas ta meil pärast suvalises hotellis veedetud esimest ööd kolida märksa mõnusama atmosfääriga, parema asukohaga, suure(ma) basseiniga, hirmkõrgete lagedega tubadega ning soodsama hinnaga öömajja (Simpang Inn, 150k ruupiat per öö per 2-ne tuba) Kuta beachil. Lisaks oli ta nõbu taksojuht, kes vedas meid kõikjale ilma tüssu tegemata. Väärt mees ja õnnelik juhus, et temaga kontakti asusime.

Balil oli jälle aeg relax-iks, mingit kultuuriprogrammi polnud ette nähtud ja kõik tegid, mis pähe tuli. Tüdrukutel oli selleks tegevuseks muidugi shopping. Ei möödunud vist päevagi, kus nad vähemalt 4h poleks poodides veetnud, aga nägemata ei jäänud ka 8-tunnised "tööpäevad" :) Minu ja Janno shopping piirdus sellega, et ühel õhtul astusime sisse küllalt suurde surfibrändi-poodi ning loetud tunnid hiljem astusime sealt välja mõnede riideesemete võrra rikkamatena. Tunne oli hea, sest laristasime sel õhtul üle miljoni (ruupia) ning aitasime Billabongil ja O'Nealil käivet teha :) Ja endiselt on nii mõnus on end restodes-baarides inimesena tunda - kui mõnikord avastadki end kaalutlemast, kas tasub seda või toda tellida, siis üks kõrvalepõike-mõte Eesti hindade peale ning kohe tellid julgelt kõike, mida hing ihkab! Ise pole süüa juba üle kuu aja teinud... See harjumus hirmutab veidi äragi, sest varsti ju Austraalia ning seal enam nalja pole, tuleb äkki isegi nülgimisskill käiku lasta kui süüa enam osta ei jõua :P

Ühel hommikul, kui ärgates olid tüdrukud hotellist salapäraselt jälgegi jätmata haihtunud (10 punkti müsteeriumi lahendajatele:), otsustasime Jannoga väikestviisi sightseeingut teha - külastasime buda-templit, mille asukoht oli hingematvalt ilusate vaadetega kalju tipus ookeani kaldal ning mille ümbruse olid täielikult vallutanud kohalikud makaagid (ahvid). Kui üldiselt on Indoneesia väga islamiusuline maa (erinevatel hinnangutel 82-88% rahvastikust), siis Bali on selle keskel nagu hindude oaas (ca 93% saare 3st miljonist elanikust). Ka peavad kohalikud end pigem balilasteks kui indoneeslasteks ja eksisteerib ka bali keel. Niiet rahvus rahvuse sees. Aga see on vist iga (suurema) Indoneesia saarega sama moodi, indoneeslane kui rahvus on väga raskesti hoomatav termin. Huvitavaks teeb selle fakt, et Indoneesia on rahvaarvult maailma suuruselt 4. riik (ca 250 milj inimest), samas puudub neil ühine rahvustunne. Võibolla on seegi üks põhjustest, miks nad ei suuda oma tohutut potentsiaali realiseerida...

Jälle läks mõttelõng lippama. Igatahes oli tempel külastust väärt, sai jälle mõned ägedad wallpaper-i fotod juurde ning makaagid suutsid ka meelelahutust pakkuda. Ahv ei ole üldse loll loom. Seal toimis nt selline süsteem, et kui ahvipoiss nägi mõnel turistil ripakile jäetud (või noh, nähtaval kohal asuvat) piisavalt kerget ja väärtuslikku eset (nt nägemiseks vajalikke prille), siis selle ta ka kohe pihta pani ning ise ära jooksis. Turist tõstis loomulikult kisa, ahv pages puu otsa ning puu all passiv kohalik "tõttas appi". Nii kui puu otsa oli visatud kilekotitäis puuviljatükikesi, langes koheselt alla äsja varastet esemeke :D Täielik win-win situation templiasukate jaoks (ja turist saab jälle petta, nagu ikka). Veel meeldis neile inimeste otsa ronida, omavahel kakelda ja muidu koerust teha. Üks selline võiks täitsa koduloomaks olla, nii nunnu hehe.

Enne reisi lugesin ühest reisiajakirjast ülevaadet maailma Top 10 randadest ning Bali lõunatipus paiknev Nusa Dua rand oli üks nende seast. Loomulikult tahtsime ka meie endale mälupilti sellest hunnitust kohast ja Eko nõbu vedaski meid sinna. Vähemalt nii me arvasime. Igal juhul esimene peatuspunkt ei olnud kuigi paljutõotav, sest tegu oli veespordile orienteeritud ranna osaga. Ju tal oli mingi diil seal pesitseva firmaga, sest ennist rääkisime talle, et tahame sukelduma minna ükspäev ning kohe oli ka platsis mees, kes meile oma teenust üritas pakkuda. Bensiinihaisu sees kaua päikest ei suutnud võtta ega paatide vahel ujuda, seega palusime end ilusamasse randa viia. 20 min hiljem astusime taksost välja beachil, kus peamiselt elutsesid kohalikud (ja puudusid veesõidukid), kuid mis samuti ei hiilanud millegi erilisega. Niiet jääb ebaselgeks, kas Nusa Dua-l oli ka mõni hingematvalt kaunis ning hüljatud rannaosa varuks, kus saab vaikust, rahu, selget sinist vett ja kuuma päikest nautida või oli reisiajakirja toimetaja artikli kirjutamise ajal mõne psühhotroopse aine mõju all ning nägi asju palju paremates toonides kui nad tegelikult olid...

Bali kõrgpunktiks minu jaoks jäi seal veedetud viimane päev. Hommik algas meile (jah, Janno sai ka piisavalt terveks, et uuesti sukelduma tulla) 2,5-tunnise sõiduga Tulamben-i, Bali idakaldale, kus asub üks sukeldujaile maailma kõige juurdepääsetavamaid laevavrakke - II maailmasõja aegne USA kaubalaev USS Liberty. Sõja ajal monteeriti sellele laevale peale ka mõned relvad, kuid see ei päästnud teda Jaapani allvelaeva torpeedotabamusest. Läbi häda jõudis laev pärast rünnakut siiski sadamasse, kuid jäeti seal hooletusse ning 60ndatel toimunud vulkaanipurske tagajärjel triivis ta merele ning vajus kalda lähedal põhja. Seega sai saidile minna ilma paadita, otse kaldalt vette marssides, samuti puuduvad sealt tugevad hoovused ning nähtavus vee all on suurepärane (enamasti 20-40 m, meil halvemapoolse ilma tõttu 10-15 m). Eriliseks teeb selle koha veel musta värvi vulkaaniline pinnas (süsimust rand oli ka!), mis küll vähendab mõnevõrra nähtavust, kuid selle eest tõstab kontrastid eriti hästi esile ning annab veidi ebamaist fiilingut.

40 aastaga on mereelu laevavraki väga hästi omaks võtnud - see oli kaetud kirevate korallidega ning koduks kõikvõimalikele troopilistele kaladele ning muudele loomadele. Aluse suuruse (pikkust üle 100m) ja elu rohkuse tõttu peaaegu enam ei saanudki aru, et sukeldume just laevavrakil. Selle korra üks lahedamaid vaatepilte oli pea pooleteistmeetrine barrakuuda, kes liikumatult keset vett hõljudes saaki ootas, endal suu lahti ning suured teravad hambad sealt välja turritamas. Võimas. Ei kujuta ettegi, mis tunne võib olla hai, sunfishi vm suure kalaga kõrvuti ujuda, ilmselt veelgi vapustavam. Ägedad olid veel superhead kamuflaaži omav mürgine scorpionfish (näeb välja nagu kuhi kruusa, ettevaatust oma jalgade ja käte paigutamisega suvalises kohas!), suur sweetlips, kes parasjagu nautis kerget spa-sessiooni väikeste wrasse-de poolt (isegi lõpuste sisse poevad need veealuse maailma koristusteenuse pakkujad!), ebamaine cuttlefish (nagu seelikuga hõljuk;), garden eel-ide koloonia (no kaugelt vaadates paistis küll nagu mustade kõrtega veealune põld, kuid lähedalt selgus, et need on hoopis sajad maast väljaulatuvad saaki ootavad paeljad angerjad), tohutu parv jackfish-e, moodustades justkui elava seina, kust pea võimatu läbi tungida (tõeliselt võimas, kuidas selline massiefekt mõjub!) jne jne jne.

Mida rohkem sukeldun, seda rohkem sõltuvusse jään... Jälle üks kulukas hobi juures, oli seda nüüd tarvis :) Samas divemasteri elukutse võib olla just midagi sellist, mille abil on võimalik mõnusalt elada maailma kõige kaunimate randade ääres, saada piisavalt vaheldust erinevate riikide ja sukeldumistingimuste näol ning iga päev tegeleda oma hobiga. Doesn't sound bad at all!

Ja et viimnased momendid sel surfarite paradiisisaarel veelgi paremad oleksid, lõpetasin õhtu ülimõnusa ja -rahustava 2-tunnise spa külastusega, kus tänu veidi hiljaks jäämisele sain nautida täielikku privaatsust. Kerge 4-st einest koosnev 38 krooni maksev õhtusöök sellele otsa ning päeva võis täielikult õnnestunuks lugeda. Hommikul kl 7 ootasid meid hotelli ees Toyota minivan, Eko ja ta nõbu ning algas 9-tunnine sõit mööda riisipõldudega palistatud teid Java saarele, Mt. Bromo jalamile, maailma ühe kõige pitoresksema vulkaanilise maastiku poole. To be continued...

PS! Picasa on täienenud pildi- ja videoreportaažiga vihmametsaseiklustest :)

See synna tuli teisiti...

Ei teagi, kust alustada :P V6ibolla kronoloogiliselt k6ige algusest.

Surabayas (Indoneesias) 88bisime yhe 88 m6nusas hotellis, kus oli k6ik m6nus, peale selle, et konditsioneerid huugasid sajaga! Koosm6jul kohaliku viina Bali Mooniga avaldas see mulle ootamatut m6ju ning nyyd olen veidi haige. Aga noh, selles m6ttes normaalne, et veebruaris oleks Eestis ilmselt niikuinii haige olnud :P

Teiseks sain teada, et 2 s6pra puhkavad hetkel Phi Phi saarel Phuketi l2histel ning otsustasime lennu Sydneysse 11 p2eva v6rra edasi lykata ning oleme hetkel teel nende poole :) See oli siis teisiti positiivse poole pealt (ehk).

Samas tingis eelmine plaanidemuudatus selle, et otsisime tuktukiga m88da linna endale transporti Krabile ning selle k2igus j2in ma oma armsast mobiilist ilma :( Eriti kurb on see just sellep2rast, et see juhtus nimelt t2na! Just hakkasid esimesed synna6nnitlused kohale j6dma... Igal juhul t2nud k6igile, kes mind meeles pidasid ja SMSi saatsid (v6i seda veel teevad, aga lugejaks juba m6ni kohalik Tai transvestiit v6i keegi muu)!

Aga nyyd siis j2lle p2ikese ja saarte poole teele!!!

Pilte möödunust

Ööbisime vahelduseks tasuta internetiga hotellis, kus sain üles panna ka mõned albumid minevikust (kaval ju, tuletan kõike uuesti meelde!).

Paari tunni pärast tormame lennuki peale, ehk Jakartasse jõudes on valminud jutumaterjali ka Bali ning Mt. Bromo kohta. Nii kaua aga vaadake pilte ja videosid ;)

Sihanouk Ville ja Bamboo Islands, Kambodža

Siem Reap, Kambodža

Kuala Lumpur, Malaisia

Cameron Highlands, Malaisia

11.-14. veebruar. Perhentian Islands

On veebruar 2008, täna on sõbrapäev ja Malaisia idarannikul on lõppemas mussoonihooaeg. Sooja on 28C, ööpimedus on ära varjanud kergelt pilvise taeva, kuid väljas on õrn mahe tuul ning õhk on äsjasest vihmasahmakast veel värske. Perhentian Islands on kogum imekauneid korallidega palistatud saarekesi Malaisia poolsaare kirdeosas, Tai piiri lähedal. Inimtegevus toimib neist kahel, Suurel (Perhentian Besar) ning Väikesel (Perhentian Kecil) saarel. Kui mujal Malaisias mainisin, et järgmiseks on plaan just sinna minna, vaadati mulle viltu ning kommenteeriti, et ilmselt on see koht veel kinni, sest tormihooaeg pole veel lõppenud. Aga mul oli kinnisidee just sinna jõuda ning tagantjärgi võib öelda, et võetud risk õigustas end igati.

Kõigepealt aga väike backtrack eelneva loo juurde. Lubasin pajatada, mis sai neljast Põhja-Eurooplasest külmas Malaisia rongis. Lihtne. Pooled neist võttis külm ära ning nende rannapuhkus möödus magades ja köhides. Kuna tegu oli sama pere lastega (teatavasti on üks kahendik meie seltskonnast õde-venda), siis küllap oli tegu geneetilise soodumusega ning tagasiteel meil Merlega ohtu pole. But then again... Oleme igal juhul uuesti (samas) rongis, teel Kuala Lumpuri poole. Kuid seekord ostsin piletid 3 päeva ette ära ja enam ei pea öösel 2. klassi istmetel lösutama, selle asemel ootame praegu (peaaegu, vähemalt minu jaoks) täismõõdulistel koikudel Une-Kati külaskäiku :)

Ok, tagasi saartele. Meie elasime need 3 päeva just Väiksel saarel, kuna seal oli rohkem backbackeritele mõeldud elukohti ja ilusamad rannad. Algus oli suhteliselt paljulubav - meil oli au ööbida saare kalleimas hotellis (BuBu Long Beachil), mis on ühtlasi ka saare ainus betoonehitis! Madalhooajal on ikka omad plussid ka :P Neljane tuba koos buffet-hommikusöökidega kergendas meie kukrut kokku 380RM (1250kr) võrra. Alguses nõuti üldse 414RM, kuid kuna meie seas oli ka tõbiseid, siis kauplesime hinna alla kokteilide arvelt, mida oleks muidu kl 16-17 tasuta serveeritud. Alkoholiga oli saarel suht nigelasti, üks kokteil rannabaaris maksis 25RM (83kr), seega jäime miinusesse 3(kokteili)x25(raha/kokteil)x4(inimest)-34(soodustus)=266 ringitiga (877kr-ga) :D No mis siis ikka, see kahjulik diil vähemalt aitas tervist säästa ning teistele külalistele jäi rohkem juua.

Antud hotell asus saare idakaldal, sealt pidavat sealt olema võimalik jälgida hingematvalt kauneid päikesetõuse. Kuna vajusime magama juba kl 21 paiku, otsustasin kl 6:15 tõusta, et asi oma silmaga üle vaadata. Loomulikult olin saanud valeandmeid päikesetõusu aja kohta ning koitma hakkas alles 7:30 paiku, pealegi jäi tõusule ette teisel saarel olev mägi.. Turist sai jälle petta, kuid lohutuseks võimaldas see lüke mul võtta viimast hotelli buffet-hommikueinest. Istusin maha kl 8 ning tõusin lauast 10:30 ehk siis 2,5h nonstop söömist-joomist ;) Ammu pole nii hästi süüa saanud, toit maitses hea isegi hoolimata manageri viltustest pilkudest.

Päev möödus suures osas lebotades, aga ütleme nii, et ega seal saarel suurt midagi muud teha polegi. Elu käib täiesti omas rütmis, kellelgi kuskile kiiret pole, ei loe absoluutselt, mis nädalapäevaga tegu on või mis kell on. Lihtsalt tõused, sööd, vedeled imepehme liivaga (no tõesti oli siidjas liiv!) rannas, ujud, janu korral korjad palmi alt kookospähkli, lööd viimasel matšeetega skalbi maha, kummutad värkset kookospiima kõrist alla ning viskad taas pikali. Siis kobid jälle vette, imetled koralle ja mereelukaid, sööd ning tõmbad voodisse kerra. Kui nendest tegevustest kopp ees on, siis lähed kahte peamist randa ühendavale džunglirajale ning leiad eest rohkem metselajaid (nagu 1,5m pikad monitor lizardid, hiidämblikud, oravad, elusuured gekod, veidrad linnud jms) kui kogu meie vihmametsade-käigu vältel. Ja ühe palmi külge on kaelaketiga ka Kariibi Mere Piraatides nähtud ahvipoiss aheldatud, kellega võib vahelduseks veidi mürada. Paradiis! Muidugi ühel õigel töökal eestlasel võib selline elutempo muutus katuse sassi kammida, seega ettevaatust töönarkomaanid! Merle näiteks küsis juba kolmandal päeval, et millal me siit hellhole-ist minema saame. Aga tema ei lähe arvesse, sest ta pole kuskil rahul :)

Kui olime suure hurraaga oma esimesse hotelli sisse sadanud, hakkasid kõik oma finantse üle vaatama ning selgus, et kõigil on cash-iga kitsas käes ning sama moodi laristades peame mõnes rannabaaris tööle asuma, et suudaks paadipileti mandrile lunastada. Tuli leida uus elukoht, mis võimaldaks meil lisaks hommikusöögile ka muid eineid lubada. Sellega saime päris hästi hakkama, väike jalutuskäik läbi džungli teisele poole saart ning merevaatega majakesed mäeküljel (Senja Bay Resort Coral Beachil) olid 25RM/per nägu (84kr) eest meie kasutada.

Kuna Janno ei tundnud ka viimasel päeval end veel nii hästi, et sukelduma minna, siis Lõuna-Hiina mereelu vaatasin üle ma üksinda. Sukeldumisinstruktoriks oli üks tore 40ndetates britt, kes külma ei talu ja seetõttu elab 9 kuud Perhentianitel, paar kuud Tais ja ülejäänud aja Inglismaal. Külmakartlikkuse tõestuseks läks ta 28-kraadisesse vette kahe kalipsoga ning pärast teist sukeldumist kirus ikka, et kuradima külm on :) Muidu oli väga asjalik tüüp, vee all liikus ringi koos tahvli ja pliiatsiga ning pidevalt näitas huvitavaid asju ning kirjutas, millega tegu on, lisaks käisime pärast sukeldumisi ka pildiraamatu koos üle, et teadmised paremini kinnistuksid. Kes huvitet, siis nimeks on tal Mark Freeman ja e-mailiks freemanbynature(ätt)yahoo.co.uk (lubasin ta nime levitada, nüüd siis linnuke kirjas).

Teine sukeldumine erines tavapärasest ka selle tõttu, et läksime korallide kaemise asemel koos kohalike rikkuritest hiinlastega liivapõhjaga pleissi haruldast makroelu avastama. Nad on igal aastal sel ajal sealt midagi sellist leidnud, mida isegi veel raamatutes pole. Kui korallide ümber elu vohab ning võid pmst terve aeg ühes kohas seista ning näed ikka väga mitmekesist elu, siis liivane põhi tundub nagu elutühi kõrb. Kuid kui lähemalt otsida, leiab sealt vägagi huvitat kraami. Mark nägi nt ka seekord mitut asja enda jaoks esmakordselt ning mina õppisin samuti puude tagant metsa nägema :)

Lisaks tegin ära esimesed inimkatsed Matkaspordist ostetud veekindla fotokakotiga, millega üritasin kaldalähedast mereelu salvestada. See pole ei mugav ega kvaliteetne, kuid nalja saab ikka. Alati ei pea kuskile kaugele sügavale vee alla minema, et huvitavaid asju näha. Näiteks kalmaari-laadset cuttlefish-i pole ma siiani kuskil mujal näinud, nüüd aga sain lausa 2 erinevalt pildile.. Tulemusi saate galeriist kaeda.

Aga milles siis seisnes praegusel ajal Perhentianitele mineku risk? Ilmas loomulikult! Sõltub aastast, aga veebruaris on meri veel kaunis tormine ning võib suht palju vihma sadada. Meri oli tõesti küllalt metsik. Sinna minnes põrutas kiirkaatred meil kõigilneerud lahti ning tagasi tulles olid vasemal pool paati istunud isikud suht läbimärjad :) Lisaks oli ühes rannas karm riptide (millele sai pühendatud lausa eraldi postitus) ja nähtavus sukeldumisel oli tavapärase 20m asemel 5-10m. Vihmaga meil joppas, sadas ainult ühel öösel ja äratuleku päeva hommikupoolikul, ülejäänud ajal vaheldus pilvkate päikesepaistega, niiet sai mõnusalt rannas olla, vahepeal niisama toas vedeleda ja õhk ei olnud veel üleliia kuum, niiet isegi ventilaatorit ei läinud toas vaja, kondist rääkimata. Mõnus, et teised taoliseid tingimusi headeks ei pea, ikka väga rahulik puhkus oli siin kõige eelnevaga võrreldes.

Hooaja puudumine tähendab ülirahulikku õhkkonda, kokku tundus saarel olevat ainult sadakond turisti, kõikides avatud (jah, paljud olid ka veel suletud) majutusasutustes leidus vabu tube ning hinnad olid soodsad. Aga isegi sellistes tingimustes ei saa teistest kaasmaalastest rahu... Tuli välja, et kokku oli antud ajahetkel saarel 6 eestlast! Ühte neist õnnestus ka kohata, tegu oli maailmaränduriga, kes 12st kuust juba 8 kuud on teel olnud. Teise eestlase isik (ja üleüldse kohalolek) jäi aga saladuseks.



Kes otsivad mitte-midagi-tegemise kohta, neil tasub antud sihtkoht kindlasti üle vaadata. Isegi oleks hea meelega seal kauem olla tahtnud kui need põgusad 3 päeva... Kogu praeguse reisi ajakava on olnud väga action-packed, uuesti sarnast asja planeerides jätaks ma igale poole rohkem aega või võtaks lihtsalt vähem kavva. Aga esialgu tundus ju jube hea mõte võimalikult lühikese ajaga võimalikult palju näha! Elu ju ongi õppimiseks ning nüüd tõden, et chillout tähendab mõnikord palju rohkem, kui ühe uue koha avastamine. Selle sügava mõttega praegu lõpetan, homme hommikul taas Kuala Lumpuris ja õhtut saadame mööda juba teisel pool ekvaatorit, Balil. Head ööd, kallid lugejad.

09.-10. veebruar. Taman Negara rahvuspark

Saabusime Taman Negara vihmametsadesse õhtu hakul, plaan oli kohe džunglisse ka ööbima minna, sest ei tahtnud siin üle ühe öö veeta. Kohapeal selgus aga, et pimedas enam meid sinna ei taheta hästi lasta, võimalus oli ainult giidiga tour võtta. Valida oli jalutuskäigu, paadi- ja džiibisõidu vahel. Otsustasime 4x4 sõidukiga öösafari kasuks, kuid juba mõni minut hiljem pidime otsust kahetsema, sest kauaoodatud džungli asemel viidi meid hoopis palmiistandusse. Kogemus ise nägi välja nii, et üks kohalik poisimõõtu mehike istus juhikabiini katusel ning tegi puude poole suunatud prožektoriga kiireid ringikesi tabamaks metselukate silmadelt tagasipeegeldunud valgust. Taolise teguviisi pluss on veel see, et kui loom sellise suraka valgust näkku saab, muutub ta paralüseerituks ning turist saab teda imetleda-pildistada nii palju kui kulub.

Kahetsemiseks oli põhjust veel seetõttu, et kõige suuremaks loomaks, keda meil näha õnnestus, osutus... tamtaraa... tavaline kodulehm. Juht igal juhul pidas leidu niivõrd väärtuslikuks, et peatas auto kinni, tagurdas ning giid seletas, et vot see on lehm, linnalapsed :) Peale lehma leidsid giidi osavad silmad veel üles ühe liblika, mingi pika kollase sajajalgse putuka ja ühe hirmunud linnukese. Linde oli veel hulgim kohalikul lennuväljal, sinna minek jäi mulle aga mõistatuseks, sest kogu territoorium oli aiaga piiratud ning loomade leidmine sealt tundus sama tõenäoline kui lumesadu. Lisaks eelmistele mainitud leidudele nägime ka ühe kaslase silmi (ja selga) ning veel ühte koaala-laadset looma, keda tegelikult meie ei näinud, aga giid kinnitas, et seal samas põõsas ta on. Uskusime ja sõitsime edasi.

Palmisalu nähtud, saabusime tagasi elukohta. Öömaja eest maksime 10RM per nägu, kurtmiseks polnud põhjust, sest hinna-kvaliteedi suhe oli tip-top :D Tegu oli dormitory-tüüpi toaga (ühikas), kuid Allahi armu tõttu oli kogu see 8le inimesele mõeldud pleiss meie käsutada. Ausaltöeldes ei kujuta ette küll, kuidas sinna 8 inimest oma asjadega ära mahtunud oleks, aga häid lambaid mahub ju ühte lauta palju ;) WC oli õues, päeval tundus see küllalt ok, ainult prilllauad olid puudu. Õhtul selgusid aga asjaolud, mida enne džunglis mitteolnud inimene kohe kartagi ei osanud. Nimelt kihab kogu ümbruskond elust ning antud paika on teiste seas õnnistatud ohtra 5cm pikkuste putukajurakate populatsiooniga, kes oskavad lennata ning lisaks kõigele ka kassi kräunumise moodi häält teha. Nendega tuli siis tualetti ja pesemisruume jagada, sest valgus tundus neid tõmbavat. Ja kui neile midagi ei meeldinud, hakkasid nad kräunuma. Tüdrukud igal juhul loobusid õhtul end pesemast, poisid olid julgemad ning viimaks ma ei viitsinud iseg neid enda pealt enam minema pühkida, vaid lihtsalt pesin hambad lõpuni, putukad peal istumas. Suuri rohutirtse ja liblika-putuka hübriidi moodi elukaid leidus ka, kuid märksa vähem. Tuba oli enamvähem väliskeskkonnast isoleeritud, kuid ukse all olid piisavalt suured vahed, et üks sõber suutis end sealt sisse pressida. Tema surmamine nähtavasti hirmutas teised ära ning rohkem keegi öösel majja ei tunginud. Selle eest oli õues võimas kontsert, jälle täiesti uus ning omapärane kogemus :)

Järgmine päev algas taas koos päikesetõusuga, sest tahtsime enne öörongile minekut veel nii palju kogeda kui võimalik. Eluhalvale hommikusöögile ühes jõe peal ujuvas 'restoranis' tuli lisa võtta teisest samalaadsest, sealt saime ühtlasi ka paadisõidu ülesjõge tellida. Džunglijõel olid ka kärestikud, mille läbimine osutus eriti lõbusaks (loe: märjaks) just tagapool istujatele. Esialgu istusin kõige ees, kuid pärast ujumispeatust mahedas magedas kollases 10-cm nähtavusega jõevees sain tagumise istme endale ja sõit oli märksa huvitavam ;) See oleks isegi võinud pikem olla, niiet kel võimalus, saabuge parki hoopis mööda jõge 2,5h paadisõiduga, mitte minibussis higistades ja hullumeelse juhi manöövreid kirudes!

Paadimees pani meid maha Canopy Walkway juures, mis kujutab endast kõrgele (50m maapinnast!) vihmametsa puude võrastikku ehitatud ripp-laudteed. Pääse maksis 5RM ning 500m teed tuli läbida selliselt, et kogu aeg oleks kahe inimese vahel 10m, muidu vajub kogu kupatus kokku. Üleval olid veel hoiatussildid, et varsti suletakse Walkway niikuinii, sest pidevad vihmad ja loodusjõud räsivad seda suht tõsiselt. Kiirustage, kes veel näha tahavad! Sellest kohast on ka väike videoreportaaž Picasas, pilt, eriti veel liikuv, edastab rohkem kui 1000 sõna ;)

Otseteed tagasiminek on nõrkadele, meie ju seda pole ning seega läksime ringiga, vallutades tee peal ka ühe 344m kõrguse mäehakatise. Džunglirada sinna oli mehine, Merle oli ühel ristteel äärepealt murdumas, kuid viimasel hetkel siiski otsustas retke jätkata. Tipust avanenud vaated polnud midagi taevalikku, kuid tee peal sai siiski ühtteist huvitavat nähtud-kogetud. Näiteks džunglihääled! No lihtsalt selline kisa ja vile käib kogu aeg, et kõrvad ähvardavad lukku minna. Soovitan soojalt kõigil üks kord midagi sellist läbi teha :) Natuke jäi kripeldama see, et me ikkagi öösel metsa ei jõudnud, sest kogu see värk pidi pimedas veel 2x võimsam olema. Ja üldse oli metsas kõik uus ning huvitav - tohutusuurte juurtega puud, liaanid, okkalised palmid, veidrad taimed, ennenägematud viljad puudel, hiidsisalikud jne jne :) Sellest on samuti mõned videod, enjoy!

Selle retkega sai ümber ka meie aeg maailma vanimates vihmametsades ning oli aeg jälle minibussile asuda, mis viis meid omakorda rongijaama, öörongile. Pileteid meil loomulikult polnud, kuid meid lohutati sellega, et isegi kui kõik kohad on täis, müüakse pileteid ikka ning me võime põrandal magada. Seekord siiski jäi uni rongipõrandal kogemata, leidus veel 2. klassi pileteid (turistikast suts tegijam), mis maksid kõigest 21RM 8-tunnise sõidu eest. Ruumi oli piisavalt, kuid istmed ei pakkunud mingit tuge ning magamise tegi ka võimatuks malaide konditsioneeri-hullus. Külm on siin luksus ja kui ikka 2. klassis sõidad, siis pead täiega luksust saama. Igal juhul tüdrukud said selga pooled meie riietest ning ümber veel magamiskoti, teine pool minu riideid läks minu selga, kokku siis 4 kihti pluss käterätik tekiks peale. Janno oli vapper ning püüdis uinuda lühikestes pükstes ning 2-kihilises üleriides. Kuidas see rongisõit meile mõjus, saate kuulda järgmisest pajatusest. Seniks aga kainet meelt ning ärge teie seal jumala eest konditsioneeridega üle pingutage!

Riptide

Väike tarkusetera vahepalaks tavapärastele reisikirjadele.

Kui sa kunagi rändama lähed ja näed mere ääres hoiatussilti "CAUTION, STRONG RIPTIDE", siis võta seda tõsiselt. Ja kui sind lisaks ka sukeldumisinstruktor hoiatab, et on tugev riptide, siis peaksid seda veelgi tõsisemalt võtma. Isegi siis, kui sa väga hästi ujuda oskad. Loodusjõud ei halasta...

Millalgi ilmub ka rohkem juttu Taman Negara ja Perhentian Island-ite kohta, hetkel said üles Kuala Lumpuris ning Cameron Highlands-itel läbielatu. Pildid-videod tulevad siis, kui kunagi kuskil lõpuks kiire juhtme otsa satume ;)

07.-08. veebruar. Cameron Highlands

Hommik Kuala Lumpuris algas varakult, et jõuda bussijaama pileteid broneerima. Juba niigi soovitatakse Cameron Highland-i bussipiletid kinni panna päev enne sõitu, aga 07.-10. veebruar on Malaisias pikk nädalavahetus Hiina uusaasta tõttu... Kuna enamik rahvast on moslemid ja siin elab ka kristlasi, siis saavad nad päris hea mitu korda uut aastat tähistada ja vabu päevi nautida :) See selleks, olime igal juhul lootust kaotamas, kuna kõik hirmutasid meid juttudega saabuva Hiina aastavahetuse hullumeelsusest. Jõudsime bussijaama kl 8.30 hommikul ning ainuke buss, kuhu veel vabu kohti oli, väljus kl 9! Mõeldud-tehtud, piletid näpus jooksime taksot otsima, et hotellis asjad pakkida, checkout teha ja bussijaama tagasi jõuda. Kuna me polnud erilises tingimispositsioonis, siis oli taksojuhil hea võimalus meid nöörida. Maksime talle 45 ringitit (150 kr), samas normaalne oleks maksta olnud kuskil 10. Oh well... Olgu veel öeldud, et jõudsime bussi lõdvad 60 sekundit enne üheksat.

Vähemalt buss oli taas VIP 26-seater - ruumiga oli mõnusalt priisata. Ja karaoket ka ei mängitud :) Eesti bussitransportööridel oleks siit hea hinnaeeskuju võtta - 4,5h reis luksbussiga maksis 30RM (100 kr).

Kui bussist lõppsihtkohas välja astusime, tervitas meid vahelduseks väga mõnus Eesti suveilm - 23C sooja ja kerge briis. Kuna CH asub 1500m kõrgusel merepinnast, siis on siin aasta läbi päeval ca 23C ja öösel ca 17C sooja. Kuurortpiirkonna sloganis kutsutaksegi külalisi "igavesse kevadesse" (mitte et malaid ise midagi kevadest teaksid, kuna neil on suht sama ilm aasta läbi igal pool, va vihmaperiood idarannikul). Ja suht paigas on ka see tsükkel, et hommikud on pilvitud ja päikesepaistelised, pärastlõunal hakkab õhk veest küllastuma, pilved kogunema ja sajab suure tõenäosusega vihma ning õhtul sadu lakkab ja muutub jahedaks. Suht haruldane pidi siin olema päev nii ilma päikese kui ka vihmata. Hiina uusaasta puhul andsid jumalad nähtavasti armu ning vihm jäi mõlemal päeval tulemata (kuigi pilved olid küll vahel päris ähvardavad, et jumalate vägi meelest ei läheks). Kliima poolest igal juhul väga mõnus koht, põhjusega Malaisia kõige popim puhkepiirkond.

Kuna jutt juba kliima peale läks, siis paneme sama rada pidi edasi. Stabiilne ilmastik, rohked sademed ja viljakad mullad on loonud siia ideaalsed tingimused kasvatamaks mitte-troopilisi põllukultuure nagu maasikad, tee(põõsad), tomatid, kapsad, roosid jne. Kui nüüd aus olla, siis peamised vaatamisväärsused ongi kõik agrikultuursed :D Ok, väiksed džunglirajad on samuti, aga peamiselt tullakse siia kaema kõiksugu istandusi ja farme.

Meie buss saabus Tanah Rata linna kl 13:45, öömajja saime kotid maha pandud kella 17.30ks... Vot nii juhtub, kui ei võta tõsiselt ühte võõrast (väga tähtsat) püha! Ja pärast "tõstis" meie tuju veelgi turismiinfo-tädi, kes ei suutnud mainimata jätta, et hotellituba, mille eest meilt nõuti 350RM (1200 kr), maksab tavapäraselt 160RM (530kr). Happy Chinese New Year :) Lisamadratsi eest taheti veel 30RM juurde küsida, aga checkout-i tehes nad kas unustasid selle hinnale lisada või tundsid häbi meie nöörimise eest ja halastasid. Konkreetne 2-inimese tuba oli muidu mõnusalt suur, ilmselt pea samas mõõdus ühetoalise Mustaka korteriga. Igal juhul 4 inimest sai vabalt hakkama, aga oleks ka rohkem sisse pressinud. Ja märkimist väärib ka "tasuta" hommiku- ja õhtusöögi-buffet kahele. Ütleme nii, et pole juba päris tükk aega nii rikkalikult ja mitmekesiselt süüa saanud, hehee (oma osa oli siin kindlasti mängida ka paljukirutud Hiina pühal). Hommikusöögid ostsime 2-le juurde (75kr tk), õhtusöögid sõime kordamööda eraldi (130kr tundus veidi palju maksta, hiljem muidugi kulus teistes restodes pea sama palju).

Avastasin just, et kirjutan kõigest kogetust suht detailselt :) Miks? Kas mul siis pole puhkuse ajal midagi muud teha? Vastus on, et jah, hetkel küll mitte. Pikkade bussisõitude ja minu pikkuse sümbioos ei tõota kunagi head und, seega pigem kirjutan, kui vaatan niisama aknast välja. Ja noh, hetkel on veel hoog sees ka, tõenäoliselt mida nädal (kuu) edasi, seda laisemaks muutun...

Okei, tagasi Cameron Highlands juurde. Esimene päev möödus siis öömaja otsides, seega tuli vähemalt 2ks ööks siia peatuma jääda. Suhteliselt veider oli see, et Hiina vanaaastaõhtul, mil peaks ilge pidu ja pillerkaar käima, ei toimunud linnas nagu suurt midagi. Hotelli baar, kus Merlega ühe õhtusöögijärgse napsu võtsime, oli näiteks täielikult meie päralt. Harva oli kuulda mõnda üksikut raketi pauku õues, kuid rõdule jõudes ei olnud kunagi midagi näha (peale imeilusa, ebamaiselt intensiivselt särava tähistaeva). Sama juttu rääkisid Janno ja Helen, kes tegid tiiru ka linna peal - sealgi ei toimunud midagi. Ju siis on CH popp just lastega perede ja penisonäride hulgas vms, sest no järgmise päeva liiklusummikud (seejuures oli igas ummikus istuvas autos vähemalt üks laps:P) olid ikka talumatult suured ja ravast oli kõvasti.

Illustratsiooniks võib siinkohal ära tuua bussiliikluse toimimise - buss meid huvitava teeistanduse lähedale peaks toimima alates kl 6:30 iga tunni tagant. Sel päeval väljus 6:30 buss õigel ajal, 7:30 buss umbes kl 9:00 ja 9:30 buss kl 12:00 ;) Meie saabusime bussijaama kl 12:10, et jõuda 12:30 bussile, kuid pooleteise tunni pärast istusime hoopis taksoga liiklusummikus, sest muidu oleks tulnud seal linnas veel üks öö veeta... Veel tund ja 15 minutit hiljem ning olimegi 9km kaugusel asuvas teeistanduses (Sungai Palas Tea Estate, kuulub kohalikule teekontsernile nimega BOH). Olime liikunud hämmastavad 7,2 km/h tunnis ja maksnud selle eest 45RM (150kr)!!

Igirohelised ja maagilised hästi hooldatud teeväljad mägede külgedel pikitud banaanipuudesalude ja troopiliste metsatukkadega, tee ääres kasvamas kallad, orhideed jm eksootiliselt kaunid lilled, värske mägiõhk ning mahe suveilm lõid idüllilise meeleolu ja mõnusa alguse jalutuskäigule teeistandusest tagasi linna poole. Teele jäid veel maasikakasvandus, roosi- ja orhideeaed, kaktusefarm, liblikafarm ning mitu head kilomeetrit asfaltteed.

Maasikaistandusi on CHs jalaga segada, kuid kohaliku kliima iseärasuse tõttu on seal mõtekas kasvatada ainult hapusid maasikaid, sest võetakse 4 saaki aastas. Magusaid marju pidi saama sellistelt sortidelt, mis annavad ainult 1 saagi aastas, kuid nad pidid siin ussitama minema. Seega ei tundnud keegi huvi maasikakorjamise vastu, kus ise vaevaga kogutud saagi eest oleks pidanud 120kr/kilo maksma. Mekkisime hoopis erinevaid maasika-magustoite, kuid nende kokad kas pole kunagi tõeliselt head magustoitu saanud või neil ongi selline maitse.. Igal juhul, ei midagi meeldejäävat.

Roosi- ja orhideeaed oli tegelikult hoopis džunglilaadne aed-pood, kus oli kõike muud peale rooside ja orhideede :) Võimas, vähemalt võrreldes Eesti sarnaste asutustega. Kaktused olid nagu kaktused ikka, ainult kordi suuremad ja huvitavamad, kui ma kodumaal näinud olen.

Ja liblikafarm... oli koos putuka-, linnu-, looma-, mao- ja sisalikupuuridega. Liblikad lendasid seal vabalt ringi, päris suured ja värvilised olid teised. Ja mingi sarvedega põrnikas nägi ikka väga vihane välja, kaalus ilmselt üle 100 grammi ning suutis kaela ja keha vahele moodustuva kõvast koorikust "noaga" lõigata puruks erinevaid peenikesi objekte. Näppe ei soovitanud onu meil sinna torgata :) Ühe puuri juures nägin silti "Leaf insect", puuris oli väike hõre põõsas, aga rohkem midagi väga näha polnud. Mõtlesin, et ju need siis mingid väiksed putikad on, mis Eestiski lehti närivad ja jalutasin pead vangutades edasi. Hiljem muuseumis aga selgus, et tegu ei ole mitte miniatuurse parasiidiga, vaid "täismõõdulise" elukaga, kes lihtsalt näeb välja nagu hunnik puulehti :P Ning eksponaatide hulgas leidus veel oksaputukas, kes ei erinenud palju puuoksast ning lehekonn, kes samuti lehemustrit kandis. Jungle may not be what it seems at all...

Cameron Highlandsi teine peamine atraktsioon on jungletrekking ehk džungliradadel rändamine. Istandustest tagasi jõudmise ajaks saabunud pimeduse kiuste otsustasin, et tahan siiski öist metsa avastama minna, seda enam, et brošüürides lubati pimedal ajal palju rohkem elu, vingeid hääli ja magusaid lõhnu. Lisaks oli meie kord Merlega linnas õhtust süüa (hotell jääb veidi linna keskusest välja, metsarajale vastupidises suunas), seega polnud kaugele minna. Paar kokteili julgustuseks kaasas, pealambid teed näitamas ning retk võis alata :) Pärast tunniajast peaasjalikult ronimisest koosnevat "rännakut" jäi meie kontosse paari liblika, teo, sipelga, ämbliku ja prussaka nägemine, kolme uue (loe: Eesti ööst erineva) hääle kuulmine, kose läheduse tundmine (liiga pime oli nägemiseks) ning kauni linnavaate nautimine vaatetornist, 160m kõrgemal kui ümbruses asuvad tulukesed. Sissejuhatus džunglisse on nüüd vähemalt tehtud, sest hetkel "naudime" 7-tunnist bussisõitu Taman Negara Rahvusparki, poolsaare südamesse, 130 miljonit aastat vanade (maailma vanimate) vihmametsade rüppe, kus nähtavasti veedame samuti 2 ööd, ühe neist ehk isegi õiges džunglis ;)

Vahepalana mainin veel ära, et malaaria ravimit Malarone-i oleme võtnud juba nädalapäevad, paljukardetud kõrvalnähtusid pole aga veel õnneks kellelgi ilmnenud. See sektsioon antud ravimi infolehest on muidu (minu) siiani nähtutest kõige edevam, praktiliselt võib kõik selle võtmise ajal kogetavad ihuhädad Malarone-i kaela ajda :D Ok, esimesed 2 päeva olid tegelikult mul ka väikesed kõhukrambid, aegajalt käisid valupisted läbi, aga edasi on kõik nagu ikka.

Lõpetuseks üks kiitev märkus malaide kohta: lugematu arv tunde ja kilomeetreid maanteede äärsetest haljasaladest mööda sõites peab tõdema, et need on ikka piinlikult hästi hooldatud. Kes krt viitsib sadade kilomeetrite kaupa muru pügada?!?

Nüüd hakkab aku tühjaks saama ja malaisia pistikupesad ei klapi ei USA ega Euroopa otsadega (endine Briti koloonia ju!) ning ees on sügavad metsad, seega ei ole kindel, millal see post (koos eelmiste valmis kirjutatutega) ka tegelikult päevavalgust näeb. Elame, näeme. Chill.

06. veebruar. Kuala Lumpur

Taas tsivilisatsioonis!! Kaos oli äge, aga vahelduseks ei tee puhtus ja kord ka paha :)

Kui kogu Kambodža majandus tundus olevat turistide lüpsmisele orienteeritud, siis Malaisias on rohkem multikultuurne kogukond ja saab isegi mõningal määral anonüümsust nautida. Ei mingeid tänavakaupmehi, agulit ega tuktuk-e, prügikastid tänavanurkadel, märksa puhtam õhk, korralik ühistransport, väga viisakad teed, sõbralikud ja head inglise keelt valdavad kohalikud, palmid (jah, ikka veel tunduvad need puud nii ägedad) ja üleüldine organiseeritus on kõik KLi märksõnad.

Bronnitud hotell (Tune Hotel) oli uue ja väga mõnusa kontseptsiooni esindaja - odava hinna eest (ca 200 kr öö per kahene tuba) pakutakse eluks hädavajalikku väga korralikul moel, aga lisade saamiseks pead ekstra maksma (ala kont, rätikud-seebid-šampoonid, toakoristus jne). Nagu odavlennufirmadki - lennukid on kaasaegsed, samas ruumi on vähe ja teenindust samuti. Ideaalne, kui kavatsed hotellis ainult pimedal ajal mõned tunnid vaimu ja keha puhata ning enamus ajast õues uut ja huvitavat avastada. Boonusena oli veel tasuta internet :)



Kuna tulime just 1000 aastat tagasi ehitatud templite juurest, siis vanad hooned ja asjad väga ei isutanud ning asusime hoopis moodsaid rajatisi avastama. Esimesena sai otsa ronitud maailma kõrguselt neljandale teletornile (400-midagi meetrit). Väidetavalt avanesid sealt paremad vaated kui Petronase tornidest, aga selle hüpoteesi õigsuses ei õnnestunud meil veenduda, kuna viimases on veider piletite süsteem. Nimelt tehakse hommikul kl 8:30 lahti piletilett, kus jagatakse 1500le (vist oli nii) kiiremale inimesele selleks päevaks tasuta pilet, millega saab 15 minutit torne ühendavas tunnelis kõrgel maa kohal ja selle ümbruses hängida. Samas, torn on külastusteks lahti 19:30ni, go figure.. Enivei, sinna pidi löögile saama ainult juhul kui kl 7:30 sappa seisma lähed, võibolla KLi tagasi tulles proovime selle nalja ka ära.



Siis jälle üks väike luksustakso sõit ning asusime vaateratta Eye On Malaysia pardale. Lootsime vabaõhu kogemust, kuid avastasime end hoopis klaustrofoobilisest putkakesest, mille kõlaritest tuli kohutava kvaliteediga hard rock-i. Another 15 ringgits well spent (1 ringgit = 3,3 kr). Hiljem õhtusöögi käigus sai ära proovitud raikala, mida on väga mugav süüa, kuna puuduvad luud - on ainult hea paigutusega kõhr :) Edasi tuli kerge shoppingu-katse. Katse sellepärast, et selles megashoppingmallis (KL Pavilion) pandi enamus (huvipakkuvaid) poode liiga vara kinni ning taas kord ei ole neil korralikku matkaosakonda, kust ma saaks endale sandaale/seljakotti vaadata. Uskumatu on mulle kogu see värk, pean vist rohkem researchi tegema, kui vähegi spetsiifilisemat varustust osta tahan. Ei aita lihtsalt maailma suurimates kaubamajades ringi kondamisest...

Hetkel oleme taas VIP bussis, teel Cameron Highlandsi poole. Tegu on 1500m kõrgusel asuva mõnusa kliimaga Malaisia suurima puhkealaga, mille läheduses on tee-, maasika-, roosi- jm kasvandused ning mõnusad matkarajad pilvede piiril. Naudime vahelduseks vähe jahedamat ilma (päeval 23C, öösel 17C), uurime, kust roheline tee pärit on ning toitume maasikatest, maasikajäätisest ja šampanjast ning vaatame, mis elu toob. Seniks nägudeni :)

04.-05. veebruar. Siem Reap ja Angkor Wat

Oleme jõudnud Siem Reap-i - väravaavaus Angkor-i templitesse.

Viimasel õhtul Cambodia rahvuslikus rannakuurordis suutsime ikka ära käia ka karaoketänaval, mis jälle kord väga uus ja huvitav elamus :) Karaoke laulmine tundub olevat neil üks väheseid rahvuslikke affordable meelelahutusi ning keegi mikri kasutamise võimalust neist ära ei pelga. Laulud on muidugi kõik ühte auku (tundub, et päeval nad tudeerivad neid telekast vaadates/raadiost kuulates ning õhtul näitavad õpitut baarides), subtiitrid olid lisaks khmeeri tähestikule ka ladina omas, et ka kahvanäod saaks kaasa laulda, kuid joobeaste ei olnud kellelgi veel taoliseks julgustükiks piisav. Rene (üks hotelli omanikest) oli seda siiski mõni aeg tagasi sõpradega järgi proovinud, kohalikud olevat korraliku kõhutäie naerda saanud :) Merle andis karaokest samuti hea ülevaate

11-tunnise bussisõidu jooksul jõudis nii mõndagi juhtuda ja oli aega tähelepanekuid teha. Mõned nopped:

* LonelyPlaneti õpetus, et kui sulle ei meeldi Kambodþa karaoke, osta reisi ajaks kõrvatropid, on pädev.
* Väide, et Phnom Penhi ja Siem Reapi vahel on riigi üks parimaid maanteid, ei tundu eestlasele (eurooplasele) absoluutselt loogilisena.
* Sihanouk Ville-i bussijaamast Phnom Penhi bussijaama on ca 230km maad, reis võtab 4,5h (keskm kiirus 50kmh/h) ning tundus, et linnapiirini jõudmiseks kulus 2h, siis veidi loodust ja kiiremat sõitu ning siis jälle 2h linnas sees bussijaamani :) PPst SMi (ainult vahemaa 320km, keskmine kiirus sama) oli kogu värk analoogiline. Või siis lihtsalt kogu khmeeri rahvas elab ainult maanteede ääres.
* Ja elada meeldib neile kõrgel! St, enamus majasid on kanajalgadele ehitatud ja paistab, et mida jõukam kodanik, seda pikemad jalad majale on ehitanud. Status, u know.
* Kodu ehitamine Cambodia-way - 1. aastal ehita võimas betoonaed ja ela telgis. 2. aastal ehita vinge värav ja ela ikka telgis. 3. aastal ehita kanajalad. Kui pappi tekib, paigalda särav marmortrepp, et postide otsa saaks ronida. Järgmiseks pane "majale" uks. Edasi võib põranda ehitamise juurde asuda, seejärel seinte karkass ja aknad ette. Siis seinad (tõenäoliselt õhukesed ja puidust, sest enamus pappi läks tara ja trepi peale ära) ja viimaks kõige tähtsam - katus!! Möödas on mitu head aastat ja lõpuks saad telgist katuse alla kolida ;)
* Keskmine khmeer on hingelt kõvem ärimees kui türklane. Iga teine ulualune tee ääres müüb midagi. Tõenäoliselt müüvad ka ülejäänud, aga võibolla veidi valgustkartvamaid asju.
* Kui müüa midagi, siis müüa sama asja kambakesi koos ja hulgim. St, et ei tasu hajutada näiteks 30 banaaniletti 30 km peale, vaid panna nad kõik ühte kohta ja siis 30km pärast uuesti. Sama kehtib ka bensiini, riiete, söögipleisside, akulaadimistöökodade jne kohta.
* kitsale 2-realisele teele on vabalt võimalik panna kõrvuti sõitma (mitte ilmtingimata samas suunas) veoauto, sõiduauto, möödasõitu sooritav rahvast täis buss, jalgratas, ning paar motorollerit. Täpset kätt peab lihtsalt olema :)

Siem Reapi hotell oli täpselt selline, nagu üks hotell $8 eest saab olla, padi ainult haises veidi liiga palju. Esimesel õhtul saabusime pimedas, seega otsustasime linna Pub Street-i üle vaadata. Ütleme nii, et Pärnu kesklinn annab silmad sellele ette, kuigi elanikke on siin 10x rohkem :) Egas midagi, otsisme üles Wikitraveli soovitatud Ecstatic Pizza, tellisime pudeli veini ja sõime kõiksugu Itaalia hõrgutisi. Pizza kuulus kategooriasse 'happy' ning veel mitu tundi hiljem pidi tõdema, et happy oli see tõesti. Uni tuli väga värviline :)

Õhtul meid hotelli sõidutanud tuktukimees nõustus meid ka homme terve päev ringi vedama, nõudes tasuks $12. Lõime käed ja kl 9 järgmisel hommikul veeresime juba Hõljuva Küla poole. 20-minutine sõit oli tegelikult mitu korda pikem ja laevapiletiga saime ka kõvasti nöörida ($15 tunniajase tuurikese eest, nothing-inclusive), aga lugesime selle tuktuki tipi hulka (oleks vaid sel hetkel teadnud, et ka tuktuki mees saab tegelikult meie käest $19 :). Aga veepealne küla oli täitsa huvitav, suurvee ajal on see ühes kohas, hiljem mujal. Ja kui naabrid üle viskavad, võid alati oma majaga mujale ujuda. Olemas olid kõik jutud ja värgid nagu kirikud, kool, võimla, restoranid, poed, akulaadmis- ja muud töökojad, kala- ja krokodillikasvandus ning paljudes paatmajades peeti sigu/kanu ning näha oli ka motorollereid, hehee. Pisikesed lapsed künatasid 'tänavatel' ringi pesukaussides, kaelas maod, angerjad või kilpkonnad ning demosid oma inglisekeeleoskust, mis koosnes numbrite tundmisest ja sõnast 'dollars'. Ja visuaalsel vaatlemisel tundus, et järv oleks justkui täis valatud kondenspiima, aga kellelgi polnud hetkel magusaisu, et testida. Kohalikud käisid ka ujumas (kunagi olevat seda vedelikku isegi joodud, aga vietnami kalapaadid sindrid on kõik ära reostanud), järjelikult väga hull ei saanud olla...

Tund hiljem avanes meile juba vaade Angkor Wat-ile. Ütleme nii, et piltidelt tundub see majesteetlikum, aga eks eha ja koidu aegne valgusemäng ning pisike Photoshoppimine aitavad sellele illusioonile kaasa. Üldiselt oli tempel siiski väga võimas, tüübid on väga muljetavaldava konstruktsiooniga hakkama saanud, lisaks on seda oluliselt rikastatud kõiki seinu ja vabu pindu katvate nikerdustega. Gosh, oli ikka viitsimist neil..

Järgmine tempel väga sügavat muljet ei jätnud, kuid kolmas, kuhu sattusime, tegi selle eest kõik tasa! See oli rajatud sügavamale dþunglisse ja kõikjalt kasvasid välja ja üle võimsad puud. Esialgu ei saanudki aru, et kas puude juurte vahele on ehitatud müürid või on müüri peale istutatud kasvama puud. Vääga veider vaatepilt igatahes, kuidas kõigepealt on mitu meetrit juuri mööda seinu looklemas ja siis müüri lõpust sirgub veel paarikümne meetrine "maapealne" osa. Ta Prohm-i templi käike, soppe ja lokkavat loodust nautusin täiega, see jättiski kõikidest templitest kõige parema mulje.

Üks tempel oli veel huvitav selle poolest, et selle otsa sai ronida. Tippu jõudmiseks oli vaja läbida paarsada suhteliselt ebainimlikku trepiastet, aga saime ikka kadudeta edasi-tagasi ära käidud :) Päikeseloojangut kogunes kogu tsirkus vaatama ühe mäe otsa ehitatud templisse, kust avanesid ilusad vaated palmisaludele ning ka Angkor Wat paistis taamalt. Kahjuks sel õhtul Päike värvidemängu ei korraldanud ning me lahkusime mõned hetked enne lõplikku loojangut, ennetades paari tuhandet teist turisti ja taolist ummikus istumist nagu Depche-i kontserdilt tagasi tulles.. Kahju ainult, et templite ümber selline laat käib, ikka väga raske on rahu nautida, kui 100 khmeeri sind jälitavad ja mingit sodi müüa üritavad (õnneks mitte küll templites sees, aga ümbruses siiski). Ja turiste on ka liiga palju, et häid fotosid teha. Otherwise, it's all good :)

Kokkuvõttes väga action-packed päev Siem Reapi lähistel ja kogu seltskond jäi rahule, et kõik just nii läks. Peamised asjad said üle vaadatud, oli piisavalt aega, et ei pidanud tormama, samas ei hakanud ka kuskil venima. Ok, templites võiks ju lõputult ringi luusida, giidi võtta, ajalugu lugeda ja veel luusida. Aga selleks peavad vastavad hobid/huvid olema ning pileti hind ka näiteks ei soosi 2 päeva seal veetmist, pigem siis juba osta kolme päeva pilet (1p $20, 3p $50). Okei, tegelikult paar asja jäi ikka järgmiseks korraks ka - maamiinide muuseum (meenus kohe 'Mida teeb ema miiniga köögis?' ja 'Miin kui lapse sõber') ning Army Shooting Range, kus saab $30 eest vanade Vene granaatidega hullata, AKga paugutada (relvaga siiski, ak on endiselt Eestis) ning suure diameetriga dollarirulli korral võib ka rocket launcherit katsetada.

Aa, meenus veel, et Siem Reapis osatakse ikka kokteile teha, vähemalt sel juhul kui sulle meeldib tavapärasest paar korda suurem alkoprotsent kogu hulgast :P $5 ja 2 Singapore Sling-i hiljem oli ikka hoopis teine minek. Kahju ainult, et selle pleisi nime ei mäleta... Ja mõned ritsikad on nüüd ka tee leidnud mu kõrist alla. Ei maitsenud üldse nii hullult kui välja nägid. Pigem vastupidi.

Homme hommikul tõuseme koos Päikesega ning pärastlõunaks oleme taas ekvaatorile lähemal, Kuala Lumpuris. Seal on veel soojem ja niiskem kui siiani. Ilusat talve jätku :)

29.jan - 03.veeb Sihanoukville vol.2 ja Bamboo island

Viimastel päevadel pole midagi revolutsioonilist juhtunud, peamiselt aktiivne puhkus, passiivne puhkus ja totaalne puhkus ehk siis chill :)

Ükspäev pidime küll ennast enneolematult vara üles ajama - kl 7 oli äratus! Aga põhjus oli aus ning juba kl 8 seilasime korallide ja kalade poole. 2h hiljem olimegi Koh Rong-i saare lähedal ankrus, varustus selga ja go! Esimene emotsioon vee alla vaadates oli 'Gosh! Selline nähtavus siis ongi!?'. Aga kui juba põhja saime, siis polnud enam väga vahet, sest enamus elu käis ju korallide ümber. Kuigi ilmselt jäi nägemata mõni 20m kaugusel mööda hõljuv raikala, sest meie nägime kõigest 6-8m kaugusele.. Instruktorid igal juhul kiitsid siinset elustikku, see pidi olema rikkumata ja iga kord nähakse midagi uut ja huvitavat. Kahju, et meie midagi erakordset ei kogenud. Aa, tegelikult isegi kogesime veidi, sest suhteliselt ühe sukeldumise alguses nägin ühte küllalt suurt vertikaalselt piklikku, õhukest kala (piltidelt nagu tundus olevat batfish, aga pole kindel), mängisin natuke temaga, ajasin taga ja jätsin ta sinnapaika. Aga tema ei leppinud sellega ning asus mind jälitama! Ja nii terve see aeg (ca 1h). Vahepeal püüdsime teda puudutada ja ta läks närvi ning ujus eemale, aga varsti oli jälle krapsti tagasi. Mingi saatjakala vist, või siis oli ta just oma kaasast lahku läinud ja tundis üksindust.. Aga üldiselt praeguse kogemuse järgi (ja ka mitme divemasteri sõnul) on Taimaa ja eriti Andamani mere ümbrus üks parima veealuse nähtavusega kohti. Kursuste tegemise ajal nägi näiteks 15-20m kaugusele. Eks näis, meil veel mõned kohad käimata ;)

Kuigi Sihanouk Ville (tundub, et selle linna nime kirjutatakse siiski paljudes kohtades lahku, seega vabandage mu ignorantsust eelmises post-is) on peamiselt tuntud oma randade poolest, otsustasime me ka midagi sügavamat otsima minna. Kuna ärkasime sel päeval piisavalt hilja, siis jalgsi linna avastamine oleks mõeldamatu olnud, seega tuli taas rollerid rentida. Uskuge või mitte, aga siin oli see veelgi kallim kui Tais - tervelt $6 taheti päeva eest saada! Aga vähemalt sõidavad nad siin õigel pool teed, mõttejõudu sai kõvasti kokku hoitud. Ära on nüüd nähtud kohalik tempel (mis on muide vingem kui enamus Bangkok-is nähtuid), õllepruulikoda (mille aias panid ringi lehmad, kes asendasid ilmselt muruniidukit), turg (vana turg põles maha ja uues polnud seda õiget hõngu veel kahjuks), sadam ja selle ümbruse geto (või noh, elurajoon tegelikult), erinevad rannad (Hawaii ehk kohalike rand ja Independece, mis nime saanud samanimelise hotelli järgi, mis Punaste Khmeeride ajal sodiks lasti) ja kohalikud ahvid (varastasid mu käest mandariini ja käitusid väga agressiivselt, kui tahtsin ühele neist pai teha). Ära võib veel mainida, et Sihanouk Ville-s, mis on suurem kui Tartu ja väiksem kui Tallinn, pole ühtegi valgusfoori. Eks siis mõelge ise, kuidas liiklus välja näeb :)

Lisaks leidub siin veel väga ägedaid 'bensiinijaamu' - vabalt saab osta nt 2-liitrises Coca-pudelis eluvedelikku! Või kui see on liiga palju, siis saab ka 1-liitrises veepudelis. Euroliidu ohutusnõuded my ass... Ja selliseid ärisid on kõvasti - eks igaüks tahab ju bensubisnesis olla! Hinda uurinud pole, aga väidetavalt pidi veelgi odavam olema kui ametlikus tanklas pakutav $1/l.

Paar korda oleme ka kinos veel käinud. Lihtsalt hämmastav, kuidas seal uni peale tikub! Pool aega pidin ennast Stardust-i ajal näpistama, et suudaks filmi jälgida. Võibolla on see osa äriideest.. Aga teine kord käisime Fear and Loathing in Las Vegas-t vaatamas - just sellisel moel, nagu peab, et täielikult kaasa elada (anyone?). Johnny Depp at his best! Ei mäletagi, millal viimati nii palju naerda sai :) Loomulikult käis elekter ka nende seansside ajal ära. Seda juhtub tegelikult iga õhtu siin (ok, üks õhtu vist pole juhtunud). Tundub, et tegu on kokkuhoiu-poliitikaga - iga päev prime-time võetakse elekter ära. Äkki hoiaks mõned kümned megavatid ka Eestis sel viisil kokku!?

Söögielamused on rikastatud paari jaapani ja ühe kohaliku resto võrra. Üks Jaapani resto jagas flaiereid rannas, et uus koht ja soodus ja tulge kõik. Langesimegi reklaami ohvreiks, kõndisime 2,5km kesklinna ning leidsime eest inimtühja kohvikumoodi restorani. Algus ei tõodanud head, aga kõhud juba korisesid ja otsustasime siiski tellida. Valesti tegime. Elamus oli nigel, sashimi kala polnud kõige värskem, hinnad olid liiga kallid ja atmosfäär puudus täielikult. Aga kohalike seafood-i place oli selle eest päris äge - odavad plastiktoolid-lauad, taustaks khmeeri karaoke, palju lärmakaid kohalikke, avatud köök ja odav maitsev toit! Toidu valmimise nägemine oli muidugi omaette elamus, mõni ilmselt ei tahaks pärast seda üldse süüa (vihe: hügieen). Aga vähid ja kala maitsesid hea, kõhud terved pärast seda elamust ning rahakotti ka väga sügavaid kraatreid ei tekkinud ;)

Aa, ja Bambuse-saarel (Koh Russei e Bamboo island) käisime ka ära! Hommikul pidi küll jälle varakult ärkama, hommikut sõime seal samas ranna-baaris, kust piletid ostsime ja kus endiselt pidu veel käis (kl 10 paiku). Tellisime omleti koos kartulite ja röstsaiaga. Esiteks saime selle kätte 8 minutit enne väljasõitu ja teiseks ei olnud selle roa juures ei kartuleid ega röstsaia. Ja kui maksmiseks läks, küsis omanik veel toidu eest rohkem kui see hinnakirjas maksis. Nagu mis mõttes :D Seletasin siis talle, et pea pool hommikusöögist jäi saamata ning tingisin hinna alla. Omanik nõustus üsna kurvameelselt, aga püüdis siiski end välja vabandada, et nad on busy. Nukker, olime ainsad kliendid :). Igatahes, kui kellelgi on lähiajal minek Bamboo islandile, siis kindlasti rentige üks bungalow sealt ööseks ning nautige lihtsat elu. See on nii muretu saar, et kahju oli sealt juba kl 16 ära tulla. Hüljatud rannad, ei mingeid kaupmehi, krudisev liiv, palmid-džungel, väga relax rannabaar, selge(m) sinine vesi ja teosammul kulgev aeg. Mida veel elult tahta? Tasuta juua muidugi...!

Tegelikult saab ka tasuta juua, nagu eile õhtul selgus. Kohas nimega Utopia pakutakse lisaks tasuta joogile veel ka tasuta ööbimisvõimalust tingimusel, et sööd-jood just seal. Ja no mis see tegelikult ära pole - tee $5 allahindlust majutuse osas, lisa kõigide toitude/jookide hinnale menüüs $1 ja oledki plussis! Tasuta shot seisnes selles, et baariletile oli tõstetud hiigelsuur jääkamakas, kuhu oli uuristatud renn. Renni ülevalt otsast kallas letil seisev kambodžalanna viina alla, sina pidid ainult suu voolitud renni alaossa paigutama ning seda piisavalt kaua lahti hoidma ;) Aga ka tasulisi jooke jõuab üks korralik eestlane siin endale lubada - enamus kokteile maksab $2-3 ja mõnest rannabaarist leiab ka ämbrijooke ülisoodsa hinnaga - Mekong bucketit olen näinud $2 eest müüdavat, vodka-juice bucket võib maksta nii vähe kui $3,5 (see võrdlus peaks midagi kvaliteedi kohta ütlema) ja õlu hinnaks on happy hour ajal 1500 riel-i ehk 37,5 USA senti.

Üldiselt tundubki mulle nii, et kui hästi otsida, siis on võimalik odavalt nii ennast täis süüa kui juua. Aga selleks peab vaeva nägema ja researchi tegema. Ja ikkagi pannakse sulle igalt poolt farangi (mitte-kohaliku) hind.. Ehk siis, kui elada turistide poolt populaarsetes linnades ja süües-juues seal, kus juhtub ja mida meeldib, kulutad ikka sama palju raha kui nt Eestis. Niiet see müüt on suht busted, et Cambodia on üliodav riik, kus kopikatega hakkama saab - valge nahavärv juba ei võimalda seda :) Või noh, on võimalik saada, aga ju mu standardid on veel liiga kõrged selle jaoks.

Ja üks asi hämmastab mind endiselt. Muidu kambodia piipol on ju suht looduslähedane, peavad lehmi-kanu, harivad põldu, elavad puuhüttides, ei tarvita palju ressursse ega midagi, AGA prügi viskavad ikka KUHU IGANES. Kui raske on paigaldada mõned prügikastid ja asjad sinna koguda? Mina kui kordahoidev kodanik tunnen päris sageli kimbatust, et mis ma nüüd peaksin peale hakkama selle tühja toidupakendiga, mis mul käes on. Maha nagu ei suuda visata, samas prügikaste ka pole. Nii ma siis käin sellega ringi senikaua, kuni hotelli tagasi jõuan, mõnest tänavaäärsest restost prügikorvi leian või siis lihtsalt nii kopp saab, et viskan samuti kuskile juba eksisteerivasse maasolevasse prügihunnikusse. Eks sedasi see transformatsioon viska-kuhu-tahad mentaliteeti toimubki...

Homme siis Angkori templite poole teele, 11 tundi bussisõitu! :)

Fotod